Toomas Sildam: valitsuse Vene-poliitikata jäävad tippkohtumised järelloota ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildam
Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuni me ei tea, milline on Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse Vene-poliitika, saamegi Eesti-Vene suhete puhul rääkida üksikutest toredatest kohtumistest, millel järellugu ei ole, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.

Tänavu aprillis kohtus president Kersti Kaljulaid Moskvas president Vladimir Putiniga. Järgmise aasta 9. mail seisab Kaljulaid tõenäoliselt Punasel väljakul, kui Venemaa tähistab Teise maailmasõja teda vahetult puudutanud osa lõppemise 75. aastapäeva. Ja edasi pole välistatud, et president Putin lendab juunis 2020 Tartusse, soome-ugri rahvaste maailmakongressile, igatahes sellise kutse president Kaljulaid talle hiljuti saatis.

Kahe paljuski vastandliku välispoliitikaga naaberriigi tippjuhtide kohtumised ei ole midagi eriskummalist. Erakordseteks muudab need fakt, et sel kevadel oli ajaloo esimene Eesti presidendi visiit Moskvasse, et arutada Venemaa kolleegiga teemasid Peipsi järve keskkonnast kuni Süüria konfliktini. Seni on kahe riigi presidendid kohtunud konkreetsel põhjusel, nagu Vene vägede väljaviimise lepingu sõlmimine 1994 või Eesti riigipea Toomas Hendrik Ilvese osalemine soome-ugri rahvaste maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis ja tema osavõtt Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpu tähistamisest Moskvas.

NSV Liidu lagunemise järgselt ei ole Venemaa president Eestit külastanud. Kui ta seda nüüd teeks, sobituks see nii Eesti-Vene suhete kui ka soome-ugri rahvaste konteksti. Keeleteadlane Tõnu Seilenthal, kes on ka eestlaste esindaja soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitees, arvas, et Putini lend Tartusse "annaks Venemaa soome-ugri rahvastele selge märgi, et see, mida nad teevad, ei ole Vene riigi vastane tegevus ja pigem selline tegevus, mis Kremlile meeldib". Seni on Venemaa suhtunud väikerahvaste kultuurilisse iseolemisse valvsalt, kahtlustavalt ja umbuslikult.

Mis on aga selliste kohtumiste eesmärk? Istuda naabritena ühe laua taga ja rääkida meie kahepoolsetel teemadel, mis muud. Ilma müstilise läbimurde katseta, ilma soovita Venemaad muuta ja ilma osalemiseta Lääne algatatud Venemaa võlumise kampaanias ehk šarmipealetungis, nagu seda sõnastas Kalev Stoicescu, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur.

Ka pärast aprillikuist kohtumist Kremlis ütles Kaljulaid, et selle visiidi toimumise suurim eesmärk oligi selle toimumine. Kuid veel ütles ta, et Eesti soovib Venemaaga uusi suhteid ja et Eesti on dialoogiks valmis.

Vähemalt avalikkusele nähtavalt ei ole dialoogi tekkinud.

Nii oleks nüüd huvitav näha hoopis peaministrite Jüri Ratase ja Dmitri Medvedevi kohtumist, sest valitsusjuhid ei saa kokku viisakusest, nendel on alati konkreetsed asjad ajada. Millised need võiksid olla, vaatamata seni püsivatele Euroopa Liidu majandussanktsioonidele Venemaa suunas seoses Krimmi hõivamise ja Donbassis sõjategevuse toetamisega?

Pool aastat tagasi viitas Kaljulaid, et võiks uuendada raudteelepinguid, võibolla ka maanteelepinguid, liikuda edasi topeltmaksustamise vältimise lepinguga. Eesti president lisas ka olulise täpsustuse: kui vabariigi valitsus ja ministrid arvavad, et see on mõistlik, siis tema arvates on Eesti-Vene suhete uks nüüd natuke paokil.

Kui valitsus ja ministrid arvavad... Kauaaegne välisminister Urmas Paet hoiatas juba toona, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus ei suuda Vene-poliitikas kokku leppida ega hakka Kaljulaidi-Putini kohtumist edasi viima.

Venemaal on vahepeal käinud rahvusvahelistel üritustel Ratase valitsuse paar ministrit, aga kas keegi suudab meenutada, mida nad seal täpsemalt tegid või kellega kohtusid? Sama ebamäärane on lause koalitsioonilepingust, et valitsus toetab "julgeoleku, stabiilsuse ja heanaaberlike suhete edendamist kogu meie regioonis, sh Venemaaga".

Tõepoolest on keeruline näha, milline oleks Keskerakonna, EKRE ja Isamaa ühine Vene-poliitika. Liiga erinevad on tänaste võimuparteide huvid ja hoiakud. Isegi piirilepingu ratifitseerimises ei ole kolm praegust valitsuserakonda suutnud kokku leppida.

Nõnda ongi, et kui küsida meie välispoliitika muidu nutikatelt kujundajatelt omavahel, milline on Eesti Vene-poliitika, kuuleme diplomaatiliselt sõnastatud vastust: keeruline on kirjeldada midagi, mida pole olemas.

Kõik see aga tähendab, et seni saame Eesti-Vene suhete puhul rääkida üksikutest toredatest kohtumistest, millel järellugu ei ole.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: