"Pealtnägija": miks ja milliseid riigijuhtide saladusi kaitsepolitsei kogub? ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Seoses valitsuse vahetusega tekib tõenäoliselt rida uusi ministreid ja vangerdusi riigijuhtide hulgas ning varem või hiljem tekib nende inimestega ka riigisaladusele ligipääsemise küsimus. "Pealtnägija" uuris, kuidas riigisaladuse loa andmise protsess käib ning milliseid saladusi kaitsepolitsei poliitikutelt selle käigus küsib.

Avalikkus seostab kaitsepolitseid vastuluuremängude ja korruptsioonipaljastustega, aga palju vähem teadvustatakse, et üks ülesanne on välja peilida riigijuhtide ja tippametnike eraelulised saladused, vahendas "Pealtnägija".

See ei ole niisama kompromiteeriva info kogumine. Ühelt poolt kontrollitakse nii usaldusväärsust, aga teisalt välistatakse, et nad võiks sattuda mõne vaenuliku jõu santaaži ohvriks. Olgu see ülikooli ajal proovitud kanep või abieluvälised suhted – sisuliselt kõik, kes on meie riigis vähegi keegi kuni peaministri ja presidendini, on pidanud kapos pihil käima.

"Ega sealt vestluselt välja tulek ei olnud meeldiv kogemus selles tähenduses, et sa olid sunnitud mõtlema kõikidele oma elu vigadele ja sa olid sunnitud neile mingid sisemised hinnangud andma," meenutas endine valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag.

"Jah, ta tekitab sellise ebameeldiva tunde sellepärast, et sul on vastas võõras inimene, kes teab sinust tõenäoliselt rohkem kui sa iseendastki tead," tunnistas pikaaegne ministeeriumi kantsler Merike Saks.

Protseduuri ametlik nimi on riigisaladuse julgeolekukontroll. Eestis on nelja tasemega riigisaladusi: piiratud, konfidentsiaalne, salajane ja täiesti salajane. Neile ligipääs sõltub ametikohast ja vajadusest. Luba antakse korraga viieks või seitsmeks aastaks, misjärel inimest kontrollitakse uuesti.

"Eks ta on natuke ärevusttekitav kõigile inimestele, sest isegi kui sa oled mõelnud, et sa oled terve elu elanud korralikku elu ja ei ole mingisuguseid pahandusi teinud, siis võib vabalt juhtuda, et sa muretsed ikka päris tõsiselt," ütles riigihalduse minister Janek Mäggi (KE).

Riigisaladus ei tähenda alati kõrgetasemelisi sõjaplaane, vaid võib olla näiteks julgeolekuasutuse allikavõrgustik või kas või ministri ametlikud jutupunktid kohtumisest mõne teise riigipeaga. Näiteks muude saladuste hulgas käib peaministriametiga kaasas see, et kapo tutvustab olulisemaid pooleliolevaid uurimisi, mida poliitik ei tohi välja lobiseda, ükskõik, kui suur on kiusatus.

Riigisaladuse loa rikkumine toob karistuse

Lohakas ümberkäimine riigisaladusega on ministreid hukutanud. Näiteks 2004. aastal viis tollane kaitseminister Margus Hanson koju tööportfelli koos tähtsate paberitega, mis sealt segastel asjaoludel ära varastati. Hanson jäi süüdi lohakuses ja astus ministriametist tagasi.

Mõni kuu hiljem avastas kapo, et välisministeeriumist on kaotsi läinud 91 riigisaladuse pitsatiga paberit. Sedapuhku võttis poliitilise vastutuse välisminister Kristiina Ojuland.

Ei pea olema üldse riigireetur, et karmilt karistada saada. On mitu juhtumit, kui ametnik kas rumalusest või mugavusest salapaberid välja viis ja vahele jäi.

Karistatute seas on isegi kapo enda töötajaid, aga kõige tuntum oli riigikantselei julgeolekuametnik Raine Eenma, kes sai kaheaastase karistuse, millest veetis kolm kuud reaalselt vangis.

"Riigisaladust tuleb töödelda kindlasti turvaalal ja seda ei tohiks koju viia. Miks mõni inimene on seda otsustanud teha? Võib-olla ta on muutunud liiga mugavaks, arvab, et tema on selle teabe ka koostanud, järelikult on ka teabe omanik. Tegelikult ei ole, riigisaladuse omanik on alati riik," selgitas kaitsepolitsei ametnik Karel Virks.

"On selline spetsiaalne ruum, mis on ehitatud ühishoonesse, igal ministeeriumil peab olema omaenda ruum, see on asutusepõhine ja seal on siis eriliselt turvanõuded," ütles Merike Saks.

"Sa ei võta kunagi oma portfelli ühtegi riigisaladusega dokumenti ja sa ei jäta kunagi ühtegi riigisaladuse dokumenti oma lauale. Minu puhul oli nii, et see ametnik, kes riigisaladustega tegeles, vajadusel ootas ukse taga, kuni ma loen ja mul ei tekkinud isegi minutilist auku, kus ma jätsin selle laua peale vedelema ja läksin ise tualetti ära," rääkis endine peaminister Taavi Rõivas (RE).

Riigisaladuse loa andmisele eelneb põhjalik taustakontroll ja vestlus kapos

Üks asi on turvareeglid ja -protseduurid, aga märksa suuremat kahju teeb see, kui saladuste juurde satub ebausaldusväärne inimene.

Kapo julgeolekukontrolli vastavalt sellele tasemele, millisele saladusele inimene juurdepääsu vajab, läbib nii Eesti Panga juht, ministeeriumi nõunik kui ka koristaja, kes kapos tolmu pühib.

Rangelt võttes on saladus isegi see, kui mitmel inimesel Eestis riigisaladuse luba on, aga neid on mitu tuhat ja nimekiri ei piirdu ainult riigiametnikega, vaid seal on näiteks ka kaitseväelased ja riigiga koostööd tegevate erafirmade inimesed.

"See algab sellest, et peab olema põhjus, miks on luba vaja. /.../ Ja kui põhjus on olemas, see luba on vajalik, siis tuleb ära täita äärmiselt mahukas ja detailne ankeet, kus küsitakse kõikvõimalikke küsimusi ja antakse nõusolek teha enda üle taustakontrolli, mida iganes siis on seal vaja uurida. Põhimõtteliselt sa annad täieliku nõusoleku oma elus sobramiseks," selgitas Merike Saks.

Taustakontroll ehk nn jälgimisperiood kestab minimaalselt kolm kuud ning hõlmab sisuliselt kõike: kõnelogi, pangatehinguid, väljavõtteid karistustregistrist, välisreise ja tutvusringkonda ka kaugesse minevikku. Sellele järgneb vestlus kapos.

Võib vaid oletada, kui palju inimesi kapos selle läbivalgustamisega tegeleb, aga esimest korda lubati kaamera ette üks neist.

"Küsimused sõltuvad isiku elust, kui keeruliseks või värvikirevaks inimene on oma elu elanud. Me peame teadma oma vastaste töömeetodeid, me teame, kuidas nad inimesi kompromiteerivad ja sunnivad ebaseaduslikule koostööle. Selles mõttes on väga oluline rääkida ka nendest eraelulistest seikadest," kirjeldas kaitsepolitsei ametnik Karel Virks.

"Mis on vaimselt keeruline - sult nõutakse asju, mida sa tavaliselt räägid vaid neile, keda sa väga, väga usaldad ja su vastas istub inimene, keda sa üldjuhul näed esimest korda elus. Ja loomulikult esitatakse need küsimused ära. Ahsoo, see on teie teine naine, aga kuidas on suhted esimese naisega, kuidas teine naine sellesse suhtub? Ja siis minnakse sealt veel päris detailidesse," rääkis Ilmar Raag.

"Noh lisaks sellele, et kellega te olete, miks te ühe või teise inimesega suhtlete, on näiteks võetud kõneregistrist välja - seda on küsitakse. Küsitakse näiteks igasuguste sularaha väljavõtmiste kohta - kui on võetud sularaha välja, et miks seda võeti," kirjeldas Merike Saks.

Saksal oli majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumit juhtides ligipääs nii Eesti-sisestele kui ka NATO tasemega saladustele. Oma majas ei teadnud sageli isegi ministrid nii palju kui tema.

Pärast seda kui Saks läks rongifirma Elron teenistusse, jättis kapo talle - nagu enamikule riigifirmade juhtidele - alles riigisaladuse tasemega loa. Saks on seega korduvalt läbinud nn vestlusvooru, mis kestab vähemalt kolm tundi, aga mõnikord vaheaegadega ka päevi ja mis läheb osalenute sõnul kohati üsna emotsionaalseks.

"Nad küsivad konkreetselt ära ka selle, et kas on olnud abieluväliseid seksuaalsuhteid. Nad otsivad kohti, kas inimene on haavatav, kas on mingisugust informatsiooni, mida võidakse tema vastu ära kasutada selleks, et saada kätte temalt informatsiooni, mida võidakse tema kohta ära kasutada," ütles Saks.

"Küsiti kõrvalsuhete kohta, küsiti seksuaalsete sättumuste kohta - kõik see, millest ma kindlasti ei tahaks tavaliselt rääkida. "Sa tahad öelda, et sa pole kordagi kasiinos käinud? Sa pole ühtegi korda sinna kasiinomasinasse raha pannud või?" Enamik inimesi ütleb, et ikka sai proovitud. "Aga kas pärast seda veel käisid?"," kirjeldas Raag.

"Loogika on see, et kui kapo seda asja teab, siis väga loogiline, et vastaspool seda ka teab /…/, et sa oled mängur näiteks - käid kasiinos või sul on salajased armusuhted või veel midagi sarnast. Siis see on märk sellest, et sa midagi väga kardad ja see pole riigisaladuse omajale hea asi," rääkis Raag.

"Telefoninumbritega on sama asi, et sa pead mäletama, kellele sa helistasid, miks sa helistasid. Kuna ma sain 2017. aastal maailma kabeföderatsiooni presidendiks, siis ma polnud üle kümne aasta Venemaal käinud, aga siis ma käisin kohe mitu korda ja helistasin ka mitmetele Vene numbritele, /.../ ja siis ma pidin selgitama, kes need isikud on, kuidas ma neid tunnen," meenutas Janek Mäggi.

Virks selgitas, et kapo kohe automaatselt inimese kirjavahetust lugema või telefoni pealt kuulama ei hakka, sest selleks on vaja kohtu luba. Kohus aga üksnes sellel põhjendusel, et inimene vajab juurdepääsu riigisaladusele, kapole selleks luba ei vaja.

Kõik kontrollitavad riigisaladuse luba ei saa

Kõik, mis kapos nelja seina vahel räägitakse, jääb saladuseks. Nagu ka see, kes julgeolekukontrollis põruvad.

Avalikkuse ette on jõudnud vaid üksikud riigi tippjuhtidega seotud lood. Viimati näiteks andmekaitse inspektsiooni peadirektoriks kandideerinud Marko Aaviku juhtum. Talle sai teadaolevalt saatuslikuks lisatööots, mille tulusid mees avalikult ei deklareerinud.

Kuigi kapo töötajate suud on siinkohal lukus, siis võib eeldada, et takistus loa saamiseks ei olnud välismaal tehtud haltuura iseenesest, vaid selle varjamine või hoopis mõni muu põhjus.

"Praktika näitab seda, et me ei keeldu ainult ühe keeldumisaluse esinemise puhul, vaid neid esineb sellisel juhul ikka mitmeid," ütles Karel Virks.

"Väga sagedane keeldumise alus ongi see, et isik on valetanud meile, samuti on mõnedel isikutel sõltuvushäired või käitumislikud harrastused, mis on toonud kaasa nende majandusliku sõltuvuse," lisas ta.

Julgeolekukontrolliga ei suudeta riigireetureid välistada

Arvestades kapole usaldatud infot ja kontrolli ulatust, tekib paratamatult küsimus, kuidas pääsesid sõelast läbi tundliku info juurde näiteks riigireeturid Herman Simm, Aleksei Dressen või aastaid Vene eriteenistuste heaks töötanud kaitseväe major Deniss Metsavas.

[KAREL VIRKS, kaitsepolitsei ametnik]
"Tõsi on, jah, see, et julgeolekukontrolliga riigireetureid ei saa välistada ega tabada. Tihti osututakse riigireeturiks juba siis, kui usaldus on juba välja teenitud, inimene on saanud juurdepääsu teatavatele riigisaladustele ja siis hakkab see reetmine pihta.

Eesti saladustest enamgi huvitab vaenulikke riike see, mis toimub NATO-s ja Euroopa Liidus. Omaette saladuste klass ongi välisteabe saladused ehk liitlasriikide salajane info, mille suhtes kehtivad veel rangemad nõuded kui Eesti oma saladustele.

"On loomulikult ka selliseid kabinetinõupidamisi, kus on vajalik nõupidamine kuulutada salajaseks. Selleks on eraldi protseduurid. Ja siis on ka tihti seda, et mõned inimesed peavad ruumist lahkuma," selgitas Taavi Rõivas.

"See on kohe aru saada, et tuleb mingisugune selline punkt. Esiteks on see telefonide kapp, mis tuleb ukse taha jätta, kardinad on alla tõmmatud. Need on kaks sellist detaili, mida võiks mainida," ütles Mäggi.

NATO saladuste luba pole mitmel ministril

Kui madalama tasemega riigisaladuse luba tuleb ministriportfelliga automaatselt kaasa, siis NATO saladustega töötamiseks tuleb valitsusliikmel esimest korda kapo röntgenist läbi astuda. Üllataval kombel selgus, et paljud tänased ministrid on sellest ühel või teisel põhjusel viisakalt keeldunud.

Näiteks ei ole NATO saladustega töötamise luba rahandusminister Toomas Tõnistel (I) ja siseminister Katri Raigil (SDE).

"Pole ise ametlikult ühtegi lisajulgeolekukontrolli teinud," ütles Tõniste.

"Mis puudutab seda NATO luba, siis ma pean teatama piinlikkusega, et mina pole seda taotlenud ja nendes punktides, kus sellist luba on vaja, olen ruumist väljunud. Selle põhjus on puhtal kujul olnud see, et minu ministrikssaamine oli väga, väga ootamatu," põhjendas Raik.

"Pealtnägija" toimetuse andmetel puudub NATO luba vähemalt neljal ametisoleval ministril. Paljud keeldusid otsesõnu ajakirjaniku küsimusele vastamast, viidates riigisaladuse piirangule.

Kui Raik on suhteliselt värske kabinetiliige ja julgeolekukontroll on lükkunud edasi puhtalt ajapuudusel, siis mõne teise puhul on küsimus põhimõtteline. Kõige markantsem näide on rahandusminister, kel on riigi rahakoti hoidjana oluline roll nii valitsuses kui ka vabariigi valitsuse julgeolekukomisjonis, aga kes põhimõtteliselt on NATO loa taotlemist loobunud.

"Kolm kuud võtab aega see NATO loa tegemine ja see on üks suur bürokraatia ja siis ma sellest loobusin, kuna ka mitmed tuttavad kõrvalt ütlesid, et tõenäoliselt seda sisuliselt vaja ei lähegi," selgitas Tõniste.

Rõivase hinnangul on see aga probleem. "Eesti peab olema valmis mistahes kriisilahenduseks ja me ei saa niimoodi kriise lahendada, et ministrit laua taga ei ole, et ministri asemel on näiteks asekantsler või osakonnajuhataja. Kui see nii tõesti on, siis ma näen selles potentsiaalset probleemi."

Üldse paistavad küsimuses silma Isamaa liikmed, sest erakonna juht Helir-Valdor Seeder, kes kuulub parlamendi riigikaitsekomisjoni, pole samuti julgeolekukontrolli läbinud.

Ühest küljest see kõlab halvasti, kui otsustajad ei oma infot, teisalt kinnitavad poliitikud ise, et ükski oluline otsus pole seni jäänud loa puudumise tõttu tegemata ning vajadusel saab minister toetuda näiteks kantslerile, kel on luba olemas.

Samas möönab ka kaitsepolitsei, et kriisiolukorras võib sellest pisiasjast saada probleem.

"Tuleb arvestada, et üks minister võib asendada teist ministrit ja kui tekib kriisiolukord, siis on vajalik koheselt ka sellise teabega tutvuda. Minister ei saa sel puhul öelda, et mul puudub juurdepääsuluba ja ma ei saa siia koosolekule tulla. Otsused teinekord on vaja kiirelt teha," ütles Karel Virks.

"Igal valitsuse ministril, absoluutselt kõigil on riigikaitseline roll: maaelu minister vastutab toidu tagavarade eest, sotsiaalminister /.../ vastutab selle eest, et mistahes kriiside korral oleks haiglavõrk selleks valmis ja nii edasi ja nii edasi. Pole ühtegi ministrit, kellel poleks ühtegi julgeolekualast puutumust," ütles Rõivas.

Toimetaja: Merili Nael



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: