Ukraina president Volodõmõr Zelenski on öelnud Washington Postile, et Venemaa võib üritada vallutada piirist 42 kilomeetri kaugusele jäävat Harkivit, kus elab 1,4 miljonit inimest, kus asuvad tanki- ja traktoritehased ning elektroonikatootjad.

"Tegelikult olen ma väga hirmul. Mul on palju kolleege, kes on mures. Peaaegu iga töökoosolek algab sellega, et mu inglastest kolleegid küsivad, mida see Putin nüüd jälle välja mõtles. Rahustame neid sellega, et juba üksjagu aastaid, seitse aastat, on olukord põhimõtteliselt kontrolli all. Las nad proovivad," rääkis infotehnoloogia spetsialist Harkivis Oleksandr Lutšitski.

"Ei, põgeneda ei kavatse. Ei, mitte mingil juhul. Olen siin sündinud, kasvasin siin üles. Jään siia igal juhul, ükskõik, mis juhtub. Ja kui pean ühinema linna kaitsjatega, siis teen seda," sõnas müügijuht Oleksi Kormilets.

"Meie haige naaber, teate, ta võib kõike teha, mõõgaga täristada, kuid kaugemale ta ei lähe, ma arvan. /.../ Olgu, oletame, et ta läheb kaugemale, mis siis saab? Kas läheb? /.../ Neid on siin juba tervitatud, nad on juba aru saanud, et neil on targem siia mitte tulla. Või siis lähevad tsinkkirstudes koju tagasi. Ja emad nutavad," rääkis infotehnoloogia spetsialist Anton Sergejev.

Aga mida arvatakse samal ajal Moskva tänavatel? Kas sõda puhkeb?

"Ausalt öeldes ma ei usu seda. Sest lõppude lõpuks oleme me vennasrahvad. Erimeelsustele vaatamata on meil tihedad inimestevahelised suhted, sotsiaalsed sidemed. Vaevalt, et täiemahuline sõda puhkeb," arvas Natalja.

"Loodan, et sõda ei tule. Minu meelest on see kasvav pinge Venemaa süü. See on kõik," ütles Aleksandr.

Separatistlikes Ida-Ukraina niinimetatud rahvavabariikides loodetakse, et USA ja Venemaa lepivad lõpuks milleski kokku.

"Läbirääkimised käivad. Tahaks, et lõpuks ka midagi ära otsustataks, et jõutaks mingi seisukohani. Aga mitte nii, et on nagu vaikne, aga siis algab uuesti tulistamine ja siis ei tea, kuhu minna. Elasin Dokutšajevskis 2014. ja 2015. aastal ja ma jäin seal tule alla ja nüüd, kui kuulen kusagilt tulistamist, satun paanikasse," rääkis Donetski elanik Jekaterina.

"Meie vabariigi jaoks on tunnustamine väga oluline. Me võitlesime selle nimel, valasime selle nimel verd. Lõppeesmärk on olla osa Venemaa Föderatsioonist. Tänasel päeval ei ole selle küsimuse lahendamine meie võimuses," ütles Donetski elanik Sergei.

"Kui soovite teada minu isiklikku arvamust, siis arvan, et nad jõuavad lõpuks milleski kokkuleppele. Aga ma ei saa seda (Lavrovi ja Blinkeni) kohtumist kommenteerida, kuna ma ei ole Venemaa esindaja ega USA kodanik," rääkis isehakanud Donetski Rahvavabariigi miilitsa pressiesindaja Eduard Basurin.