20-protsendiline inflatsioon pole naljaasi. See lihtsustatult tähendab, et viie makaronipaki asemel saab inimene osta neli. Mis on Reformierakonna plaan, et hinnatõusu pidurdada?

Inflatsiooninumbrid on tõenäoliselt selle aasta üks kõige tõsisemaid murekohti, kui me jätame julgeoleku kõrvale. Mida riik üldse saab teha olukorras, kui inflatsioon nii kõrge on, need võimalused on piiratud, aga need on kindlasti olemas. Kõige olulisem neist on riigi enda kulutuste ohjamine, kulutuste kontrolli all hoidmine.

See olukord, mis on olnud Eestis viimased aastad, kus me kulutame selgelt rohkem kui riigil tulusid on, sisuliselt tähendab ju majandusse riigi poole pealt raha juurdeandmist. Kui inflatsioon juba niigi on väga kõrge, siis see igal juhul veel võimendab inflatsiooni. Nii et jah, kulutuste kontrolli all hoidmine, puudujäägi vähendamine – need on need klassikalised sammud, mida riik teha saab. Me peame olema hästi nõudlikud, väga ettevaatlikud maksurahaga uute kulutuste pealevõtmises.

Aga teine pool kindlasti on seotud sellega, et neid, kes tõesti hädas on, me püüame aidata nii palju kui võimalik. Ja seda tulebki teha. Need grupid, need inimesed, kellel enam ei ole võimalik veel kuskilt kokku hoida või kärpida, neile peab tuge riik andma.

Ja kolmas asi. Kõrgete energiahindade puhul see põhjus on eelkõige energiadefitsiit. Ehk me peame vaatama, kuidas meil on võimalik investeeringute kaudu seda defitsiiti leevendada ja kuidas lõpuks saaks kivi tagant lahti kõik need investeeringud, tootmisvõimsuste juurdetuleku otsused, mis seni on topanud.

Teised erakonnad ütlevad, et inflatsiooni saab pidurdada sellega, kui riik surub alla sisendhindasid, näiteks energiakandjate käibemaksu langetades. Isamaale on see väga oluline teema. On see ka majanduslikult mõistlik?

Kindlasti tuleb Isamaa ettepanekud rahulikult ära kuulata, et aru saada, mis täpselt on selle loogika taga, mida nad välja pakuvad, miks nad on veendunud, et just sellisel viisil kõige paremini ja kiiremini on võimalik leevendust tuua.

Aga kas see hinnakasvu vastu aitab?

Kui me räägime energia hinnakasvust, siis selle vastu aitab kõige rohkem see, kui pakkumist tuleb juurde. Ja selle jaoks on vaja täiendavaid investeeringuid ja võtta need pudelikaelad maha. Näiteks viimasel ajal on palju juttu olnud, et taastuvenergia võrkulülitumine võtab täiesti ebamõistlikult palju aega. Ka seda on ilmselt võimalik täiendavate investeeringute abil kiiremaks muuta.

Aga inimestel on ikkagi häda käes sel sügisel ja tuleva aasta varakevadel. Kas riigil on mingi võimalus energiahindasid allapoole tõmmata just eesootavaks sügiseks ja talveks?

Kindlasti arutame kõigi nende võimaluste üle läbirääkimistel. Peab olema lihtsalt väga ettevaatlik praegu tehtavate otsuste puhul, et me täiendavalt väga lausaliselt subsideerimise peale minnes inflatsioonile hoogu juurde ei annaks.

Seda ütlen täiesti kindlalt, et sellest saavad väga hästi kõik kolm valitsusläbirääkimiste osapoolt aru, et see on asi, mida soovitakse kindlasti vältida. Nii et detailide üle selle nädala jooksul me kindlasti arutame.

Kui raha on palju, kaupa on vähe ja riik teeb kaupa näiteks aktsiisi langetades odavamaks, annab see inflatsioonile hoogu juurde.

Ka seda tuleb kindlasti rahulikult läbi rääkida ja arutada, mis efekti aktsiisilangetus toob. Kas ta üldse toob efekti, kui pikaajalise efekti ta toob, kas tarbijal lõpuks sellest on kasu ja kui pikaks ajaks see kasu on. Praegu viitan uuesti Eesti Panga presidendile, kes eelmisel nädalal siin parlamendi ees esinedes koputas väga poliitikutele südamele, et hoidutaks selliste lausaliste maksu kogumata jätmise otsustega inflatsioonile lisahoogu juurde andmast.

Eks see põhiline küsimus on, mida tuleb sel puhul küsida, et kas need inimesed, kellel on kõige rohkem tuge vaja, sellest piisavalt abi ja tuge saavad. Tugipakett on vajalik ka sel sügisel. See tuleb kokku panna sellisel viisil, et see tugi oleks tõhus, et ta jõuaks piisavalt kiiresti kohale, et seal ei oleks ülemäära bürokraatlikke takistusi.

Me praegu uurime näiteks ka seda võimalust, et kui eelmisel perioodil oli võimalik seda toetust taotleda madalama ja keskmise palgaga inimestel, siis ehk õnnestub seda sel korral teha nii, et kogu taotluste kadalipp jääb seal olemata.

Kuidas paistab, kas see võimalus võiks tekkida? Maksuametil on ju meie sissetulekute kohta andmed olemas.

Seal on, nagu ikka, terve hulk detaile ja nüansse. Aga mina olen küll ülesande selliselt püsitanud, et igal juhul tuleb seda proovida. Valmis lahendust meil veel laual ei ole.

Isamaa erakonna peasekretär Priit Sibul rääkis esmaspäeva hommikul "Terevisioonis", et kui tarvis, siis tuleb laenu võtta ka selleks, et peretoetustesse ja õpetajate palkadesse investeerida. Kas kõlab nagu hea investeering?

Jah, võib-olla kellelegi kõlab. Ma ise arvan küll, et püsikulude katmine ei saa ja ei tohi toimuda kuidagi laenu arvelt. Igaüks, kes ka oma pere eelarvet kokku on pannud, saab sellest aru. Ühel hetkel saab see pidu lihtsalt otsa ja siis oleks see äratundmine väga valus.

See, et õpetajate, aga ka politseinike ja päästjate palk saab olema üks nendest teemadest, millele lahendus leida tuleb, tõepoolest nii on, aga jah, riigi puhul ikkagi tulud ja kulud ühel hetkel peavad saama tasakaalu.

Ja me oleme viimase kahe aastaga liikunud selle poole, et meil kaoks ära see pidev pea kohal rippuv kirves, et ühel hetkel ootaks meid väga suur maksutõus. Sest kui sõnades proovitakse väga tihti erinevate lahenduste väljapakkumise teel anda tuge või leevendust keskklassile, siis ühel hetkel keskklass võib avastada ennast olukorrast, kus nemad peavad hakkama kõrgemat maksu maksma. Sellest tahaks igal juhul hoiduda.

Isamaa teatas juba kevadel, et Eesti võiks võtta iga aasta miljardi laenu, et selle najal teistele riikidele järele jõuda. Võrreldes läinudaastase miljardiga, kui palju järgmisel aastal või paari aasta pärast see miljard laenu võib maksta?

Kui veel natuke rohkem kui aasta tagasi mult parlamendiliikmed küsisid või proovisid väita, et laenamine sisuliselt on tasuta raha võtmine ja see jätkub igavesest ajast igavesti nii, et igal juhul tuleks laenu võtta, siis praegu on mustvalgel näha, et laenupidu on lõppemas. Intressid tõusevad, see tähendab, et ka riigile läheb laenuraha kasutamine järjest kulukamaks.

Ja kui keegi jätkuvalt arvab, et riigi igapäevaseid kulutusi oleks võimalik kuidagi laenudega ülal hoida, siis see tähendaks õige pea seda, et meie eelarvest väga suur osa läheb ainuüksi laenu teenindamisele.

Varasemate laenudega ei ole see probleem olnud nii suur, sest varasemad laenud ei ole sageli intressimuutustest mõjutatavad. Aga uued laenud või laenude refinantseerimine, seal intresside tõusud kindlasti mõjutavad väga oluliselt ka meie enda eelarvest laenude teenindamiseks minevaid summasid.

Isamaa ammu ei aja sellist juttu. Kuidas te seda mõtet koalitsiooniläbirääkimistel kaitsete?

Läbirääkimised on veel päris alguses. Aga praegu on mul küll pigem arusaam, et ei ole kummalgi meie läbirääkimispartneril mingit soovi riigi rahandust halvemasse seisu lükata, ikka vastupidi. Ja ka ajaloos üldiselt Isamaa, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide valitsus on olnud see, mis väga hästi mõistab, miks on oluline, et Eestil selline etteaimatava rahanduspoliitikaga riigi maine säiliks ja miks see toetab meid ka julgeoleku vaates. See on väärtus omaette. Kellelgi meist kolmest ei ole soovi tekitada olukorda, kus üle jõu elamise tõttu peab ühel hetkel maksukoormus tõusma.

Kõigi kolme erakonna poliitikud on öelnud, et koalitsiooniläbirääkimiste raames tuleb paika saada järgmise aasta eelarve, hea, kui ka eelarvestrateegia ja üsna tõenäoliselt ka sügisene lisaeelarve.

See oli üks ettepanek, mille mina päris esimesel kohtumisel tegin, et kui meil on praegu juunikuu keskpaik ja me läbirääkimisi peame, siis me teeksime seda nelja aasta eelarvestrateegiat silmas pidades, et me ei peaks läbirääkimisi kuuajalise vahega kaks korda.

Mida rohkem me neid sisulisi arutelusid praegu ära teeme, seda vähemtõenäoline on, et sügisel uuesti mingisugused väga suured kulude tegemise soovid kuskilt lauanurgale vupsavad.

Muidu on rahandusministeeriumi sügisprognoosi peetud päris pühaks dokumendiks enne riigieelarve koostamist. Praegu seda veel saada ei ole. Kui palju see protsessi muudab või määramatust juurde annab?

Selle aasta eripära on see, et määramatust, sõltumatult majandusprognoosidest ongi väga palju. Kõige värskem prognoos, mis meil kasutada on, on kevadine majandusprognoos. Kohe-kohe peaks tulema ka Eesti Pank uuendatud majandusprognoosiga. Aga praegu pole kellelgi täit kindlust prognoosimaks, millises seisus ollakse sügisel, mis täpselt hakkab toimuma energiahindadega. Aga midagi pole teha. Me ei saa jätta otsuseid tegemata. Eks me kasutame viimast olemasolevat teadmist.