Terve eelmise aasta palvetasime, et see neetud koroonakriis kuhugi kaoks. Talve hakul hakkasime palvetama soojema talve eest, et kuidagigi leevendada energia järsult tõusnud hindu ja nüüdseks on kaks suurt bütsantslikku slaavi rahvast otseses sõjalises konfrontatsioonis, mille tulemuseks on miljonid sõjapõgenikud ja kümned tuhanded tapetud. Sõda päädib lõpuks üleilmsete majandusstruktuuride ja võib-olla ka meile omaseks saanud väärtushinnangute muutumisega.

Tervishoiu-, energia- ja julgeolekukriisi tuules oleme end leidnud pisut ootamatult, vähemalt Euroopa Keskpanga jaoks, keset suurenevat inflatsiooni, mis Eestis oli selle aasta märtsis võrdlusena eelmise aasta omaga juba 15 protsendi ümber, suuremates majandusregioonides, näiteks USA-s 8,5 protsenti ja Euroopa Liidus 7,5 protsenti ja Ühendkuningriigis seitse protsenti. 

Tuletame meelde, et viimastel aastakümnetel püüdis Euroopa Pank inflatsiooni viia kahele protsendile, tegeledes massiivse rahatrüki ja laenuintresside nulli lähedal hoidmisega. Aga ilmselgelt läks asi käest, miljardid eurod leidsid lõpuks võimendatuna kõrges inflatsioonis. Kui veel aasta tagasi liikusid rahavood pigem aktsiahindadesse, siis nüüd on need jõudnud reaalmajandusse.

Lääneriigid on kehtestanud Venemaale järjest suuremaid majanduslikke sanktsioone ja tarninud relvastust Ukrainale. Majanduslike sanktsioonide puhul peame arvestama, et need annavad veelgi hoogu inflatsiooni suurenemisele Euroopa Liidus ja eelkõige eurotsoonis, lisaks energeetika- ja tervishoiukriisidest tulenevatele põhjustele.

Euroopa Keskpank peab karmistama oma rahapoliitikat ja ilmselt kevade hakul teatama hoiustamise intressimäärade tõstmisest ning varade ostmise programmi kiirest lõpetamisest. Eurotsooni liikmetena peame pingsalt jälgima, millist rahapoliitikat järgivad dollarite, jeenide, jüaanide ja naelte emiteerijaid ja intressimäärasid kehtestavad keskpangad, et Euroopa majandus püsiks konkurentsivõimeline.

Inflatsioon tähendab raha väärtuse langemist, mille tulemusena tõusevad kaupade ja teenuste hinnatasemed ning kui need tõusevad, väheneb reaalne ostujõud. Inflatsioon ei pruugi teatud ulatuses olla halb, inflatsiooni tulemusel suurenevad palgad, kallinevad investeerimisvarad, tõusevad kodude väärtused jne.

Inflatsiooni peamine mõõtühik on tarbijahinnaindeks, mis iseloomustabki kaupade hinnamuutust. Muuhulgas on inflatsioon on kõige kasulikum laenajatele, kuna laen makstakse tagasi rahasummaga, mis ei ole nii väärtuslik kui see raha, mida nad esialgu laenasid.

Nüüd on võimalus, et Euroopa Keskpank lõpetab sügiseks varade ostuprogrammi. Ka USA keskpank, föderaalreserv on hakanud rahapoliitikat karmistama, olles lähiajal valmis tõstma intressimäärasid poole protsendipunkti võrra. Kahjuks on inflatsiooni palju kergem käest lasta, kui seda kontrolli alla saada. Nüüdseks oleme jõudnud dilemmani, et kui minnakse inflatsiooni ohjeldamiseks üle piiravamale rahapoliitikale, toob see tõenäoliselt kaasa majanduslanguse ja tööhõive alanemise.

Ökonomistid ja poliitikud vaidlevad, mis küll tekitas sellise inflatsioonikaose, kas tarneraskused, energiahinnad, mis väljenduvad otseselt ka näiteks esmatarbekaupade hindades või sõda Ukrainas, kuid peamine tegur on ikkagi katteta, fiat-raha ülepakkumine rahaturul. Näib, et turumajanduslike riikide peamised eesmärgid on majanduskasv ja oma elanike kõrge tööhõive saavutamine. Mõõdukas inflatsioon, mõne protsendi ümber, aitab majanduskasvule kaasa, suurendades muuhulgas raharinglust.

Aga on tõsiasi seegi, et kõigi nende kriiside võimalikuks lahendamiseks ja finantseerimiseks peab raha veelgi massiliselt juurde emiteerima, mis võib suurendada inflatsiooni. Vastumeetmena peavad riigid võimalikult palju turult raha kokku koguma, siin on üheks meetmeks maksude suurendamine, aga ka maksude struktuuride muutmine.

Esimene meede on igati vastukarva maksumaksjatele ja seetõttu ka poliitikutele, teise puhul tuleb silmas pidada, et praeguses turumajandusfaasis koguneb kapital üha rohkem sinna, kus see juba on, ehk suurte korporatsioonide ja ülirikaste inimeste kätte. Seda trendi saab pisutki leevendada, kui eelkõige suurendada kapitalimakse.

Eesti Pank arvab, et sel aastal on hinnatõus umbes kümme protsenti, tuues põhjenduseks Ukraina sõja ja toormehindade kallinemise. Seda kompenseerib mingil määral keskpanga arvates palkade tõus seitse-kaheksa protsent.

Isegi kui arvestame üksnes neid kahte komponenti, näeme, et keskmisena meie rahva ostujõud väheneb. Kui lisada eelnevale asjaolu, et investorite jaoks oleme kaugelt vaadatuna peaaegu rinderiik, tekitades usaldamatust investeeringute tegemiseks, siis meie majanduse väljavaated ei ole just eriti roosilised.

Elanikkonna vananedes väheneb maksutulu ja suurenevad sotsiaalkulud, peame järsult tõstma kaitsekulutusi, rohepöörde ja tarneraskuste tulemusel suurenevad energia- ja toormehinnad.

Aktuaalse probleemina on meil kohustus aidata Ukraina sõjapõgenikke, kelle arv küündib juba üle 30 000 ja kulutused küündivad sadadesse miljonitesse eurodesse. Peame nii moraalselt kui ka põhiseadusele kohaselt säilitama eesti keelt ja kultuuri läbi aegade, mille kandjaks on meie oma inimesed, nii rikkad, keskklass kui ka vaesed.

Inflatsioon on regressiivne maks, mis kõige rohkem mõjutab madalama ja keskmise sissetulekuga inimesi. Inflatsioon kahjustab neid ebaproportsionaalselt, sest nende kulutuste struktuuris on suur osakaal toidul, transpordil ja kodul, mille kulud suurenevad kõige rohkem. Neile ei kuulu eriti kinnisvara ega aktsiaid, mille hinnad reeglina inflatsiooni tõustes suurenevad.

Kuidas sellises pingelises kriisiderohkes situatsioonis toimida, et igaüks meie riigis suudaks vähemalt materiaalselt toime tulla?

Riigi eesmärgiks praeguses turumajandusfaasis ja isegi nii kõrge inflatsiooni juures peab olema vähemalt mõneprotsendilise majanduskasvu saavutamine ja võimalikult kõrge tööhõive.

Majanduskasv on saavutatav eelkõige tootlikkuse kasvu ja/või elanike arvu kasvuga. Tänu Ukraina sõjapõgenikele on meie elanike arv järsult tõusnud, majanduse efektiivistamisega tuleb jätkuvalt tegeleda. Seda ka avalikus sektoris. Peame andma omavalitsustele suuremaid finantsõigusi, kaaludes valitavate omavalitsusüksuste arvu vähendamist printsiibis 15 maakonda ja kuus linna.

Suurendades omavalitsuste tulubaasi loome eeldused paremaks regionaalseks arenguks ning elanike suundumiseks linnaslummidest väikelinnadesse ja maale. Selline trend on muuhulgas tarvilik ka meie julgeolekut silmas pidades.

Uuendatav maksusüsteem peab soosima ettevõtluse arengut ja suurendama meie väikese ja avatud majanduse tingimustes eksporti. Peame alandama tööjõumakse ja suurendama kapitalimakse. Vaesemate elanike riigi arengusse kaasa tõmbamiseks tuleb suurendada tulumaksuvaba miinimumi. Selleks, et maksustada rohkem rikkaks olemist ja tarbimist, tuleb käibemaksu mõne protsendi võrra suurendada, samas toidu- ja muid esmatarbekaupu maksustada väiksema määraga.

Ja lõpuks peaksime uuesti lauale tõstma kodanikupalga idee. Ma ei arva, et see pärsiks ettevõtlust ja loomult materiaalselt rikkaks saada soovivate inimeste tegevust. Loomulikult tuleb jälgida, et maksukoormus sisemajanduse toodangust oleks eurotsooni keskmisel tasemel. Kodanikupalk asendab osaliselt nii pensione kui ka administratiivselt kulukaid toetusi.