Kui kirjeldada seda protsessi, kuidas valitsus järjekordselt on käitunud, nagu ka eelmine valitsus, et teisipäeval kuulutatakse välja kavandatavad piirangud ja jäädakse ootama seletuskirja. Kas see on normaalne?

Ma arvan, et see tegelikult ei ole normaalne, ma ei ole ka kindel selles, kas see on õiguspärane. Valitsus kehtestab piiranguid üldkorraldusega, mis on haldusakt. Kui haldusakt tehakse eelnevalt teatavaks ja pärast tuuakse sinna põhjendused järele, siis minu arvates see päris hästi hea haldustavaga kooskõlas ei ole.

Kui me tähele paneme, siis tegelikult mitte kunagi sellel ajal, kui nendest piirangutest teavitatakse, teisipäeviti või kolmapäeviti, siis ega me tegelikult ju põhjuseid teada ei saa, miks nüüd seekord tulevad sellised piirangud. Need saab teada alati hiljem mingisugusest lakooniliselt seletuskirjast.

Õigem oleks tegelikult need piirangud kehtestada juba korrektselt dokumendiga ja lisada põhjendused sellesse samasse dokumenti.

Kas tegelikult võib mõneti aru saada, et valitsus nii-öelda testib avalikkust, kas avalikkus on valmis neid samme taluma? Kiidab need heaks, laidab maha ja siis seletuskirjas saab asju veel paremaks?

Esiteks saavad nad võib-olla oma täiesti hullumeelseid mõtteid natukene maha võtta, kui vaatavad, et avalikkuse surve või pahameel on väga suur. Teine asi, tõepoolest, kui nad näevad, et avalikkusest tuleb tugevaid vastuväiteid kavandatavatele piirangutele, siis nad saavad endale lisaaega, et põhjendusi otsida.

Aga kui nüüd vaadata seda sisu, mis teisipäeval välja öeldi, kas see on õiguspärane?

Raske öelda, see sõltub väga palju põhjendustest. Mina oma peas ei suuda põhjendusi välja mõelda, kuidas on täiesti tervete inimeste liikumisvabaduse piiramine sellisel määral õiguspärane.

Nüüd uute piirangutega kaotati ära seni ainus tõhus nakkusohutust tõendav meede, testimine. Kuidas see aitab viiruse levikut peatada – mul on väga raske aru saada.

Me võime eeldada, et nii mõnigi inimene pöördub kohtusse. On see praegu olukord, kus see on põhjendatud?

Mina sellist nõu avalikkusele anda ei tahaks ja ei oska. See sõltub iga inimese konkreetsest olukorrast. Ma arvan, et inimestele põhjustab selline piirang pigem ebamugavusi, aga ettevõtete jaoks võib tegemist olla ka eksistentsiaalse küsimusega, sest jällegi vähendatakse ettevõtete klientuuri. Nagu ma olen lugenud, siis väga paljud neist vaaguvad juba niikuinii elu ja surma piiril.

Peaminister Kaja Kallas ütles teisipäeval, et kuna näiteks teatrites ja kinodes langeb valitsuse hinnangul külastajate arv umbes kümme protsenti, pole see piisav põhjendus, et neile tuleks toetusi maksta. Mis on see hinnang, kuidas pannakse paika, millisel puhul tuleks toetust maksta ja millisel mitte? Ka kümneprotsendiline kaotus on kaotus.

Ta on kaotus. Ühelt poolt on see poliitiline otsus, aga teiselt poolt on õiguslik vaade selline, et kui riik oma otsuste ja poliitikaga põhjustab kahju, siis peavad olema olemas mehhanismid, mis võimaldavad seda kahju hüvitada ja selle hüvitamist nõuda.

Millele nad selle väite rajavad, et väheneb ainult kümme protsenti, ega seda me ei tea.

Eesti on parlamentaarne riik ja taaskord on parlament otsusest täiesti kõrvale jäetud. Mis te opositsioonil soovitate praeguses olukorras teha?

Mina ei näe seda asja nii, et parlament on kõrvale jäetud. Mina näen seda hoopis sedapidi, et parlament on vabatahtlikult sellest teemast välja astunud ja lasknud valitsusel tegutseda.

Sellisena minu hinnangul parlament ei tee oma tööd. See puudutab nii opositsiooni kui ka koalitsiooni. Tegemist on siiski väga oluliste riigielu puudutavate küsimustega ja oled opositsioonis või ole sa koalitsioonis, see on parlamendi pärusmaa.