5. märtsil tuli ajalehe Pskovskaja Gubernija (Pihkva Kubermang) toimetusse politsei. Sel päeval jõustus seadus, mida hakati nimetama sõjatsensuuri seaduseks. Sellest rääkis "Insightile" ajalehe peatoimetaja Deniss Kamaljagin: "Meid tuldi nii-öelda üle vaatama. Politsei tungis sisse hüüetega "Kõik pikali! Näoga põranda poole, käed selja taha!" Nii näeb meil välja ülevaatus haldusasjade raames, kus rikkumiste eest on ette nähtud ainult trahv. OMON ründas meid, nagu oleksime vähemalt uimastikaupmehed."

Märtsis korraldati Pihkva oblasti ainsa sõltumatu ajalehe toimetuses mitu läbiotsimist. Pärast kõige julmemat neist peatas ajaleht oma töö.

Sel päeval, 18. märtsil, tuldi ka teiste ajakirjanike juurde. Pihkvas Radio Svobodale kaastööd tegeva Svetlana Prokopjeva koju tungiti varahommikul. Uks murti maha, verandaklaas purustati, naine käsutati põrandale pikali ja tema käed pandi raudu. Tsentr E (Keskus E) töötajad pöörasid kogu maja pahupidi. "Vene politseis on selline struktuur nagu Tsentr E. See on eriosakond ekstremismi ja terrorismi vastu võitlemiseks. Nii vähemalt räägitakse," räägib "Insightile" Prokopjeva kolleeg Ljudmila Savitskaja. Tema sõnul külastavad selle töötajad kõiki, kes ei kooskõlasta iga oma sammu riikliku poliitikaga, ning vormistavad neile kriminaalasjad olematute kuritegude eest.

Mitte emigratsioon, vaid evakuatsioon

Pärast juhtunut lahkusid Kamaljagin ja mõned tema kolleegid Riiga, kus töötavad edasi. Nende arvates tähendab viimaste nädalate karm surve seda, et jõuasutused on reageerinud Putini käsule otsida niinimetatud rahvusreetureid.

"Jah, muidugi nad üritavad panustada niinimetatud viiendale kolonnile, rahvusreeturitele," kuulutas Putin 16. märtsil. "Kollektiivne lääs üritab meie ühiskonda lõhestada, spekuleerides sõjaliste kaotustega ja sanktsioonide sotsiaalmajanduslike tagajärgedega, et tekitada Venemaal sisemine vastasseis. Ja selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse nn viiendat kolonni. Eesmärk on ainult üks: Venemaa hävitamine."

Eelkõige puudutab see retoorika neid, kes on ammu välisagentidena sihikule võetud. Praegu lahkuvad need "välisagendid" massiliselt Venemaalt. "Otsustasin ära sõita pärast seda, kui minu kui "välisagendi" üks pangakonto blokeeriti selgitusega "kuritegelikul teel saadud raha pesemise eest". Loomulikult pole ma mingi rahapesuga tegelnud, kogu mu raha on saadud honorarina Radio Svobodast. See on täiesti legaalne ja ma olen sellelt ametlikult maksud maksnud," räägib Ljudmila Savitskaja.

Hiljem teatas talle üks politseitöötaja, et tema kodus on pealtkuulamisseadmed. Savitskaja abikaasa kui "välisagendiga seotud isik" hakkas saama kutseid Keskus E-sse ja ähvardusi, mis sisaldasid värvikaid kirjeldusi teda politseis ootavatest piinamistest. Mingil hetkel hakkasime aru saama, et kõik see muutub ebameeldivaks ja hirmsaks.

On väga ebameeldiv teada, et keegi võib kuskil pealt kuulata kõiki sinu jutuajamisi. Inimesele ei jää enam isiklikku ruumi. Isegi süütud kassipildid või Ljudmila selfie koos mehega Instagramis sattusid politsei vaatevälja.

"Ma ei saa enam Instagrami postitusi teha. Iga kord, kui tahan sinna kassipilti postitada, pean lisama selgituse "antud teadet või materjali levitab välisagent." Mul tekib tunne, nagu oleksin kogu aeg sõjas. "Iga hetk ma sõdin kellegagi ja kannan kellelegi ette. Ma olen halb, olen välisagent. Olge minuga ettevaatlikud!"

Lisaks sellele segab välisagendi staatus tema tööd: kohalikud võimud ei vasta järelepärimistele, lihtinimesed kardavad välisagendist ajakirjanikuga suhelda. Savitskajal jäi üksteist reportaaži ära, sest inimesed keeldusid temaga suhtlemast. "Ametnikud nimetasid mind telefonis kurikuulsaks viiendaks kolonniks ja viskasid toru ära," räägib ajakirjanik. "Mõni kutsus mind spiooniks, mõni ebausaldusväärseks kodanikuks, rahvusreeturiks."

Mille eest selline häbimärk?

Mida hirmsat need ajakirjanikud siis teinud on, et riik lööb neile otsaette välisagendi häbimärgi, paljud tavakodanikud aga kardavad neid nagu vanapagan välku? Savitskaja kirjutas teravatel sotsiaalsetel teemadel. "Teised Pihkva oblastis ametlikult akrediteeritud meediaväljaanded ei kirjutanud," selgitab ta. Oma visa püüdega tirida päevavalgele kodurajooni sotsiaalsed probleemid tüütas Savitskaja ära nii ametnikud kui jõustruktuuride esindajad. Ta vihastas välja kohaliku FSB, kirjutades sellest, kuidas tšekistid jälitavad pensionäre nende postituste eest ühismeedias. Ta pahandas Vene Õigeusu Kirikut ja Pihkva metropoliiti Tihhon Ševkunovi, kirjutades inetustest, mida saadab korda kirik, võttes maatüki saamiseks lastelt ära piirkonna ainsa spordilaagri.

"Mõte, et võim ei saa oma ülesannetega hakkama, kõlab nii või teisiti kõigis minu sotsiaalteemadel kirjutatud materjalides, olgu see siis reportaaž sellest, kuidas Venemaa Post läbi mädanes, postiljon läbi põranda kukkus ja teda sealt viiekesi välja tõmmati, või sellest, kuidas ajateenijad õppustel surma saavad."

Korruptsioonist ja sotsiaalsest ebaõiglusest kirjutas pikki aastaid ka Pskovskaja Gubernija ning selle eest pälvisid välisagendi aunimetuse ka Kamaljagin ja tema kolleegid. Viimaseks piisaks, millele järgnes ajalehe hävitamine, sai reportaaž inimestest, keda Ukrainas pommitatakse.

"Pöördusime oma tuttavate poole Ukrainas, et nad räägiksid sõja esimestest päevadest. Need olid Dnipro, Odessa, Kiievi ja Harkivi elanikud. See oli väga emotsionaalne pooletunnine film. Esimene Roskomnadzori (Side, infotehnoloogia ja massikommunikatsiooni föderaalteenistus - tõlkija märkus) piirang tuligi selle videomaterjali üleslaadimise eest Pskovskaja Gubernija saidile."

Kõiki väljaandeid ja kanaleid loomulikult ei suleta. On neid, kes jätkavad tööd, kuid selle võimaluse hinnaks on Vene riigi kehtestatud mängureeglite järgimine. "Meie kolleegid teavad suurepäraselt, kus asub kahekordne pidev joon, ja nad ei lähe sellele lähemale kui kilomeeter. Seepärast polnud teistele kohalikele väljaannetele mingeid küsimusi."

Vabaduse õhku pumbati välja aegamööda

Kruvide kinnikeeramine toimus järk-järgult ja paljud uskusid viimase hetkeni, et liialdused kohtadel ei tähenda veel süsteemi ning tööd saab jätkata. Anna Politkovskaja tapmist 2006. aastal võeti kui erandjuhtumit. Hirmu ei sisendanud ka 2012. ja 2014. aastal toimunu. Pihkva ajakirjanikele saabus tõehetk kriminaalasja algatamisega Radio Svoboda ajakirjaniku Svetlana Prokopjeva suhtes.

2018. aastal ütles Prokopjeva raadiojaama Ehho Moskvõ v Pskove eetris välja oma arvamuse Arhangelski FSB hoone juures toimunud terroriakti kohta. Tookord üritas 17-aastane nooruk toimetada FSB hoonesse lõhkeseadet, mis hakkas tööle ja tappis ta. Prokopjeva oletas, et nooruki teo võis põhjustada poliitilise režiimi surve inimestele. Roskomnadzor ja prokuratuur lugesid sellest välja terrorismi õigustamise. Prokuratuur nõudis talle karistuseks seitse aastat vabadusekaotust. Sel hetkel kadus tema kolleegidel viimane lootus sõnavabadusele Venemaal.

"Vaatasin alati Sveta Prokopjevat, kes oli meist kõigist palju julgem," jutustab Savitskaja. "Ta võis protestimeeleavaldusel selgitada politseinikele, mida nad teevad ja miks see vale on. Ma mõtlesin nii: Svetat pole ära viidud, järelikult võib töötada. Aga siis viidi Sveta ära ja ma mõistsin, et viimane kants on langenud. Nüüd tullakse meile kõigile järele ja see ei võta kaua aega."

Prokopjeva kriminaalasi lõppes tema süüdimõistmisega. Tõsi, vabadusekaotuse asemel määras kohus talle 500 000 rubla trahvi. Deniss Kamaljagin räägib, et pärast seda kriminaalasja ta enam ei kartnud. "Mind hirmutati kuni 2019. aastani kriminaalasjadega ja ma kartsin väga eeluurimisvanglasse sattumist. Kartsin vahistamist, kuid pärast Sveta Prokopjevaga juhtunut see hirm kadus. Ta näitas oma eeskujuga, et karta pole vaja. Kui tüdrukud ei karda, ei tohi ka meie seda teha. Kusjuures sai selgeks, et nüüd võidakse sõnade eest istuma panna."

Päev enne saate eetrisse minekut teatas Prokopjeva "Insightile", et lahkus samuti Venemaalt.

Praegu võib Venemaal vangi sattuda ka ühe sõna eest. See sõna on "sõda". Ajakirjanike arvates toetab sõda suurem osa Venemaa elanikest. Vene ühiskond on lõplikult lõhenenud. "Varem oli mingi osa inimesi, kellel oli ükskõik, nüüd aga on selge jagunemine nendeks, kes on riigi praeguse poliitika vastu ja kes poolt," selgitab Kamaljagin. "Inimesed isegi ei räägi oma sugulastega, kui neil on erinevad vaated. Minu kolleegil ei ole nii vedanud nagu minul - tema vanemad toetavad täielikult riigi seisukohta. Ta lõpetas nendega isegi telefonisuhtluse. Ta ütles, et on valmis iga hetk ära sõitma, sest isegi tema lähedased ei mõista teda. Väga raske olukord."

Ka Savitskaja usub, et praegu on Venemaal rohkem presidendi ja tema poliitika toetajaid kui neid, kes vajavad vaba valikut ja vaba ajakirjandust: "Need 86 protsenti on päriselt ka olemas!" hüüatab Savitskaja. "Sõitsin maal ringi ja inimesed rääkisid mulle, kuidas nad Putinit armastavad. Neil pole midagi süüa, nad elavad täiesti kõdunenud ja hallitanud majades. Nad on halvasti riides ja neile ei anta neile ette nähtud tasuta diabeediravimeid, aga nad armastavad väga Putinit!"

"Insighti" küsimusele, kas tasus nii kaua vastuvoolu sõuda, vastab Deniss, et tegi seda sisemisest sunnist: "Oli selline kangelane - Porthos. Tema ütles: ma võitlen sellepärast, et võitlen. Meie mõtlesime samuti. Igaüks meist mõtles: ma töötan, sest ma pean seda tegema. Läks nagu läks."