Peamine küsimus on, kas Eesti jaoks on varustuskindlus tagatud ka läbi selle otsuse?

Jah, on küll.

Ka siis kui Balticconnectoriga midagi juhtub?

Soome jaoks Balticconnector on ainus ühendus, Eesti jaoks mitte. Ma saan aru sellest tundest nagu siin oleks maavõistlus jalgpallis või Eurovisioon, et kes nüüd võidab ja saab laeva endale. See ei ole kunagi olnud võistlus laeva pärast.

See, et kahe riigi varustuskindlus tagada praeguses energiakriisis, LNG-vastuvõtuvõimekuse loomise näol, see oli kokkulepe. Ja nii nagu Eesti Gaas on ka kinnitanud – varustuskindluse tagamiseks on see tähtis, et laev oleks olemas, ükskõik kummal Soome lahe kaldal.

Mis selle kindluse annab varustuskindluse tagamiseks, et saame vajadusel Lätist täpselt nii palju kui meil on vaja, mitte vähem?

Sellisel juhul kui Balticconnector ei tööta me räägime ikkagi ju kriisist, rünnakust, milleks tuleb valmis olla. Siis tõesti, see ei ole tavapärane olukord, tuleb teha teistsuguseid kokkuleppeid naabritega.

Mitu kuud on olnud juttu, ühelt poolt on majandusministeeriumi ametnikud andnud mõista, et laev läheb sinna, kes saab esimesena kai valimis. Teie väidate, et juba suvel teadsite, et laev läheb niikuinii Soome. Miks oli vajalik üldse hämada ja mitte öelda kohe välja, et laev läheb Soome?

Päris nii ma ei öelnud. Mina sain 18. juulil ametisse ja kohtudes inimestega, vaadates numbritele otsa, oli selge, et Soome jaoks on võrreldes kevadega – kui kokkulepe tehti, et sellel talvel läheb laev selle kai otsa, mis esimesena valmis saab ja järgmistel talvedel Soome – soomlaste jaoks on olukord muutunud.

Objektiivselt võttes, Soomes on 600 megavatti gaasijaamu, mida Eestis ei ole. Kui Soomes jääb elektrit puudu, on ka meil hind kõrgem. Kui Soomes on piisavalt, siis on ka meil madalam, EstLinkide tõttu.

Aga miks te ei informeerinud näiteks Infortari, kes ütleb, et nemad ehitasid kai teades, et kes saab valmis, sinna tuleb. Miks seda kaid oli vaja edasi ehitada?

Kai ehitus ja toruühenduse rajamine – see on imetlusväärne töö, mis on tehtud erasektori ja avaliku sektori koostööna. Võib ainult tunnustada, ma arvan, et see ongi maailmarekord LNG-vastuvõtuvõimekuse loomisel.

Seda, et vastuvõtuvõimekus oleks meil olemas, arvestades, et navigatsiooniolud on meil paremad, meil on mittejäätuv sadam, ka tagavaravariandina on üks asi. See on Eesti jaoks varustuskindluse projekt. Aga lisaks sellele nii sellel talvel kui ka järgmisel talvel, gaas on Euroopas ju äri. Seda, et kai otsa Eestis võib tuua laeva ka gaasimüüja või keegi teine, sellele ei ole mingisuguseid piiranguid.

Te olete rääkinud, et Eesti võiks või isegi peaks ise oma laeva tooma. Kas seda ei ole liiga palju? Öeldakse, et kaks laeva – Leedus ja Soomes – katavad meie vajadused. Seda ei ole arutatud valitsuses, seda ei ole eelarvesse kirjutatud, miks te selle ettepanekuga üldse välja tulite?

Tõesti, praeguste andmete põhjal Baltikumi ja Soome piirkonnas gaasi on selleks talveks piisavalt. Aga ega gaas ja tarbijad ei asu tingimata igal ajahetkel samas kohas. Eesti on ebavõrdsemas olukorras kui meil ei ole LNG-vastuvõtuvõimekust, meil ei ole ka hoidlat. Nii et vastuvõtuvõimekuse loomine on riigi jaoks strateegiliselt vajalik.

Miks ma seda ütlesin – mina ise olen väga riskikartlik inimene, ma arvan, et neid riske tuleks praeguses julgeolekuolukorras maandada. Kuna gaas on äri, sellel talvel selle nõudlus Euroopas on väga suur, siis selleks, et Eesti kai otsa laev tuua – sellele ei saa kuidagi kätt ette panna.