Kuidas te kommeteerite aastavahetusel tehtud Soome presidendi Sauli Niinistö ja peaminister Sanna Marini avaldusi, kus nad mõlemad ütlesid, et vaid Soome ise otsustab, kas liitub NATO-ga või mitte?

President Niinistö aastalõpukõne on tõesti väga laialdast tähelepanu ja kõlapinda leidnud nii Soomes kui ka kogu Euroopas. Tegelikult ta ei öelnud mitte midagi erilist või uut. See, et Soome üheks julgeolekupoliitiliseks eesmärgiks on hoida nii-öelda NATO võimalusi avatuna, on neil kirjas kõikides erinevates strateegiadokumentides.

Sellesama asja kordas president Niinistö üle detsembri esimeses pooles, kui Venemaa hakkas nõudma NATO idapoolse laienemise lõpetamist. Nii, et ta ei öelnud midagi uut, küll, aga see rahvusvaheliste suhete kontekst milles ta seda ütles ning formaat, kuidas ta seda tegi - aastalõpukõne - tegi selle eriliseks ja seetõttu see leidis ka väga palju tähelepanu.

Need osad tema kõnest on vähem tähelepanu leidnud, kus ta ütles, et Soome julgeolekupoliitika on stabiilne. Sellest võib välja lugeda, et äkilisi otsuseid oodata ei ole. Selle sama mõtte kordas ta üle ka 5. jaanuaril. See tähendab seda, et Soome võtab oma julgeolekut erakordselt tõsiselt.

Sellest aastalõpukõnest tekkinud arutelu viis selleni, et oma seisukohti väljendasid ka erinevad erakonnad, kelle seisukohtades mingit olulist muutust ei ole toimunud.

Ainus tähelepanuväärne muutus oli see, et terve rida noorema põlvkonna Roheliste poliitikuid on väljendanud toetust NATO liikmesusele. Aga see ei ole Roheliste erakonna seisukoht.

Soome kaitsevõimekus on juba praegu üsna tugev, mida annaks neile NATO-sse kuulumine kaitse koha pealt juurde?

Ta annab seda, mida see annab ka näiteks Eestile. Eesti puhul me räägime sellest, et Eesti kaitsevõime toetub kahele sambale. Eesti enda kaitsevõime ning NATO kollektiivkaitse ja lõpuks ka veel NATO tuumaheidutuse. NATO lisab erakordselt palju.

Mis on aga põhjus, miks NATO-ga liitumises kõheldakse? Kas see on panus, mida tuleb hakata ise kollektiivkaitsesse tegema?

See põhjus on kompleksne. See on osalt ajalooline, osalt seotud sellega, millist naabrussuhet Soome on hoidnud Vene Föderatsiooniga. Seal on oma roll sellel, mis toimub Rootsis, nad ikka vaatavad nendes küsimustes teineteise poole.

Oluline on ka täheldada, et Soomes on avalikkuse toetus NATO-ga liitumisele olnud püsivalt viimase 20 aasta jooksul enam-vähem ühesugune, 20 protsendi juures. See kindlasti ei ole piisav.

Samas Soome enda ekspertide hinnangul Soome rahvas usaldab enda riigijuhte julgeolekuküsimustes ja see arvamus võib muutuda siis, kui Soome poliitiline juhtkond otsustab NATO kurssi muuta.

Miks Venemaad see Soome võimalus liituda NATO-ga niivõrd palju ärritab?

Tõsiasi on see, et Soomel ja Venemaal on 1300 kilomeetri pikkune piir. Venemaad häirib ja ärritab minu hinnangul eelkõige see, et USA on tegev ja kohal Euroopa julgeolekupoliitilise laua taga. Sellega seonduvalt ärritab teda ka NATO ja NATO laienemine.

Isegi sellise teoreetilise konstruktsiooni puhul, kus, kus Soome peaks NATO-ga lähiaastatel liituma, ei ole mingit põhjust arvata, et see tähendaks ka USA vägesid piiri taga. See ei tähenda ka seda, et selle pärast ei võida olla Kremlis mures.

Ka Soome ja Venemaa presidentide vahelises suhtluses on kindlasti Vene poolele selgeks saanud see, et Soome enda huve väga järjekindlalt kaitseb.

Kas Soomes on saanud vastukaja ka Eesti plaan anda Ukrainale Soomelt saadud 122-millimeetriseid haubitsaid?

See on siin leidnud tähelepanu nii välisministri poolt kui ka presidendi poolt ühes raadiointervjuus. See on olemuselt selline teema, mis ei ole pelgalt bürokraatlik paberimajandus, vaid sisuliselt väga poliitiline teema. Ja selle menetlemine võtab kindlasti Soomes päris omajagu aega.

Protsessi aeglustab ka see, et need haubitsad olid algselt üldse pärit Ida-Saksamaalt, said Saksamaa Liitvabariigi omandisse ja 1990. aastatel ostsid need soomlased. 12-13 aastat tagasi ostis Eesti need Soomelt. Nii, et lisaks Soomele on vaja heakskiitu ka Saksamaalt.

Aga milline on meelsus Soome võimuladvikus selles küsimuses?

Sellistes küsimustes on ajalooliselt Soome olnud ettevaatlik. Nii et ma arvan, et see meelsus ongi ettevaatlik. Ma ei oska seda paremini kirjeldada ja loomulikult ei oleks ka minust õige, kui ma hakkaksin mingis suunas spekuleerima. Ootame ära selle, kuidas Soome ja Saksamaa otsustusprotsessid rulluvad.

Kas kardetakse siis pinge tekkimist Soome ja Venemaa vahel?

Taaskord. See on selline asi, mille kohta ma võin ainult spekuleerida ja spekuleerida ma ei taha.

Kaitseminister Kalle Laanet ütles kolmapäeval saates "Otse uudistemajast" , et tal ei ole kahtlust selles, et kui Eesti suunas peaks toimuma rünnak, et Soome tuleks siis Eestile appi. Ta on veendunud, et Soome tuleks kindlasti appi. Kuidas sellega on?

Soome ja Eesti on kumbki Euroopa Liidu liikmesriigid, Euroopa Liidu Lissaboni lepingus on paragrahv 42, lõige seitse, mis sisuliselt tähendab sedasama asja, mida tähendab NATO artikkel viis. Ehk lubatakse abi agressiooni ohvriks langevale Euroopa Liidu liikmesriigile. Selles osas meie julgeolek on juba selgelt seotud Lissaboni lepingu kaudu.

Ütlesite praegu abi. Abi on tõlgendatav väga erinevatel viisidel. Praegu me räägime ikkagi sõjalisest abist.

Nii ta tõesti tõlgendatav on ja rohkem ma tõlgendada ei tahaks ka.