Haridusministeerium otsustas eraldada suviste õpihuvilaagrite korraldamiseks kuus miljonit eurot. Eesmärk on taastada kaugõppega kadunud õpihuvi ja koolirõõmu ning tasandada tekkinud õppelünki. Teisisõnu, laagrid on suunatud eeskätt neile, kel õpimotivatsioon kaduma ja järg käest läks.

Laagrid on vabatahtlikud ja neid võivad korraldada kõik, kes peavad kas kooli või huvikooli, tegelevad noorsootöö või noorte nõustamisega, alustades MTÜ-dest ja lõpetades kohalike omavalitsustega. Laager võib kesta kolm kuni viis päeva, maksta kuni 120 eurot osaleja kohta ning peab olema lastele tasuta. Noorsootöö osakaal peab moodustama vähemalt kolmandiku laagri kestusest.

Laagritesse peaks suve jooksul jõudma vähemalt 50 000 õpilast.

Kuigi õpihuvilaagreid kavandavad ka mitmed üldhariduskoolid, on pedagoogide seas skeptikuid, kes seavad laagrite eesmärgipärasuse kahtluse alla, leides, et tegemist on pigem lihtsakoelise meelelahutusega, mille peale riik mõttetult raha raiskab. Raha, mida võiks kasutada eesmärgipärasemalt ja suunata koolidele otse kasvõi laste mahajäämusega tegelemiseks.

Esiteks tekitab küsimust, kes need inimesed on, kes õpirõõmu kaotanud lastesse seda süstima hakkavad, kui oma õpetajad seda suutnud pole.

"Kes on laagris need väga kompetentsed pedagoogid, kes motivatsiooni ja õpihuvi neis lastes suvel tekitavad?" küsib üks klassijuhataja, kes on kogu kaugõppeperioodi hariduslike erivajadustega noori taga ajanud, et nood oma töödega joonel oleksid ja kooli vaateväljast ära ei kaoks.

"Sügavalt kahtlen, et need, kes päriselt abi ja tuge vajavad, sinna laagrisse jõuavad. Neid ei saa ju kuidagi kohustada selleks. Koolikohustus on olemas, aga laager on vabatahtlik ja need, kellele kooliga seostub kõik negatiivne, ei ole väga motiveeritud suvel sinna minema," muretseb õpetaja.

Õpetaja ei välista, et õpihuvi laagreid võib olla ka väga huvitavaid, kuid kaldub arvama, et nende kvaliteet on väga kõikuv või sisu pedagoogilisus kohati küsitav ning pigem jõuavad sinna lapsed, kel kodu tugi ja huvi õppimise vastu juba niigi olemas, mitte aga need, keda mõte koolist ja õppetööst ükskõikseks jätab.

Õppekäigud vanemate rahakotil

Näiteks kui haridusminister kutsub koole üles õuesõpet ja õppekäike korraldama, võinuks selle raha anda otse kas koolidele või muuseumidele, et klassid näitustel ja arhiivides tasuta käia saaksid. Praegu lähevad kõik õppekäigud lapsevanemate taskust, kuigi kirjade järgi on Eestis tasuta haridus.

"Selle kuue miljoni eest oleks pool Eestit saanud kuu aega käia tasuta õppekäikudel," ütleb klassijuhataja.

Teise võimalusena pakub ta välja õppetöös maha jäänud lastele tasandusõppe korraldamise koolides, makstes õpetajate lisaraha otse koolidele. Selle asemel käivad aga õpetajad suvel lisaraha teenimas küll kunstküünte panemise, kabanossi tegemise või maasikakorjamisega, kuigi võiksid teha erialast lisatööd oma õpilastega.

Ka Tõrva gümnaasiumi direktor Ivar Hanvere on õpihuvilaagrite suhtes skeptiline.

"Näis, kuidas need reaalselt toimima saavad, aga arvan, et seda eesmärki, mida arvatakse täitvat, nad täita ei suuda," ütleb Hanvere.

Ka tema peab nõrgimaks lüliks laagrite läbiviijaid ehk neid, kes lastega kokku hakkavad puutuma, et koolirõõmu taastada.

"Kes on need õpetajad, kes hakkavad neid lapsi siis seal õpetama? Õpetajad on kooliaastast nii tüdinud ja väsinud, et nad ei taha näha ka seda laagrit. Siis need peaksid olema hoopis muud inimesed. See nõuab ka korralikku tasustamist, et leida kedagi, kes oma suve sinna paneb," on Hanvere kahtlev, et õpetajaid sinna kaasata õnnestub.

Seda, et õppetöös maha jäänud lapsi õnnestuks laagritesse meelitada, peab Hanvere ebausutavaks.

"Praegu ajame me taga neid lapsi. Meil on ju kogu aeg olnud võimalus kutsuda kooli neid, kes pole distantsõppes oma asju ära teinud. Ajame neid osaliselt väevõimuga kooli, politsei abiga," ütleb direktor. Ta leiab, et kuna õpihuvilaager pole kohustuslik, lähevad sinna ilmselt need lapsed, kel on niigi kodu toetus taga ja õpimotivatsioon olemas ning kes ise tahavad end arendada.

"Kel õpimotivatsiooni ja õpiharjumust pole, need ei tööta ei tava- ega distantsõppes, kel need aga on, töötavad igas õppes," ütleb Hanvere. "Mul on tunne, et sellega on jälle nii, tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu tavaliselt."

Hanvere ütleb, et Tõrva gümnaasium on valinud oma õppekäike KIK-i rahastatud projektide seast, sest nõnda on need olnud lastele tasuta.

"Aga need toetussummad muudkui vähenevad. Midagi pole endal valida ka, sest aastast aastasse hakkavad need korraldajad korduma, kellele riik peale maksab ja mis on Euroopa Liidu rahadega püsti löödud. Toetust saavad ühed ja samad objektid, aga õpilaste kontingent nii tihti ei vahetu, nii et lõpuks saab õpilastel villand igal aastal ühes ja samas kohas käimisest," ütleb Hanvere.

Ta toob esile, et ministeerium võiks koole ja kohalikke omavalitsusi rohkem IT-vahendite hankimisel ja arendamisel toetada, just korralikest õppevahenditest on koolidel nappus.

Laagrid huviharidust ei asenda

Jüri gümnaasium kavatseb ka ise raha mitmeks laagriks taotleda. Õpetajatel on palju ideid, nüüd asutakse neid kokku kirjutama, räägib direktor Liina Altroff. Ta ise usub, et õpihuvi saab tõsta eeskätt praktiliste tegevuste abil.

Altroff usubki, et laagritest on rohkem kasu siis, kui lapsi juhendavad nende enda õpetajad, mitte aga võhivõõrad, kes lastega esimest korda kokku puutuvad. Eriti juhul, kui tegemist on lastega, kel silm pedagoogi peale särama ei lähe, aga just nemad peaksid olema taoliste laagrite sihtrühm.

"Kui laagrit veab oma õpetaja, kes tunneb seda õppijat, siis on nädala jooksul motiveerivate tegevustega võimalik õpihuvi mingil moel taastada ja õppetöös jäänud lünki täita. Kui see on lihtsalt üks inimene, kes seda last võib-olla esimest korda näeb, siis see ilmselt pole nii tõenäoline," ütleb Altroff.

Altroff ise pooldab pikemaid ja eesmärgipärasemaid tegevusi, nagu huviringid, kus noored püsivalt käivad. Ent just need jäid nüüdsama riigi täiendavast rahastusest ilma.

"Kui me räägime sellest, et see raha, mis neile laagitele on antud, on natuke ära võetud laiapõhisemalt järjepidevalt huvitegevuselt, siis pean seda huviharidust olulisemaks, sest selle mõju on oluliselt suurem kui neil laagritel," arutleb Altroff. "Haridus ei ole koht, kus tuleks raha ühest potist teise tõsta, nagu praegu natuke on tehtud. Sellega me hariduse üldist kvaliteeti ei paranda."

Samas leiab Altroff, et niisugune laagri formaat on parem, kui lihtsalt kooliaastat pikendada.

"Laager on kindlasti parem kui suvetöö. Koolid ei taha ka jätta neid pikemaks õppima, seda järeleaitamist on neile tehtud kogu aeg. Kes on hädas, on kogu aeg saanud koolis käia - oleme neid kooli kutsunud, kätt pulsil hoidnud, et aineteadmiste lünk suuremaks ei käriseks," ütleb Altroff. "Ainealased teadmised on väga kiiresti taastatavad, ühelgi hetkel pole liiga hilja mingit fakti õppida, aga probleemkoht distantsõppel on sotsiaalsusel, toe puudumisel, see on just see, mida lapsed koolist saavad."

Altroff ütleb, et lisaraha vajavad eeskätt õpetajad - nende töökoormus on koroonaajal olnud meeletu ja kolmeprotsendiline palgatõus pole tema hinnangul piisav.

"Õpetajad on koroonaajal väga palju hoolinud lastest, kes hädas on olnud, teinud meeletus koguses ületunde. Õpetajate palgad on teema, millele päriselt peaks suuremat rõhku pöörama," leiab Altroff.

Minister: õpilünkade tasandamiseks tuleb lisaraha

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna ütleb pedagoogide kriitika peale, et raha suunamine on alati valikute küsimus ja koolid saavad ise otsustada, kuidas nad oma eelarveraha kasutavad.

Kersna arvates hindavad koolid õpihuvilaagreid eeskätt õpilünkade tasandamise vaatevinklist, kuid laagrite peamine eesmärk on taastada koolihuvi noortel, kellel see on kaugõppega kaotsi läinud, mitte niivõrd neid õppetöös järele aidata.

"Koolide rahuloluküsitluse esmastest tulemustest nähtus, et pea 40 protsenti 8. klassi lastest ütleb, et neil on kõigest kõrini; 11. klassis pea 50 protsenti ütleb, et neil on kõigest kõrini. Ka eelmise kevade kogemus näitab, et laste motivatsioon ja eneseusk kodus õppimisel langeb. Laagritega on meil soov anda enne kooliaasta algust sellist positiivset emotsiooni õppimisega seoses, et sügisel minna tõsise õppetööga edasi," ütleb Kersna.

Minister loodab, et üldhariduskoolid ise haaravad võimalusest kinni ja panevad huvihariduskoolide või teadusasutustega seljad kokku, et teha põnev programm, mis lastel silma taas särama paneks. Näiteks AHHAA keskuse abil võiks kokku panna reaalainete atraktiivsemaks tegemise programmi või kaasata muusikakoole, loodusmaju - koostöös üldhariduskoolidega saaks sedasi mitmekesise ja sisuka laagrikava.

Seda, et laagrid õpihuvi kaotanud noori köita ei suuda, Kersna ei ennusta.

"Igal lapsel, kes koolis jääb hätta, on mingi huvi millegi vastu – kellel bioloogia, kellel muusika või muu vastu. Nende huvidega ongi olnud väga keeruline distantsõppel tegelda. Lapsed on pidanud kodus tegelema ainult kooliprogrammi läbimisega, vähe on saadud tegelda sellega, mis tegelikult huvitab. Kui aga lapsed saavad sealt laagrist eduelamuse – mul tuleb välja, see teema huvitab mind -, siis see annab neile enesekindluse tagasi, neil tekib tunne, et ma saan hakkama, mulle meeldib õppida," ütleb minister.

Just seetõttu ongi oluline, et laagreid oleks võimalikult erinevast nišist, et iga laps leiaks endale sobiva.

Kersna möönab, et süsteemselt tuleb tegelda ka lastega, kes on õppetöös maha jäänud ning kinnitab, et ka selleks on koolidele eraldi toetus tulemas.

"Selleks aastaks on eraldatud kuus miljonit eurot, iga lapse peale 40 eurot, et koolid saaksid nendega tegelda, kes on maha jäänud. Neil kahel meetmel on erinev sihtrühm," toonitab Kersna võrdluses õpihuvilaagritega.

Õpilünkade tasandamise lisaraha koolidele eraldatakse enne sügist, lubab minister.