Vene rakett Avangard tulistati välja Dombarovski raketibaasist ja see tabas sihtmärki Kamtšatka poolsaarel. Katsetust jälgis isiklikult president Vladimir Putin, kes nimetas seda "suurepäraseks uusaastakingituseks rahvale".

"See konkreetne masin suudab saavutada kiiruseks rohkem kui 20 000 kilomeetrit tunnis. Temaga saab väga hästi manööverdada, ta on väga väle, suudab mööda hiilida igasugusest kaitsest. Kiirus, manööverdamisvõime, see kujutab endast olulist probleemi," nentis Kaitseuuringute Keskuse teadur Tomas Jermalavicius.

Tohutul kiirusel tegutsev rakett teeb otsuste langetamise vastase poolel väga keerukaks.

"Sa ei tea, kas lõhkelaeng on tuumarelvaga või mitte selles ülehelikiirusega relvas. Sa ei tea, kas sa oled sihtmärk või mitte, sest see võib muuta kurssi keset lendu. Alati on kiusatus sellises olukorras tegutseda, selle asemel, et mõelda, võtta aega ja mõelda, kuidas vastata," selgitas Jermalavicius.

Ajakirja "Sõdur" peatoimetaja Heiki Suurkask leiab, et Avangardi projektis ka parasjagu bluffi.

"Alahinnata ühtegi relva kunagi ei tasu, kuid küsimus ongi, kui palju on Venemaal tegelikult võimekust selliseid rakette välja töötada ja kas prototüübist üldse kaugemale jõutakse."

Samas tõukavad Avangardi laadsed musklinäitamised USA-d veelgi kindlamalt loobuma keskmaa tuumajõudude leppest (INF).

"Kui keskmaarakettide keelulepe ära kaob, sellel hetkel on ameeriklastel vaba käsi näiteks panna keskmaarakette Poolasse. Venemaa tegelikult kaotab selle lepingu kadumisega tunduvalt rohkem kui ameeriklased," rõhutas Suurkask.

Teine Venemaa imerelv, millest räägitakse, on Poseidon - tuumavõimekusega allveedroon, mis samuti liigub väga kiiresti, manööverdab hästi, võib hävitada ameeriklaste lennukikandjaid ja rannikul paiknevaid linnu, tekitades radioaktiivseid hiidlaineid.

"Väga vähesed eksperdid usuvad, et see tehnoloogia tegelikult eksisteerib. Olemas võivad olla mõned elemendid. Kuid suuresti on see tulevikukontseptsioon. See kõlab, nagu üritaks Vene Föderatsiooni merevägi, kes on relvajõududes olnud nagu väikese venna rollis, püsida konkurentsis ressursside pärast, rahaeraldiste pärast, üritab näidata oma lippu selles suuremas mängus, näidates, et ei ole olemas ainult õhuväed ja strateegilised väed, vaid et mingi roll on mängida ka mereväel," rääkis Jermalavicius.

"Seejärel lasti liikvele legend, mille kohaselt sellele torpeedole oleks võimalik panna mingi saja- või kahesajamegatonnine lõhkepea. Praegu räägitakse, et maksimum kahemegatonnine mahuks üldse sinna sisse. Ehk sellest asjast rääkimine algas blufiga ja tõenäoliselt ka jätkub blufiga," arutles Suurkask.

Uute relvade Põhja-Koread meenutavast eksponeerimisest võiks välja lugeda ka paraja annuse meeleheidet või sõnumit pigem sisepublikule. Lihtne toonekurgedega lendamine enam ei kõneta. Fakt on, et teist tuumajõudu keegi rünnata ei taha, see oleks igal juhul enesetapp. Samas on ilmselgelt käimas võidurelvasumine.

"Ja kui küsida, kellel on rohkem ressursse, USA-l või Venemaal, siis rääkides finantsressurssidest ja inimressurssidest, teaduslikust potentsiaalist ja tehnoloogilisest potentsiaalist, siis mul pole kahtlust, et USA jääb peale," ütles Jermalavicius.

"Aga nad lihtsalt üritavad näidata, et nad teevad seda sama, mis ameeriklased, ja väidavad, et teevad paremini, võib-olla hetkel teevad paremini. Seda me täpselt ei tea, sest ameeriklastel pole lihtsalt põhjust enda kaarte avada," lisas Suurkask.

Ajal, mil Venemaa ja USA teineteist kägistavad, on uue jõuna areenile tõusmas Hiina, keda desarmeerimislepped ei seo. Ja kus on nii ressurssi, tahet kui ka oskust mängida pikaajalist mängu.

"Kümne, kahekümne aasta pärast räägime me hoopis teistsugusest maailmast ja teistsugustest väljakutsetest, kui Hiina on valmis seisma vastu USA-le," prognoosis Jermalavicius.