"Idapoolsetel riikidel ei ole väga häid kandidaate ega ka suuri šansse oma esindajaid tähtsatele kohtadele saada," tunnistas üks ERR-iga vestelnud asjatundja teisipäeval. "Ainus riik, mis võiks olla piirkonna liider - Poola - on praeguse valitsusega oma kapitali maha mänginud," lisas anonüümsust palunud ekspert.

Sama tõdes teisipäeval ka väljaanne Politico, mis kirjutas, et Ida-Euroopa riigid on kõrval, kui jagatakse Euroopa Komisjoni, parlamendi, ülemkogu ja keskpanga juhi ning EL-i välissuhete juhi positsioone.

Poolal on praegu Euroopa Ülemkogu presidendi koht, mida täidab riigi kunagine peaminister Donald Tusk, varasemalt on poolakas Jerzy Buzek olnud ka europarlamendi spiiker.

"Tänavu paistab olukord Visegradi riikide jaoks sünge - Euroopa Parlamendi valimiste järel käivituvas võimujagamises ei paista ühtegi Poolat, Ungarit, Tšehhit ja Slovakkiat ühendava Visegradi grupi riikide esindajat," märkis Politico.

Euroopa Liidu juhtpositsioonide täitmine on suur tasakaalu otsimise protsess ühenduses, kus tuleb arvestada nii poliitilist, geograafilist kui ka soolist tasakaalu. Siiski näitavad varasemad määramised, et eelis on suurematel ja kauem EL-i liikmed olnud riikidel, leidis Politico.

Kui kunagi olid Poola ja Ungari üleminekuriikide musternäidised, siis nüüd on nende sisepoliitilised arengud autoritaarsuse suunas viinud nad Euroopa murelasteks ning vähemal määral on samu tendentse näha ka Tšehhis ja Slovakkias, kirjutas Politico. Samas viib see nõiaringi: kui lühema liikmestaažiga riikide esindajad ei saa EL-is juhtkohtadele, siis saavad nende riikide liidrid nagu näiteks Ungari peaminister Viktor Orban viidata, et Euroopa Liidus kehtivad topeltstandardid, mis seavad uued riigid ebavõrdsesse olukorda. Samas aga muudab selline retoorika veel vähem tõenäoliseks, et mõne taolise riigi esindaja saaks EL-is kõrge koha.

Idapoolsetest riikidest enamus kandidaate naised

Politico toob esile, et niinimetatud esikandidaatide protsessis, kus Euroopa poliitilised perekonnad valivad oma kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi kohale, on Ida-Euroopast ainult Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liidu (ACRE) esikandiaat tšehh Jan Zahradil ning Euroopa Vasakpartei üks kahest esikandidaadist on Sloveeniast valitud Euroopa parlamendi saadik Violeta Tomič, kuid neil kummalgi puuduvad vähimatki šansid komisjoni presidendi kohale saada.

Võimalike Ida-Euroopa poliitikutena, kes võiks saada mõne olulise koha EL-is, nimetab Politico Leedu kauaaegset presidenti Dalia Grybauskaitė, Poola majandusteadlast, kunagist Euroopa Komisjoni volinikku ja europarlamendi saadikut Danuta Hübnerit.

Ida-Euroopa naispoliitikute võimalusi tõi esile ka teine ERR-iga vestelnud asjatundja. "Vaadatakse pigem Ida-Euroopa naispoliitkute poole," märkis ta ning nimetas lisaks Grybauskaitėle veel Rumeeniast pärit Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinikku Corina Creţut ning justiits-, tarbijaküsimuste ja soolise võrdsuse volinikku Věra Jourovát.

Suured šansid saada Euroopa Liidus mõjukas koht võiks ühe ERR-iga rääkinud eksperdi sõnul olla ka Bulgaaria ökonomistil Kristalina Georgieval, kes on aastaid töötanud Maailmapangas ning tegutses aastatel 2010-2016 Euroopa Komisjoni humnaitaarküsimuste voliniku ja hiljem ka asepresidendina.

Ilmselt ei saa uued liikmesriigid Euroopa Komisjoni, ülemkogu ega ka keskpanga juhi kohta, tunnistas ekspert samas.

Simson saab ilmselt reavoliniku koha

Küsimusele, millist kohta võiks oodata eeldatavalt Eesti esindajana Euroopa Komisjonis tööd alustav Keskerakonna liige Kadri Simson, rõhutasid mõlemad ERR-iga rääkinud eksperdid, et asepresidendi kohta nagu oli nii Siim Kallasel kui Andrus Ansipil, Simson kindlasti ei saa. "Aga Eesti on olnud ka ainus uus liikmesriik, kellel on kogu aeg olnud asepresidendi portfell," lisas üks ekspert.

Tõenäoliselt saab Simson võrdlemisi kitsa valdkonna portfelli, mõnes keskmise tähtsusega valdkonnas märkis ekspert. Teisalt võib Simsoni šansse tõsta aga see, et ta on naisterahvas, mis võib olla soolise tasakaalu mõistes oluline, lisas ta.

Euroopa Liidu institutsioonidele uute juhtide leidmise aktiivne faas algab Euroopa Parlamendi valmistega 26. mail, millest kaks päeva hiljem kogunevad juba liikmesriikide valitsusjuhid, et omalt poolt võimuvahetust koordineerima asuda.

Euroopa Parlament koguneb 2. juulil ning siis valitakse ära ka parlamendi esimees. Juuli lõpus toimuval sessioonil oodatakse juba hääletust Euroopa Komisjoni presidendi üle.

Pärast suve pannakse paika ülejäänud juhtkohad EL-is.