- Kohalikud elanikud on põgenike ümberpaigutamise vastu mitmest praeguses laagrist ühte suurde ning on selleks takistanud politseinike ja piirivalvurite tegevust. Mida te neile ütlete?

Kõigepealt seda, et see, mida nad teevad, muudab politseinike ja piirivalvurite töö keerulisemaks. Mitmel juhul on nad öelnud, et nad tahavad aidata riigil peatada rändevoogu, aga see, mida nad teevad, on täiesti vastupidine.

Meie idee oli viia migrandid mitmest väiksest piiri lähedal asuvast laagrist, kus neid praegu hoitakse, ühte suurde laagrisse, mida saaks paremini valvata ja kus inimesed saaksid pisut paremad elutingimused. Aga kuna nad (kohalikud - toim.) ei luba seda teha, nad protestivad ja takistavad politseinikel oma ülesandeid täitmast, siis see tähendab, et politsei peab nüüd piiri valvamise asemel kaitsma laagrit protestijate eest. Nii et kui nad tahavad suuremat migrantidevoogu, siis nad saavutavad selle.

- Kohalikud inimesed räägivad, kuidas neil pole tööd ja raha, teenused on ära viidud ja nüüd tuuakse sinna veel ka põgenikelaagrid.

Laagrid peavad kuskil asuma. Ilmselge, et valitsus peab neile koha leidma. Vaidlused on keerulised, aga asja mõte on – nagu teiste riikide kogemus on näidanud – et ei ole hea mõte viia illegaalselt üle piiri tulnud inimesi liiga kaugele piirist ja liigutada neid riigis ringi. Seepärast oli valitsuse mõte, et nad jääks piiri lähedale, sest mida lühem on aeg, mis kulub nende transportimiseks kinnipidamise järel laagrisse, seda turvalisem see on neile ja ka politseinikele.

Ning seda kiiremini saavad politseinikud minna tagasi oma tööd tegema, piiri valvama. Igal juhul peavad need laagrid kusagil asuma.

- Kui palju te näete, et mingid jõud soovivad seda teemat oma poliitilistes huvides ära kasutada?

Ma mõtlen, et kriisid toidavad alati populismi. Sest kriisi ajal on väga lihtne ennast tuntuks teha. Kriis eristab ka poliitikud: on väga lihtne näha, kes tegutseb riigi ja selle julgeoleku nimel ning kes tegutseb nagu populist. See ei ole üllatav, et riigis on tekkimas mingid kvaasipoliitilised liikumised. Asi läheb ohtlikumaks, kui need hakkavad saama poliitilist toetust olemasolevatelt parteidelt, kes ei seisa riigi eest, vaid soovivad võita poliitilisi punkte. See raputab kogu [riigi]laeva väga rängalt ja teeb otsustamise veelgi keerulisemaks. See võib olla ohtlik ja aeg-ajalt võib tõusta küsimus, kas siin võib olla mõne ebasõbraliku riigi huvi, et need liikumised muutuksid tugevamaks. Mõned võivad öelda, et see ongi nii.

- Räägime nüüd migrantidest. Kui palju neid iga päev saabub, kas numbrid kahanevad või kasvavad?

Saabujate arv kasvab. Viimaste andmete kohaselt on kahe kuu jooksul illegaalselt piiri ületanud 3000 inimest. Tavalisel ööl tuleb üle piiri 100-150 inimest.

See tähendab, et iga öö järel vajame täiendavalt sada telgikohta, saja inimese varustust nagu linad-tekid, täiendavalt on vaja laagris toita sada inimest ning iga päev laekub sada varjupaigataotlust, mille peavad migratsiooniametnikud ja hiljem, kui need on tagasi lükatud, siis kohus läbi vaatama.

See tähendab, et olukord muutub pingeliseks ning küsimus on, kus on meie suutlikkuse piirid, sest selge on, et ühel hetkel see jõuab kätte, kui riik ei suuda enam kõiki saabujaid kinni pidada ja nendega tegelda.

- Ja kus see piir on, mis on teie prognoos?

Ma arvan, et numbrit on keeruline öelda, sest kui arvestada telgikohti, mida võib olla 5000 või 10 000, siis see on üks asi. Aga teine teema on laagrites toimuvad intsidendid. Kui neid juhtub igas laagris ja politsei peab minema neid lahendama, siis politsei võimekusel on piirid.

Inimesed ei ole varustus, mida teised riigid saavad meile saata – siinkohal tänan Eestit kiire ja asjaliku abi eest.

Praktilist abi suudame saada kas sõpradelt või ostame varustust, aga kui küsimus puudutab inimesi, kes selle teemaga tegelevad, siis siin on väga keeruline abi küsida. Inimestest on puudus ka teistel riikidel. See on peamine parameeter, mis määrab ära meie vastuvõtu piirid.

- Aga teil on kindlasti mingi number teada. Ma lugesin kusagilt isegi sellist arvu nagu 40 000...

See puudutas arutelu telkide üle, kui palju telke me suudame püstitada. Aga kui telke on lihtne püsti panna, siis see ei tähenda, et inimesed jäävad nendesse. See ei tähenda, et neis elaks 40 000 inimest, kes ootavad päeva X, millal midagi võiks juhtuda.

Sest nad teavad, et kui nende taotlused on menetletud ja tagasi lükatud ka kohtus, siis on kõik. Nad ka peavad jääma laagrisse või pöörduma tagasi oma kodumaale, mida paljud neist ei soovi teha. Seega jäävad nad laagrisse ning ühel päeval võivad nad püüda sealt jõuga lahkuda. See on olukord, kus meil peab olema politsei valmis, et neid peatada.

- Kust nad peamiselt saabuvad. Iraagist või mujalt ka?

Suurim osa tuleb Iraagist. Üle poole saabujaid on pärit Iraagist, peamiselt selle põhjapiirkondadest, kurdidega asustatud aladelt, Erbili linna ümbrusest. See on piirkond, kus Valgevene [lennuki]piletite müük on kõige aktiivsem. Nad tulevad nende piletitega Valgevene kaudu Leetu.

Aga paljud saabuvad ka Istanbuli kaudu, sest nagu me teame, on Türgi ehitanud suurepärase lennujaama, millel on väga head ühendused nii Euroopa, Aasia kui ka Aafrikaga ja mida paljud meist on kasutanud. Aga paljud kasutavad seda ka pahade kavatsustega, inimkaubanduseks, kuna ka selleks on seda lennujaama mugav tarvitada. Kui saabujate kirjeldused vastavad tõele, siis isegi iraaklased saabuvad Valgevenesse Istanbuli kaudu. See tähendab, et peaaegu kõik, kes asuvad Põhja-Iraagis kasutavad Istanbuli lennujaama.

- Mainiste, et loodate enamuse, kelle asüülitaotlust ei rahuldata, tagasi saata. Aga praktikas, kui palju neist vajavad tõeliselt asüüli ja kui palju te reaalselt suudate tagasi saata?

Väge vähestel on õigus asüülile. Täielikult läbi vaadatud 200 juhtumist mitte ükski ei saanud asüüliõigust. Kui statistika on ka edaspidi samasugune, siis on väga vähe võimalusi, et nende asüülitaotlus saab positiivse vastuse. See tähendab, et kõik nad peavad tagasi minema, minema sinna, kust nad oma teekonda alustasid.

See ongi see, mida me oma sõpradelt Euroopa Liidus küsime – mitte niivõrd kahepoolselt teistelt riikidelt, vaid EL-i institutsioonidelt. Nagu ma mainisin, oleme saanud paljudelt riikidel abi piiri tugevdamiseks ning laagrite ülesehitamiseks. Aga institutsioonid peavad tegema teistsugust tööd. Nad peavad aitama meil migrantide voogu peatada ja nad tagasi saata. See on koht, kus on vaja Euroopa Liidu poliitilist musklit. Kui EL ütleb, et me saadame teile telke, siis ütleme, et oleme selle eest väga tänulikud, aga leiame, et rohkem rõhku tuleks panna inimeste tagasisaatmisele ja selle rändetee sulgemisele.

Sest kui me seda kanalit ei sulge, siis jõuab piir kätte, nagu paljude riikide varasem kogemus on näidanud. Igal riigil on mingi piir, kui paljude saabujatega ta suudab toime tulla.

- Kas olete Euroopa Liidult ja võib-olla ka NATO-lt sellist abi saanud?

Praegu oleme saanud palju tähelepanu, ilmselgelt on olemas arusaam, et see uus rändetee ohustab Euroopa Liitu, sest kui seda ei suleta, siis see on kõige turvalisem tee Euroopasse ja ka kõige kiirem. Siin ei pea sõitma parvega üle mere, mis võib olla tormine ja inimesed võivad hukkuda. Väga vähesed surevad lennureisil Minskisse ja edasisel teekonnal Leetu. Oleme kuulnud ainult ühest surmajuhtumist. See on kõige turvalisem tee ja kui see kinnistub, siis saab sellest probleem kogu Euroopa jaoks.

Seega on olemas huvi ja tähelepanu, aga me vajame konkreetseid poliitilisi samme selle tee sulgemiseks.

- Külastasite ka ise Iraaki. Kui edukad sellised tegevused saavad olla?

Neid tuleb teha. Kuigi me oleme EL-i ja NATO liikmed ja saame toetuda oma partneritele mõlemas, siis peab riik ka ise aktiivsust näitama ja püüdma ise seda umbsõlme lahti harutada. Seega me püüame seda teha. Mingid positiivsed tulemused on, seadsime Iraagi valitsusega sisse kontaktid ja nüüd oleme vähemalt suutelised nendega suhtlema ja teavitama neid meie olukorrast.

Loodame, et see kontakt aitab meid tulevikus alustada inimeste tagasisaatmist Iraaki. Kahjuks pean ütlema, et Iraagi valitsuse esimesed sammud ei ole nii julgustavad, kuna nad teatasid, et kahekordistavad lendude arvu Bagdadist Minskisse, mis on ohtlik tendents. Sest sisuliselt töötab Iraqi Airways, mis suurendab lende Minskisse, käsikäes inimkaubitsejatega. Meie vaatepunktist ei ole vahet, kas see on oranž kohutavas seisukorras parv, mis toob inimesed Süüriast Kreeka saartele või on see üsna uus Boeing, mis on samuti migrante täis ja toob nad Bagdadist Minskisse.

- Leedu on olnud Valgevene arengute sõnakas kriitik. Kuidas Aleksandr Lukašenko selline surve muudab teie hoiakuid?

Tuleb öelda, et minu positsiooni see ei muuda.

Leedus kostab hääli, aga see on osalt tingitud ka kriisist, et Leedu peaks muutma oma seisukohti Valgevene ja Lukašenko suhtes. Et me peaksime alustama türanniga koostööd ning vaatama mööda faktist, et tema käed on verised. Ma ei arva, et me peaksime seda tegema.

Mind julgustab valitsuse ja koalitsiooni seisukoht, et see ei ole Leedu ja selle konkreetse diktaatori vaheline asi. See on küsimus väärtustest, mida Euroopa Liit kaitseb ja igasuguse diktaatori suhetest, kes püüab kasutada ükskõik millist hübriidrelva – olgu see siis energia, migratsioon või midagi muud, mida me veel ei tea – Euroopa ja NATO vastu. Kui me nüüd järele anname, siis saab sellest tuleviku jaoks pretsedent. Ja see on halb pretsedent.