Toomas Sildam: kas Eesti peaks lahkuma ÜRO-st? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildam
Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Strateegilisest kannatlikkusest – Narvas ja Eesti välispoliitikas – kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.

Eesti poliitikud otsivad, kas ja kuidas vastata Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee nädal tagasi tehtud otsusele taastada Venemaa õigused selles üle-euroopalises, paljuski inimõigustega tegelevas organisatsioonis.

Venemaalt võeti sealt hääleõigus viis aastat tagasi, pärast Krimmi annekteerimist ja sõjategevuse toetamist Ida-Ukrainas.

Välisminister Urmas Reinsalul on õigus: eriti grotesksena mõjub Venemaale hääleõiguse tagasi andmine ajal, mil Moskva alustas Ukrainast äralõigatud Donbassis lihtsustatud korras Vene Föderatsiooni passide jagamist. See on osa teadlikust Ukraina-vastasest poliitikast muuta annektsioon pöördumatuks.

Ometi oli Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kaks kolmandikku liikmeid Venemaa hääleõiguse taastamise poolt. Kuukirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski küsis seepeale, kuivõrd saab Euroopa Nõukogu pidada euroopalike väärtuste kaitsjaks. Nende väärtuste seas on ka rahvusvahelisest õigusest kinnipidamine ja see, et sõjalise jõuga riigipiire ei muudeta. Venemaa on rikkunud mõlemat punkti.

Peaminister Jüri Ratas, Keskerakonna esimees, ütleb, et Euroopa Nõukogu on endiselt oluline õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste eest seisev organisatsioon. Sest teist sellist lihtsalt pole. Ratas ei näe, et Eesti võimalik lahkumine Euroopa Nõukogust saaks tema valitsuse toetuse.

Isamaa üks strateege, välisminister Urmas Reinsalu peab võimalikuks, et Eesti delegatsiooni liikmed ei osaleks protestiks Venemaa hääleõiguse taastamisele Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee töös. Kuid ka Reinsalu ei rutta nõudma, et Eesti peaks lahkuma Euroopa Nõukogust.

Küll esitas sellise nõudmise kolmanda võimuerakonna, EKRE esimees Mart Helme. Kuna ta jäi valitsuses oma jõulise mõttega üksi, tegi EKRE volikogu eile avalduse – panna riigikogus hääletusele Eesti edasine osalemine Euroopa Nõukogus, kes on kaotanud oma moraalse autoriteedi.

Läti rahvuslased tõstatavad sama teema oma parlamendis 8. juulil.

Väheusutav aga, et meie riigikogu katkestaks suvepuhkuse ja koguneks erakorrralisele istungile, et arutada Euroopa Nõukogu üle. Pigem jääb arutelu sügisesse, mis annab aega varuda verbaalset püssirohtu, kui keegi tahab selle muuta korraks Eesti sisepoliitika üheks peateemaks, aga annab aega ka järele mõelda.

Näiteks selle üle, kas tugevana tunduv käik – näitame muskleid, lahkume Euroopa Nõukogust, lööme ukse kinni – on ikka tugev või hoopis nõrk käik. Et läheme ära, kutsume teised Läti ja Leedu, Poola, Suurbritannia, Ukraina ja Gruusia samuti kaasa ning... Jätame kogu lava oponentidele?

Või mõelgem niimoodi, et kui ÜRO Julgeolekunõukogus, mille ajutiseks liikmeks Eesti end äsja võitles, toimub hääletus, kus meie jääme vähemusse või Venemaa kasutab alalise liikme vetot – kas Eesti lahkub siis protestiks ÜRO Julgeolekunõukogust?

Või jätab ÜRO Peaassamblee mõni hääletus meid nö kaotajate poolele – kas lahkume siis üldse ÜRO-st?

Vastus mõlemale küsimusele on lihtne ja ette teada. Ei.

Ent tagasi Euroopa Nõukogusse, kus Venemaa hääleõigus taastati. Selle parlamentaarses assamblees – ehk ENPA-s – toimus veel üks dramaatiline hääletus. Nimelt tahtis ENPA asepresidendiks saada Vene parlamendi alamkoja, riigiduuma, välisasjade komitee esimees Leonid Slutski. Kaks hääletusvooru näitasid talle punast tuld. Tähelepanuväärne tulemus.

Nii nagu ei saa Euroopa Nõukogu anno 2019 võrrelda 1930-ndate aastate Rahvasteliiduga, oleks ebaõiglane kanda Euroopa Nõukogus toimuvat üle praegusele Euroopa Liidule, mida EKRE juhid ehk soovivad. See tähendaks, et peaksime unustama, kuidas kümmekond päeva tagasi pikendasid Euroopa Liidu riigijuhid Venemaa-vastaseid sanktsioone, mis puudutavad Krimmi poolsaare annekteerimist. Ja tegid seda ühehäälselt.

Eelmine siseminister ja nüüdne parlamendiliige Katri Raik avaldas paari päeva eest Delfis arvamusloo, milles julgustas Ratase valitsust leidma reservfondist 200 000 eurot, et olla abiks Narva Vaba Lava tegevusele, sest kohalik linnavalitsus loobus endapoolsest toetusest. Katri Raik kutsus olema strateegiliselt kannatlik, oodates Narvas toimuvaid muutusi, millega läheb aega, aga mis lõpuks ometi juhtuvad.

Täpselt samasugust strateegilist kannatlikkust on mõnigi kord vaja ka välispoliitikas ja välispoliitiliste sammude sättimisel.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: