Olen Narva teemadega tegelenud aastast 1984, mil Virumaale ajakirjanikuks tulin. Olen Narva suunal näinud uskumatult palju tublidust ja initsiatiivi, aga veel enam riiklikku segadust ja süsteemitust. Tulemiks oligi see, et 30 aastat peale iseseisvuse taastamist pidi me riik osale oma elanikest meenutama, mis võim siin kehtib ja milline on meie komberuum. Pealegi tuli Eesti riigi olemasolu umbkeelseile meenutada mitte Eesti riigikeeles, vaid ühe teise rahva keeles.

Tanki Narvast teisaldamise järel on tore, et taas kihutavad Narva poole ministrite ja muude tähtsate tegelaste autod. Aga juba kardan ma küüniliselt, et see huvi ja teha tahtmine võib peagi raugeda, nagu varemgi juhtunud. Narva kui umbkeelne riik riigis jääb vinduma järgmise kriisini.

Meenutan, kuis Narvas on minu ajakirjanikuks olemise ajal Eesti asja aetud. Tubli tööd unustatud linna avastamisel ja Eestisse tagasi toomisel tegi 1988. aastal sündinud Virumaa Fond. Aastal 1993 suutis Indrek Tarand seal tegutsedes ära hoida referendumi Venemaa rüppe tagasi pöördumiseks.

2010. aastal pani siseminister Marko Pomerants käima Ida-Viru tegevuskava, mis oli sisukas ja uudne, aga jäi uute valitsuste tulekul pigem vinduma kui välkuma. Ida-Virust on alanud presidentide maakonnavisiidid. Kersti Kaljulaid on Narvas ka kontorit pidanud ja valitsus on seal istungeid pidanud.

Paraku jääb tublide toimetamiste vahele tükk tühja maad ja unustamist. Eks oleme ju ise ka unustanud, et juba aastal 1999 lubati riiklikult ja pidulikult: 2007 läheb Eesti üle eestikeelsele kooliharidusele. Nüüd, enam kui 20 aastat hiljem on poliitikuil taas põhjust Narvas käies hüüda: "Alustame eestikeelsele koolile üleminekut!"

Tõdegem, et sisuliselt on Narvas käinud ida ja lääne võitlus venekeelse rahva meelsuse pärast. Seni on võitjaks olnud ida, et mitte öelda Putin. Idaihaluse näitena on nähtud leina, mis vallandus Narvas sõjasümboli teisaldamise järel, samuti küünaldega palverännakuid tanki endisesse asukohta.

Lääs ehk Eesti pole 30 iseseisvusaasta jooksul suutnud ja tahtnud Ida-Viru venekeelsele rahvale selgeks teha, kus ja millise ajalooga riigis nad elavad. Tõtt öelda pole venekeelsed ise ka tahtnud Eestist ja Eesti asjast aru saada, sest riiklik sõnum idarahva poole on olnud hägune ja segane. Lisaks tähtaegades veniv, neid pidevalt muutev. Kasvõi keelenõuete asjus. Järjepidevus puudub.

Nii küsingi: kes on see poliitik, kes pakuks välja Narva ja Ida-Virumaa eestistamise programmi aastani 2050? Täpsustan: igapäevaselt toimiva programmi. Sest hoogsat sebimist ja entusiastlikku toimetamist on ida suunal ikka olnud. Aga puudub mõõdetavate eesmärkidega süsteem.

Muuseas, asi, kui seda igapäevaselt ajada, toimib. Nii näitab Ida-Virumaa süsteemne turismiedendus. Kui aastal 2010 kohalikku turismindust edendama hakati, oli enamus Eestimaa inimestest nõus pigem põrgusse minema kui Ida-Virusse reisima. Praegu on Ida-Virumaa aga Eesti turismisuundade tipus. Vaid Tallinn, Tartu ja Pärnu tõmbavad enam huvilisi. Ida eesmärgiks on saada turistide arvus teisele kohale Tallinna järel. Ambitsioonikas, aga võimalik.

Seega kordan küsimust poliitikutele: kes teie hulgast ja millal paneb kokku Ida-Virumaa reaalse eestistamise kava aastani 2050? Toimiva kava. Või peame ära ootama järjekordse Narva kriisi, et siis taas ehmatuda? Siis hüüame: Appi-appi, meie riigi sees on jälle üks teine võõrkeelne riik, mis Eesti keelest ja meelest sugugi kuulda ei taha... Aga võiks ju teisiti.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.