Reinsalu tervitaks Venemaa otsust kehtestada tasuta elektrooniline viisa Pihkva oblasti külastamiseks, sest see lihtsustaks Petserimaa külastamist.

Te olite või ka olete endiselt niinimetatud russofoobsete inimeste nimekirjas, kellele on kehtestatud Venemaale sissesõidu keeld. Kas Urmas Reinsalu kui Eesti välisminister on endiselt persona non grata Venemaal?

Eesti välisministeerium andis mulle 2015 teada, et vastusammuna Euroopa Liidu musta nimekirja loomisele sai ka rida Euroopa poliitikuid pandud Venemaal musta nimekirja. Kas Venemaa on minu suhtes kehtestatud sissesõidukeeldu muutnud või mitte, selle kohta mul informatsiooni tegelikult ei ole.

Kas Eesti välisministeerium on astunud samme, et Teid sealt nimekirjast kustutada?

Ei.

See ju segab kahepoolseid suhteid, kui välisminister on mustas nimekirjas.

See ei ole asi, mis mõjutab kuidagi minu tööd. See on küsimus Venemaa otsustest ja sammudest. Kui Venemaad see küsimus ei häiri, siis see ei olegi probleem.

Kas Te olete kohtunud oma lühikese ametiaja jooksul Venemaa kolleegi Sergei Lavroviga?

Jah, meil on olnud lühike tutvustav kokkusaamine OSCE välisministrite kohtumisel Slovakkias. Aga seda ei saa nimetada kahepoolseks kohtumiseks.

Kuidas see kohtumine välja nägi? Kohtusite kuskil koridoris või suures saalis koos teiste välisministritega? Millest Te rääkisite?

Vahetasime üldisi viisakusfraase. Dramaatilisi muutusi Eesti-Vene suhetes see lühike kohtumine kaasa ei toonud (Reinsalu muigab - toim.). Kui Teid huvitab see konkreetne koht, siis oli see hotelli fuajees. Ja teine koht, kus repliike vahetasime, oli Helsingis Euroopa Nõukogu välisministrite kokkusaamisel maikuus.

ÜRO peaassamblee on just selline koht, kus halvasti läbisaavad riigijuhid ja välisministrid ikka kohtuvad. Nii see on olnud ka külma sõja ajal. Kas Te septembris taotlesite kohtumist Sergei Lavroviga? Või taotles hoopis kohtumist Vene pool?

ÜRO ongi loodud selle loogikaga, et kõik maailma riigid eriti julgeolekuküsimustes on võimelised omavahel kommunikeerima, isegi kui väärtused on diametraalselt erinevad. Mul oli palju kokkusaamisi eriti silmas pidades ÜRO julgeolekunõukogu tulevast liikmelisust. Kui eelmisel peaassambleel tahtsime meie teistega kokku saada, siis seekord soovisid eelkõige kriisipiirkondade riigid kohtuda Eesti delegatsiooniga. Aga ma olen avaldanud valmidust viia vähemalt ametnike tasemel läbi poliitilised konsultatsioonid kõikide ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmetega, sealhulgas ka Venemaaga. Ja ma olen ka ise avaldanud soovi kohtuda enne julgeolekunõukogu ajutisele liikmekohale asumist kõikide alaliste liikmesriikide välisministritega. Selline valmidus oli mul ka septembris New Yorgis. Ühist aega ei leitud, aga kohtumised toimuvad vähemalt ametnike tasemel.

Kas Vene pool ütles lihtsalt , et ei ole aega?

Küsimus on selles, et kui leitakse ühine aeg, siis leitakse, või siis seda ei leita. Eesti on julgeolekunõukogu liikmelisust silmas pidades valmis kohtumisteks kõikide selle nõukogu liikmesriikidega.

Kas selle New Yorgi kohtumise mittetoimumine on märk sellest, et me pole Venemaa jaoks prioriteet? Nad lihtsalt ei leia Teiega kohtumiseks aega?

Kui me peame silmas julgeolekualaseid küsimusi, siis on Eesti Venemaa jaoks kindlasti prioriteet. Sellele saab jaatavalt vastata. Ja julgeolekuriske silmas pidades on jällegi Venemaa enda käitusmisjoonis Eesti jaoks väga suure kaaluga. Maailma üldistes suhetes pole Eesti-Vene suhted Moskva jaoks prioriteet. Ma arvan, et Venemaa käsitleb meid ja teisi Euroopa Liidu ja NATO liikmesriike ühiseid väärtusi kandvate riikide grupina.

Ma saan aru, et neid asju on keeruline lahutada. Aga unustame korraks üldise tausta, näiteks olukorra Ukrainas, Gruusias, ja Venemaa agressiivse käitumise oma naabrite suhtes. Räägime vaid kahepoolsetes suhetest: mis on need põhilised murekohad? Ärme räägi sellest, et meil on erinevad väärtused ja me ei tolereeri Venemaa käitusmist Krimmis ja Ida-Ukrainas.

Eesti jaoks on põhiline murekoht julgeolek. See on A ja O. Kui me räägime Venemaa sammudest 2008 ja siis determineerivad meie julgeolekut just riskid, mis lähtuvad Venemaa territooriumilt. Seda eitada oleks reaalsust mittetajuv vaade. Mis puudutab aga praktilist koostööd, siis naaberriikidel ikka vaja seda teha, näiteks toimuvad konsulaarkonsultatsioonid, inimesed reisivad, tehakse piirialade koostööd, Peipsi järve haldamisega on seotud palju küsimusi. Ühiseid huve on meil ju palju.

Kas mitmed vanad asjad, mis on painanud kahe riigi suhtlust juba Eesti taasiseseisvumisest alates, näiteks okupatsioonikahjude nõudmine, kas need tuleks laualt maha tõsta?

Ma arvan, et ei. Mis vormis väljendab üks riik oma nõuet, see on omaette küsimus. Küsimus, kas me peame tegelema minevikus toimunud ülekohtuga, minevikus tehtud kahjuga, siis siin on minu vastus jaatav. Minevikus toimunud kümnete tuhandete inimeste tapmist, meie riikluse eitamist, süstemaatilist genotsiidi ja meie põhiõiguste rikkumist ei saa lihtsalt unustada ja sellega seotud vastutust samuti. See ei lähe kokku ka moraalse legaliteedi põhimõttega.

Kui Venemaa president Vladimir Putin peaks Tartusse tulema soome-ugri rahvaste maailmakongressile, ja oletame, et ta palub lennuväljal vabandust kõige selle eest, mida Nõukogude Liit on Eesti rahvale teinud. Kas sellest piisab?

Rahvusvahelises õiguses on kahju hüvitamise heastamise osa ka vabandamine. Strateegilises mõttes on Eesti-Vene suhete tuleviku küsimus ikkagi okupatsiooni tunnistamine. Praegu pole see reaalne, aga me räägime tulevikust. Tulevikus usalduse leidmiseks ja dialoogi pidamiseseks on see oluline rajajoon. Aga kahtlemata vaadates minevikku ja vaadates reaalsust, kuidas Venemaa on käitunud naaberriikidega, Venemaa rikub ÜRO põhikirja ka praegu sel hetkel, kui me teeme seda intervjuud. Ma ei pea okupatsiooni tunnistamist praegu reaalseks.

Kas Eesti diplomaadid üldse selliseid vanu küsimusi, nagu näiteks Tartu Ülikooli varade tagasisaamine Voronežist või meie presidendi ametiraha tagasisaamine Kremli relvapalatist oma Vene kolleegidega tegelikult ka arutavad?

Need on tegelikult sümbolväärtusega indikaatorid. Kui meie presidendi ametiraha on Moskva relvapalatis, siis see ju tõepoolest igapäevast suhtlemist ei mõjuta. Aga need on need momendid, mille lahendamisega saaks kahepoolsetes suhetes positiivses suunas edasi liikuda. Eesti riigi seisukohad nendes küsimustes pole muutunud, presidendi ametiraha kuulub Eesti riigile. Kas me seome praktilisi riikide vahelisi küsimusi nende teemadega kokku, siis diplomaatia ülesanne ongi neid teemasid lahus hoida. Kui me näiteks piirivalve probleemide lahendamiseks neid küsimusi ei tõstata, siis see ei tähenda, et me oleks oma põhimõttelistest positsioonidest taganenud.

Kuidas see ikkagi välisministeeriumi igapäevaelus välja näeb? Kas Te ei karda, et diplomaadid kui praktilised inimesed ütlevad kohtumistel oma kolleeegidega, ka Moskvas, et saage aru, meil peamajas kümnendal korrusel on nüüd minister, kes peab selliseid asju väga oluliseks. Ta teeb selleteemalisi avaldusi, aga meil on vaja näiteks lahendada praktilisi küsimusi, näiteks rongiliiklust parandada. Las minister räägib, meie ajame ikka omi asju. Usute, et nad tegelikkuses aastal 2019 tõesti räägivad ülikooli varade tagasisaamisest Vene välisministeeriumis kohtumistel käies?

Küsimus on selles, et erinevad teemad tuleb lahus hoida. 90-ndatest aastatest pärit transpordilepingute ümbervaatamisega tegeletakse. Kõikide teemade sidumine ühte puntrasse ei vasta meie huvidele. Aga selles ma olen kindel, et meie diplomaadid väljendavad seda välispoliitilist seisukohta, mida ma ministrina esindan. Selles pole mul kahtlust! Nii keerulise riigiga nagu Venemaaga suheldes me peame oma küpseid seisukohti kaaluma, kuid me ei tee kompromisse olemuslikes ja meile kaalukates küsimustes. Rahvusvahelise õiguse küsimused on meie jaoks ülikaalukadk praktilised. Samamoodi oleks võinud arutada möödunud sajandi okupeeritud Eestis, mis praktilist tähendust omab Eesti Vabariigi järjepidevuse küsimus. See abstraktne konstruktsioon tagas selle, et meil on kaasaegne Eesti rahvusriik.

Räägime piirilepingust. Septembrikuu Vikerraadio "Välistunni" saates lobises riigikogu väliskomisjoni liige Ruuben Kaalep välja, et koalitsioonis on põhimõtteline kokkulepe, et piirilepingut riigikogule ratifitseerimiseks ei esitata. Selleks pole lihtsalt EKRE nõusolekut. On siis säärane kokkulepe olemas ja mis piirileppest edasi saab?

Pigem võib seda formuleerida tagurpidi, kokkulepet ei ole, et seda viia riigikokku sellisel kujul nagu ta on allkirjastatud. Minu jaoks on oluline, et Venemaa on mitmel korral väga kõrgel tasemel, sealhulgas ka välisministri tasemel, asetanud retoorilise tingimuse: Eesti valitsus peab loobuma russofoobsest poliitikast selleks, et Venemaa saaks üldse piirilepingu ratifitseerimisega edasi liikuda. Minu jaoks on oluline ka see, et me kuidagi enne Tartu rahu 100. aastapäeva ei seaks kahtluse alla selle lepingu järjepidevuslikkuse maksvust. Tuumküsimus on seega ikkagi Venemaa võime jõuda ühisele arusaamale minevikus toimunud okupatsiooni osas, mis põhineb rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipidel. Ja selles kontekstid tuleb mõtestada ka piirilepingut.

Venemaa on autokraatia ja seal võivad mõned muutused ja protsessid toimuda väga kiiresti ja ootamatult. Kas välisministeeriumis ei ole muret, et Kreml võib äkitselt enne Tartu rahu aastapäeva anda korralduse riigiduumale, et allakirjutatud piirileping tuleb nüüd ratifitseerida. Riigiduumas on vaja ju ainult ühte ratifitseerimist. Ja siis on Eesti nurka surutud, Venemaa saab retoorikas osundada, et NATO-sse ja euroliitu kuuluv naaberriik ei taha piirilepingut ja selle ratifitseerimist.

Eesti riik on seda juba üks kord ratifitseerinud põhimõttega, et määratleti ka meie rahvusvahelisõiguslik käsitlus Tartu rahulepingust. See toona Venemaale ei sobinud. Reaalsus on see, et piirileping on allkirjastatud kahe riigi poolt, reaalsus on ka see, et see pole jõusse astunud. Varasemalt on Moskva kinnitanud, et piirileppe menetlemist parlamendis menetletakse sümmeetriliselt ehk liigutakse paralleelselt edasi. Kui Venemaa peaks tegema ühepoolseid avanguid, siis Eesti välisministeeriumis neid hinnatakse ja antakse oma seisukoht.

Räägime presidendi Moskva visiidist, kas tõesti oli nii, et valitsuse liikmed, sealhulgas ka toonane justiitsminister Urmas Reinsalu visiidi ettevalmistustest ei teadnud?

Ei, ma ei olnud sellest teadlik. Aga hiljem on mulle välisministeeriumi kolleegid kinnitanud, et nemad ikka teadsid visiidi ettevalmistustest.

Kas praegu tehakse ettevalmistusi presidendi visiidiks 9. mail, siis kui Venemaa tähistab pidulikult võitu natsi-Saksamaa üle?

Kui Te mõtlete, kas ettevalmistusi tehakse välisministeeriumis, siis vastus on eitav. Vaatame ka seda põhimõttelist debatti ajaloo üle, mida me oleme pidanud, siis viimastel kuudel näiteks, kuidas me saame aru Eesti taasokupeerimise ümmargusest tähtapäevast, mida Venemaa tähistas kui vabastamist. Ja seetõttu on minu hinnang äärmiselt skeptiline selles, et me riigipea tasemel peaksime, juhul kui see kutse ka tuleb, seda külaskäiku kaaluma. Me peame asjad panema praegusesse ruumi. Minevikus on need otsused riigipeade tasemel olnud erinevad, need sõltusid ka toonastest oludest. Selles küsimuses tuleb kindlasti väga põhjalikult olukorda analüüsida ja hinnata, kuulata ka riigi ja parlamentaarsel tasemel seisukohti. Lõpuks langetab selle otsuse president ise, aga mina suhtuksin sellesse väga ettevaatlikult.

Teie selge soovitus on mitte minna?

Jah.

Räägime ka võimalikust president Vladimir Putini visiidist Tartusse. Tartus ringlevad kuulujutud, et vastavad Vene asjamehed on uurinud lennuvälja selle nurga alt, et kas Venemaa presidendi erilennuk seal saab maanduda või mitte. See tähendab, et mingisuguseid ettevalmistusi ja valmisolekut luuakse. Vastab see tõele?

Kas tehnilisel tasemel neid ettevalmistusi tehakse? Küllap Vene saatkond tutvub asjaoludega. Kas meil on olemas vastus president Kersti Kaljulaidi kutsele Venemaa presidendile tulla Tartusse, siis vastus on ei. Vene saatkonna võimalikke tehnilisi ettevalmistusi ei saa tõlgendada nii, et viisidile on antud jaatav vastus. Nii suure riigi liidrid langetavad tavaliselt sõiduotsused viimasel hetkel ja küllap ka sel korral.

Kas Urmas Reinsalu soov oleks, et Putini Eesti visiit aitaks kahe riigi suhteid edasi? Soovite, et ta tuleks?

Küsimus ei ole soovikontserdis. Fakt on see, et vabariigi president tegi Moskva visiidi. Ja reaalsus on ka see, et president Kaljulaid kutsus Venemaa presidendi soome-ugri rahvaste kongressile. Seda ei ole mõtet asetada dramaatilisse konteksti. Soome-ugri rahvaste kongressi puhul on tavaks, et saadetakse kutsed riigipeade tasemel, kas need riigipead ka tulevad, see on iseküsimus. Näiteks 2016 kutsus Soome president oma Venemaa kolleegi, aga esindaja tuli hoopis ministri tasemel. Eesti-Vene suhteid laiemalt ei ole võimalik välja võtta Lääne ühtsest poliitikast, mille eesmärk on Venemaa agressiivse käitumise tõkestamine. Ettekujutus, et me ehitame siin eraldi strateegiliste suhete ruumi lahus sellest poliitikast, ei ole realistlik. See ei vasta ka meie pikaajalisele julgeolekuhuvile.

President Kaljulaidi kohtumistel Moskvas räägiti, et me peame taas võtma lauale mitmed olulised lepingud, mida vajavad mõlemad riigid, näiteks topeltmaksustamise vältimise leping, transpordilepingud, uue Narva silla ehitamine ja nii edasi. Kas mingeid samme need lepingute ettevalmistamiseks on tehtud? Oli sellest kohtumisest kasu?

(Mõtleb pikalt.) Kui me vaatame kronoloogiliselt, siis rahandusministeeriumid on omavahel vahetanud topeltmaksustamise teemal seisukohti. Ning kokku on lepitud, et mitte-jõusse astunud 2002. aastal sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingut sisulisel kujul ei ole võimalik enam jõustada. Eesti on nüüd Euroopa Liidu liige ja see on muutunud moraalselt vanarauks. Mõlemad pooled on valmis vahetama kaasaegse topletmaksustamise vältimise lepingu tekste. See on kronoloogiliselt leidnud aset pärast presidendi visiiti. Kahe riigi transpordikomisjoni Venemaa-poolne juht suri möödunud aastal ja nüüd on sinna määratud uus inimene ja komisjon on ka koos käinud. Aga küsimus on kindlasti ka selles, et kõik need asjad vajavad poliitilist otsust, ei piisa vaid tehnilisest tööst.

Venemaa kehtestas alates oktoobrist võimaluse külastada Eesti kodanikel Leningradi oblastit ja Peterburi linna elektroonilise viisaga ja see on tasuta. Eesti kodanikud ongi kõige usinamad uute viisade kasutajad. Kuidas välisministeeriumis sellele vaadatakse? Meie omalt poolt ei kaalu lihtsustatud piiriületust või isegi viisavabadust?

Vene elektrooniline viisa vastab meie inimeste huvidele. Selles ei ole midagi halba, et meie inimesed saavad Peterburis Talvepaleed või Iisaku katedraali vaatamas käia. Meie pragmaatiline huvi on see, et süsteem laieneks ka Pihkva oblastile.

Seda ei tule, sest seal on ju ülioluline dessantdiviis…

Noh, see on meie huvi, et Pihkvasse saaks ka elektroonilise tasuta viisaga. See võimaldaks meie inimestel külastada lihtsamalt oma lähedaste haudu. Praegu on Eesti-Vene piiriületus Kagu-Eestis päris raske ja keerukusi tekitav. Kas meie positsioon viisavabaduse suhtes Venemaaga muutub, siis vastus on eitav. Me ei taha viisavabadust.