Venemaa satraap Vladimir Putin ja tema kõneisik Dmitri Peskov muudkui kordavad, et "sõjaline erioperatsioon" kulgeb "plaanipäraselt". Kas siis Kremli ja Venemaa relvajõudude kindralstaabi pikalt sepitsetud plaan oli nädalaid või isegi kuid kestev barbaarne hävitustöö ja tsiviilelanike tapatalgud?

Vaevalt küll. See on Putini uus plaanitud põletatud maa taktika, kuni jätkub rakette, hävituslennukeid, tanke ja suurtükke. Temale vastu hakanud ja impeeriumi taastamise unistuse nurjanud ukraina rahvast tuleb hävitada. Ta teeb seda sama ka vene rahvaga ehk kõigi venemaalastega, kes sõja (Putini tahte) vastu välja astuvad.

Olukord sõjatandril, Ukrainas, stabiliseerub, kui nii võib öelda. Venemaa metsikused jätkuvad, Mariupol nähtavasti (kahjuks) langeb, kuid agressori vägedel ei õnnestu midagi erilist saavutada peale maismaaühenduse loomist Krimmiga. Putin tahab näidata, et olukord muutub Ukraina jaoks iga päevaga üha enam väljakannatamatuks. Agressiooniohver kaotab maa-alasid ja linnu, inimesi ja infrastruktuuri. Häving ja surm varitsevad kõikjal, sealhulgas Lääne-Ukrainas.

Venemaa püsib justkui kindlalt oma positsioonil ja tuleb kuidagi toime sanktsioonide laviiniga, nihverdab neist mööda Hiina abiga või abita, müüb naftat kellele iganes turuhinnast kasvõi poole odavamalt ning päästab oma elutähtsaid majandusharusid ja vajadusi, näiteks tsiviillennundust, varastades sadu lennukeid lääne liisingufirmadelt, ning toiduga varustamist, lõpetades toiduainete ekspordi ning seades piiranguid jaemüügile.

Putin tahab tõestada, et ta on tugevam kui Ukraina ja kogu läänemaailm. Et tal on vaatamata kõigele mõjukaid sõpru ja arvukalt toetajaid. Kuid paranoiline vanur, kes eitab ja hävitab noorte venelaste paremat tulevikku, varjab ennast ning kardab paaniliselt pisikuid ja mürgitamist, ei saa olla vaimselt tugevam pommirünnakute ja kuulirahe all võitlevatest Ukraina kangelastest.

Lužniki staadioni tribüünil mobiiltelefoniga jäädvustatud video, Krimmi anastamise kaheksanda aastapäeva "rahvapeol", tõendab, et "tehnilisele rikkele", mis katkestas Putini kõne transleerimist televisioonis, eelnes valjenev vilekoor, mida valjuhääldid ja klaköörid ei suutnud summutada.

Putin ning agressiooni kavandanud ja vallandanud siseringi liikmed tegid väga jämedaid vigu, mis ei võimalda neil vallutussõjast võitjana välja tulla. Kuid nad tegid ka õigeid panuseid, arvestades sellega, et Venemaa rahvas ei astu välja massiliselt ja otsustavalt sõja vastu, et Hiina toetab Venemaad ning et NATO keeldub otseselt sekkumast, et vältida sõja laienemist.

Need eeldused püsivad veel, kuid Venemaa hakkab liikuma kiiresti kaotuse kursil, kui kasvõi üks neist ei pea enam paika ning saab mängumuutjaks.

Venemaa rahvas ei hakka mässama Putini režiimi vastu, kui tõde välja tuleb, sest see on niigi paljudele juba teada või on vähemalt aimatav. Aleksandr Lukašenko nukuriik on muudetud Venemaa relvajõudude morgiks ja laatsaretiks, kuid Kreml kindlasti manipuleerib numbritega ning zombistatud rahvamass jääb (vähemalt mõneks ajaks) soovmõtlikult uskuma.

Mäss tuleb siis, kui nälg ning elementaarsete kaupade ja teenuste puudus on majas. Moskva teatas, et suhkrut ja tatart jätkub. Järelikult ei jätku.

Hiina toetus Venemaale ei ole kindlasti tingimusteta. Peking röövib Venemaalt odavalt ressursse ning ootab kannatlikult, kuni võib naaberriigi firmasid praktiliselt võileivahinna eest üle võtta.

Hiina on nüüd kahvlis, sest ei soovi autokraatlikku liitlast kaotada, kuid samuti mitte rikkuda majanduslikke suhteid Euroopaga ning vastanduda äärmuseni USA-le. Pekingi Venemaad toetav retoorika tõenäoliselt püsib, eriti siseriiklikuks tarbimiseks, aga sõnad ja teod võivad üha enam lahkneda, kui sanktsioonid ähvardavad Hiina elulisi huvisid.

NATO otsene sekkumine, näiteks lennukeelutsooni kehtestamisega, on kõige ebatõenäolisem. See võib siiski aset leida, kui Putin ei suuda enam vastu seista kiusatusele maksta NATO riikidele kätte Ukrainale osutatava abi eest, mis Venemaad ruineerib.

Viimast võimalust ei maksa alahinnata, sest Putin käitub üha enam Hitleri mustri järgi peale Stalingradi lahingut. Tõsi, Putinil on imerelvad, mida Hitleril polnud, kuid käimasolevat sõda ei ole enam võimalik võita, ainult kaotada. Iseasi, kas kaotust on võimalik Venemaa rahvale võiduna müüa ja Putini režiimi päästa. Tõenäoliselt mitte.

Hitler pidas toona (1942-1943) korduvalt salajasi läbirääkimisi Staliniga, kuid Natsi-Saksamaa esindajad olid uskumatult ülbed ja enesekindlad. Hitleri eelistus oli lootusetu võitluse lõpuni pidamine.

Putin ei pruugi teada, kui lootusetu on Venemaa seis, kui keegi ei julge talle tõtt öelda, kuid paljud tõde ikkagi teavad. Nende inimeste käes on võimalus mängu muuta, kui nad soovivad ja julgevad seda teha.