Tartu ülikooli professor Ruth Kalda ütles, et juhuvalimi alusel testimine annaks teavet selle kohta, milline on koroonaviiruse levimus elanikkonna hulgas. Praegu on andmed vaid nende kohta, keda on testitud.

"Me hindame siis seda, et kui palju nendest, kellel on teatud viirushaiguse sümptomid, on tegelikult COVID-19 haiged, ja teisalt, et kas nende hulgas, kellel ei ole mingisuguseid haigustunnuseid – kas on ka võimalik, et nende hulgas on olemas siiski selle viiruse kandjaid," selgitas Kalda.

Levimusuuringut tahetakse teha kolm kuud ja valitsuse erikomisjoni huvi on saada pilt viiruse levikust igal nädalal. Võimalus jälgida haiguse levikut ja kulgemist ajas aitab planeerida meditsiinilisi ressursse või arutada haiguse vaibudes, kuidas eriolukorda lõpetada.

Inimesed, keda testima hakatakse, valitakse välja juhuvalimi abil.

Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand ütles, et valitsuse erikomisjoni arvates oli vaja mõnevõrra suuremat valimit, kui Tartu ülikooli ettepanek oli. "Eesmärgiga, et meil oleks statistiliselt kindel tulemus maakondade lõikes. See eelduslikult tähendab mõne tuhande inimese testimist nädalas," lausus Reimand.

Kantar Emori uuringuekspert Aivar Voogi sõnul peavad valimis olema esindatud kõik sotsiaaldemograafilised rühmad – nii erinevad rahvused, erinevad piirkonnad, erinevad soo-, vanuserühmad. "Need on need tavapärased kriteeriumid, mida jälgitakse siis juhuvalimi koostamisel," märkis ta.

Uuringus osalemine on vabatahtlik ja praeguste plaanide järgi eelneb testimisele küsitlus haigustunnuste esinemise kohta. Haigussümptomiga inimene saadetakse olemasolevasse drive-in keskusesse.

"Seda sama süsteemi või seda olemasolevat võimekust kasutatakse ka nende puhul ära, kes on sümptomitevabad, aga selleks tehakse täiesti eraldi tee või ajad nii, et ei puutu kokku haiged ega terved," selgitas Ruth Kalda.

Kalda lisas, et rangeid kaitsemeetmeid rakendatakse ka sümptomiteta inimeste testimisel. Testimiseks kasutatakse tema sõnul samu teste, nagu praegu haigustunnusega inimeste puhul.

Levimusuuringu käigus antikehade olemasolu ei uurita, sest seda saab teha alles siis, kui on olemas selleks ette nähtud kvaliteetsed testid. Neid alles otsitakse.