Jõksi hinnangul on veel vara eriolukorda kehtestada

Foto: ERR

Vandeadvokaat Allar Jõks rääkis pikemas intervjuus ERR-ile, et eriolukorra ja hädaolukorra piirid on hägustunud, valitsuse avardunud võimalused piiranguid kehtestada ka hädaolukorra raames võivad aga viia autoritaarsusesse. Jõksi hinnangul ei ole praegu veel vaja eriolukorda välja kuulutada, kuid kui hakataks seadma liikumispiiranguid, oleks selle eelduseks kindlasti eriolukorra kehtestamine.

Kas meil on sisuliselt eriolukord nagu ütleb peaminister kaja Kallas või on eriolukord konkreetne korraldus, mis kehtib või ei kehti?

Eriolukord on hädaolukorra seaduses ette nähtud olukord, mida juhitakse vastavalt hädaolukorra seaduses ette nähtud erilisele juhtimisstruktuurile ja kus on võimalik rakendada meetmeid, piiranguid, kitsendusi või keelde, mida ilma eriolukorrata ei ole võimalik kehtestada.

Eriolukorra saab välja kuulutada ainult siis, kui seda on tehtud vastavalt kehtivale seadusele. Ehk eriolukord ei teki lihtsalt niisama. Eriolukorra väljakuulutamise eelduseks on see, et hädaolukorda ei ole tõesti võimalik lahendada ilma eriolukorra juhtimiskorralduseta, ilma eriolukorras lubatud meetmeid rakendamata.

Seda ütleb hädaolukorra seadus. Kui praegu pidevalt korratakse - vähemalt peaministri tasemel - et meil ei ole eriolukorda vaja, saame ka ilma hakkama, kas siis üldse täna oleks õigust eriolukorda välja kuulutada?

Vastaksin natukene kaugemalt ja mulle tundub, et käesoleval hetkel avalik arutelu keskendub liigselt sellele küsimusele, kas eriolukord on vajalik või mitte. Sest selge on see, et eriolukord pole mingisugune imerelv.

Eriolukorda kohaldatakse tõesti siis, kui ükski muu meede hädaolukorra lahendamiseks ei anna tulemust. Ja kui küsida, kas praegusel hetkel oleks põhjendatud eriolukorra kehtestamine, siis esiteks oleks kõige õigem sellele küsimusele vastata nendel inimestel, kellel on rohkem informatsiooni. Aga teiseks tuleb arvestada ka seda, et seni, kuni nende meetmete tõhusust, mis neljapäevast kehtima hakkavad, ei ole võimalik hinnata, ehk me ei tea, kuidas riigi lukkupanek nagu see homsest toimub - kuidas see mõjutab viiruse levikut - seni ei ole minu hinnangul seaduse järgi võimalik eriolukorda kehtestada.

Kaja Kallas väitis, et praegu kehtivad Eestis rangemad piirangud kui eelmisel kevadel eriolukorra ajal. Piiranguteks annavad võimaluse need muudatused, mille riigikogu tegi läinud aastal nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses ja hädaolukorra seaduses. Aga piirangute mõttes - kas on mingisuguseid olulisi tööriistu, mida valitsus ei saa ilma eriolukorrata kehtestada? Näiteks teadusnõukoda on juba mitu nädalat soovitanud piirata eraviisilisi kogunemisi niimoodi, et neil ei tohiks osaleda üle kuue inimese. Mitmes riigis on sellised piirangud kehtestatud, aga paljud riigid on näiteks kehtestanud ka komandanditunni ehk öise liikumiskeelu. Kas taolisi meetmeid tohiks kasutada ka ilma eriolukorrata?

Võib-olla oleks praegu hea raadiokuulajatele meelde tuletada ka seda, et kui aasta tagasi eriolukord välja kuulutati, siis selle üheks põhjuseks oli asjaolu, et kehtiv seadus, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus ei olnud riigikogu ja valitsuse tegevusetuse tõttu piisav selleks, et viiruse levikut tõkestada. Ja seetõttu kuulutatigi eriolukord välja, sest eriolukorras oli võimalik piirata erinevate teenuste osutamist, otsustada kaupluste ja kaubanduskeskuste sulgemist.

Möödunud aasta mais täiendas riigikogu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust selliselt, et enamus neid piiranguid, mida eelmise aasta märtsis eriolukorra ajal kehtestati, saab nüüdsest kehtestada ilma eriolukorda välja kuulutamata. See on iseenesest õige samm õiges suunas.

Kuid nüüd, 2021. aastal, me oleme jõudnud olukorda, kus tegelikult piir hädaolukorra ja eriolukorra vahel hakkab ähmastuma. Ehk teisisõnu on enamusi, väga intensiivseid piiranguid võimalik kohaldada ilma eriolukorrata. Õigusriigi seisukohast on see natuke küsitav.

Aga kui vastata küsimusele, et kas näiteks eraviisiliste kogunemiste keelamist või nõndanimetatud komandanditundi on võimalik eriolukorda kehtestamata rakendada, siis tihti seadus, seaduse loogika erinevate seaduste koostoimes on selline, et minu hinnangul ilma eriolukorrata ei ole võimalik komandanditundi kehtestada ega eraviisilisi kogunemisi piirata.

Seda kasvõi sellel põhjusel, et kui mingi piirang kehtestatakse, siis peab selle tagamiseks, nende piirangute täitmise kontrolliks rakendama ka riigivõimu. Selge on see, et politsei oma nappide vahenditega ei suudaks [seda] kontrollida ja selleks oleks vaja siis kaasata kaitsevägi või Kaitseliit. Seadusemuudatustega on tegelikult antud võimalus, et Kaitseliit, kaitsevägi saaks kohaldada korrakaitse seaduses ettenähtud meetmeid - näiteks valdusesse sisenemine, isiku läbivaatus, turvakontroll, isiku kinnipidamine, valduse läbivaatus, isiku samasuse tuvastamine. Ehk nende piirangute tagamiseks, mida teadusnõukoda on välja pakkunud nagu komandanditund või eraviisiliste kogunemiste keelamine - selleks oleks vaja rakendada täiendavaid jõulisi meetmeid ja kaasata ka kaitsevägi ja Kaitseliit või siis abipolitseinikud.

Tuleksin Teie väljaöeldud mõtte juurde, et eriolukorra ja hädaolukorra vaheline piir hakkab ähmastuma, sest tõepoolest mõnes mõttes on ju väga hea, et valitsus saab operatiivselt tegutseda ja uusi reegleid kehtestada ilma eriolukorrata. Aga teisalt - kas me ei andnud eelmisel aastal seadusi muutes valitsusele natuke liiga vabu käsi? Praegu kehtestatakse piiranguid nakkushaiguste tõrjumiseks, aga võib-olla varsti tuleb mingi teist sorti kriis, mis samuti kestab pikka aega - siis muudetakse jälle seadust, et valitsus saaks veel mõned hoovad, et Eesti ei peaks olema muudkui eriolukorras. Teisiti küsides: kas see on ikka hea lahendus, kui me varasemalt eriolukorraga lubatud meetmeid nüüd ilma eriolukorrata lubame kehtestada? Kas näete, et see võib olla libe tee, mida mööda on ka üha kergem astuda?

Toon sellele küsimusele vastamiseks lihtsalt ühe näite, et mitte olla üldsõnaline: hädaolukorra seadus võimaldab terviseametil või valitsusel ilma eriolukorda kehtestamata piirata avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamist. Samal ajal on eriolukorra seaduses kirjas, et Vabariigi Valitsus ja eriolukorra juht võivad korraldusega piirata avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamist. Ehk praegu oleme olukorras, kus ei olegi tegelikult erinevust, kas on eriolukord või mitte, aga avalike koosolekute pidamine on keelatud.

Kui nüüd vastata küsimusele, et milliseid ohte kätkeb endas see, kui eriolukorras rakendatavaid meetmeid saaks valitsus kasutada ka ilma eriolukorrata, siis on õige see, et teoreetiliselt on tõesti võimalik, et valitsusele hakkabki meeldima see, et on võimalik kiiresti, ilma vastu vaidlemata niiöelda õigeid otsuseid vastu võtta. Samas ma usun, et Eesti demokraatlik riigikorraldus, õigusriiklik vundament, meedia ja avalikkuse kontroll nii tugev, et ma väga suurt praktilist ohtu selles ei näe, et valitsus võiks hakata nüüd autoritaarseid meetmeid pidevalt kasutama.

Aga kui rääkida veel avalike koosolekute ja ürituste pidamise piirangutest, siis on ju selge see, et avalikud koosolekud on väga oluline vabadus silmas pidades ka lähenevaid valimisi. Oktoobris toimuvad kohalikud valimised ei ole ju enam mägede taga ja siin muutub ka väga oluliseks see, kas need valimised toimuvad, kas valimiste eel on võimalik valimiste propagandat, arutelusid sellisel moel korraldada või mitte. Sest tuletame meelde, et Soomes ju otsustati kohalikud valimised edasi lükata.

Eelmine peaminister Jüri Ratas leidis, et eriolukorra võiks välja kuulutada selleks, et anda ühiskonnale tungiv sõnum, et nüüd tuleb olla eriti ettevaatlik. Kas ma teie intervjuu alguse mõttest sain õigesti aru, et see ei saa olla põhjus eriolukorra välja kuulutamiseks? Et enne tuleb ikka ära oodata, kuidas senised meetmed on aidanud ja siis, kui meil on tarvis veel täiendavaid meetmeid, teistsugust juhtimiskorraldust, et see kõik oleks väga ära põhjendatud - et alles siis me tohime selle eriolukorra välja kuulutada?

Jah, nagu ma alguses ütlesin, siis küsimus ei ole minu arvates see, kas eriolukord on imerelv. Sest, et ega eriolukorraga ei lahendata Eesti puudulikku e-võimekust, ei korvata seda, et leevendusmeetmed ettevõtjatele on puudulikud, ei korvata puudulikku kommunikatsiooni, puudulikku seadusandlust ega ka näiteks seda, et kiirteste ei ole võimalik Eestis teha. Seda kõike ju eriolukord ei paranda!

Ja mis puudutab endise peaministri hinnangut, siis on selge see, et sõnumina võib eriolukord omada distsiplineerivat mõju. Aga samas tuleb arvestada ka seda, et inimesed on väsinud, häiritud kõikvõimalikest piirangutest ja piirangutega kaasnevast kommunikatsioonist - see võib ka vastupidi, tekitada mingit muud reaktsiooni.

Eriolukorra kehtestamine on põhjendatud siiski ainult juhul, kui on vaja rakendada meetmeid, ilma milleta ei ole võimalik viiruse levikule vastu hakata. Tuleb aru saada ka sellest, et eriolukord ei piira iseenesest viirust, vaid see piirab inimesi, nende käitumist.

Siinkohal on oluline mõista seda, et kommunikatsioon on hästi oluline ja seda, et kõiki korraldusi, mis valitsus on andnud, tuleb täita seni, kuni korraldusi ei ole kohtu poolt tühistatud või valitsuse enda poolt tühistatud. Sõltumata sellest, kas need tunduvad meile korraldused põhjendatud või põhiseadusega kooskõlas.

Isamaa aseesimees Urmas Reinsalu ütles, et eriolukorda oleks vaja kriisiaja juhtimisstruktuuri tarbeks. Et siis oleks käsuliin selgelt paigas ja juhtimine oluliselt kiirem. Mille poolest eriolukorra juhtimisstruktuur tavapärasest erineb? Kas eriolukorra kehtimise ajal eelmisel kevadel oli ka näha, et kiiremat juhtimisstruktuuri kasutati, et sellest ka päriselt abi oli?

Juhtimisstruktuurid eriolukorra ajal ja hädaolukorra ajal erinevad selle poolest, et hädaolukorra puhul nagu see praegu on teatud asju teeb terviseamet, terviseamet allub ministeeriumile, ministrile, valitus võtab otsuseid vastu. Aga eriolukorras määratakse üks eriolukorra juht, kelleks peaks seaduse järgi olema mitte peaminister, vaid seaduse järgi minister, kellel on ainuisikuliselt võimalus anda korraldusi, haldusakte, kehtestada piiranguid, anda erinevatele ametiasutustele ülesandeid.

Selline eriolukorra juhtimisstruktuur on mõeldud selleks, et oleks võimalik kiiresti erinevaid küsimusi otsustada. Minule on jäänud mulje eelmise aasta märtsist, kui eriolukord kehtestati, siis enamus otsuseid võeti valitsuses vastu konsensuslikult, mis ei ole iseenesest paha, mis on tegelikult väga hea, aga ei olnud tunda, et otsustamisprotsess oleks läinud seetõttu kiiremaks.

Nii, et siin on veel ka see oht, et kui peaminister on eriolukorra juht, siis peaministri tähelepanu läheb väga paljudele väiksematele küsimustele, mis ei peaks olema peaministri otsustada. Näiteks eelmisel aastal Tartus Raatuse tänava ühiselamus karantiini kehtestamine - peaminister peab ju tegelikult jälgima ja tagama viirusega tekitatud kahjude hüvitamise, ettevõtjate toetamise, vaktsineerimise korraldamise, mitte ainult piirangute kehtestamise. Seetõttu ma praegu ei näe, mida teistsugune juhtimisstruktuur täiendavalt annaks.

Toimetaja: Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: