Sel reedel, 27. jaanuaril, toimub Eestis esmakordselt esmapilgul natuke ehmatava nimega konverents "Intsest ja selle tagajärjed". Seoses sellega sai "Pealtnägija" nõusse Katrini ja Ingridi, kes jagasid aastaid salajas hoitud lugu, mida tähendab kogeda lapsepõlves lähedase poolt pilastamist, kuidas sellega elada ja miks on vaja ebameeldivast asjast üldse avalikult rääkida.

Olles üle 40 ja mitme lapse emad, suudavad nad lõpuks valjult välja öelda, mis nende endaga lapsena juhtus. "See on osalt nagu vabanemine mingitest ahelatest. Ma arvan, et minu lähiringkond mõistab mind palju paremini nüüd. Ja ma ei pea valetama enam," ütles Katrin.

Mõlemad naised kasvasid väikeses asulas mitmelapselises peres. Katrinil on kuus aastat vanem vend, Ingridil koguni viis õde-venda. Väliselt kena fassaadi taga küpsesid aga mõlemas kodus probleemid.

Katrini sõnul austas ja armastas ta vanemat venda, kes teda peretülide taustal trööstis, aga...

"Vend istus minu voodil ja hoidis ümbert kinni. Ma nägin ju tema silmis ka tegelikult seda muret. Ja seda hirmu. Et sellest ongi nii vastuolulised tunded. Ühelt (poolt) ta nagu toetas mind, teiselt poolt ta tegi mulle nii liiga, mida ei oleks tohtinud teha. Viies mind pidevalt orgasmini, sellises vanuses. See on hästi vastik, mõelda sellele," lausus Katrin.

Pshühhoterapeut Kaire Talviste tegeleb aastas ligi 300 abivajajaga, neist umbes 20 on intsestiohvrid – nii värsked kui aastakümnete tagused lood.

"Vanus on hästi, hästi oluline aspekt seksuaalvägivalla puhul. Mis vanuses algab, kes teeb, kuidas teeb, kas on meelitustega, kas on äraostmise teel, kas on vägivallaga, sunniviisiline. Aga mida väiksem on laps, seda rohkem on temal tunne, et asjad nii käivadki. Keegi ei ütle, mis selle nimi on. Või et see vale on," lausus Talviste.

"Ma ei tea, kuidas need asjad jõuavad sellisesse staadiumisse. Kui ma väike olin, siis kui ma vaatasin oma sõbrannasid, kellel olid ka vennad, et siis ma tõsimeeli mõtlesin, et kuidas nemad seda teevad," ütles Katrin.  

Ingridiga juhtus see esimest korda 11-aastaselt ja täiesti ootamatult.

"See oli suur šokk minu jaoks. See oli köögi ja koridori vahepealne ruum, sauna eesruum. Ja vanaisa tuli mulle vastu ja lihtsalt haaras minust kinni. Ja suudles mind, ajas keele hästi sügavale kurku, ja ma seisin täiesti kivistunult. Ma ei osanud mitte midagi teha. Ma ei osanud mitte midagi öelda," meenutas Ingrid.

"See oli võib-olla samal päeval, võib-olla järgmine päev, kui vanaisa ütles mulle, et kui ma kellelegi seda räägin, siis esiteks, keegi ei usu mind, sellepärast et tema oli väga tuntud inimene seal, kus me elasime, ja ta oli väga võimukas inimene, ja mis minu sõna tema sõna vastu (maksab). Lisaks füüsilisele vägivallale hakkas meeletu vaimne terror. Ta hakkas mind hästi inetute nimedega nimetama. Et väike lits ja keegi sind ei usu nagunii ja vaata, milline sa välja näed, ja. Ja kui sa kellelegi räägid, siis su vanaema sureb ära. Kuna vanaema oli mulle hästi kallis, siis ma seda kindlasti enda peale võtta ei tahtnud," rääkis Ingrid.

"Iga kord, kui ta nagu mind jälle ründas, siis lisandus detaile. Kõigepealt rinnast krabamised ja siis juba ajas näpud mulle sisse allapoole. Muidugi ma hakkasin leidma viise, kuidas sellest pääseda. Hiilisin näiteks koju. Mina elasin teisel korrusel, vanaisa elas esimesel korrusel, märgistasin trepiastmed ära, mis kragisesid, astusin nendest üle. Et ta ei kuuleks. Vahest istusin õues väga-väga pikalt ja kaua, sest ema tuli umbes seitsme, poole kaheksa ajal õhtu. Ja kui ma nägin varjust, et ema nüüd hakkab jõudma, siis julgesin julge sammuga ise ka tuppa minna. Aga, ikkagi juhtus olukordi, kus ta kuulis või nägi või see oli vältimatu, et ma pidin minema, ja siis ta ikkagi kasutas alati seda olukorda ära," lausus Ingrid.

Talviste sõnul näitab kogemus, et ühel hetkel lapsed lähevad ja ütlevad kellelegi.

"Me elasime ühes külas ja oli üks juhtum, kus 16-aastane tütarlaps vägistati grupiviisiliselt ja need vägistajad anti ülesse. See tüdruk andis kõik ülesse. Ja nad läksid ka kohtusse selle juhtumiga. See oli samal ajal, kui mind väärkoheldi. Ja need vägistajad said väga minimaalse karistuse. Lihtsalt see, kuidas küla suhtus sellesse tüdrukusse – süüdistati, et ta ju ise oligi süüdi! Vaata, kuidas ta riides käib! Ja tüdruk poos ennast üles. See hirmutas mind väga ja ma mõtlesin, et mina ei julge iialgi rääkida, mitte kunagi, mitte kellelegi," rääkis Ingrid.

"Ma otsisin oma arust abi. Mitmeid kordi üritasin enesetappu teha. See oli minu appikarje. Lisaks ma lõikusin ennast, ma põletasin ennast. Ja koolis kandsin küll pikkade käistega, aga kui õpetaja tuli minu laua juurde, siis meelega tõmbasin natuke (käiseid) üles, et ta näeks, et mul on sellised armid. Aga keegi ei teinud midagi. /.../ Ma arvan, et saadi aru, ma ei tea seda. Aga lihtsam on mitte välja teha sellistes olukordades;" ütles Ingrid.

Katrini sõnul lõppes tema väärkohtlemine 12-aastaselt. Ingridil, kui ta sai 16 ning päeva pealt kodust ära kolis. Ometi rebis juhtunu seesmiselt edasi.

"Koolide lõpetamised, pulm, laste saamine, kodu ehitamine. Lõpuks oli tunne, et see on nüüd minu oma ja mina teen sellest õige asja. Aga selle taustal kõik pulbitses minus," ütles Katrin.

"Justkui kõik tunduski normaalne. Välja arvatud see, et ma sain aru, et ma olen ikka täiesti närvihaige. Et ei oska oma lapsi kasvatada. Ja midagi kogu aeg on nagu valesti minus ja ma pean kogu aeg pingutama. Ja minu fassaad on "okei, kõik on hästi". Aga tegelikkus on täiesti pea peale keeratud," lausus Ingrid.

Mõlema naise esimesed kooselud purunesid nii, et nende kaasad ei teadnud minevikust. Ingrid rääkis juhtunust oma emale alles siis, kui vanaisa suri.  "Ja ta ütles, et vanaisa üks kord tegi talle ka nii. Ja rohkem me sel teemal ei rääkind," lausus ta.

Emotsionaalsetel Ameerika mägedel kihutades sattusid mõlemad psühholoogide vastuvõtule, kus naiste kogemus on äravahetamiseni sarnane.

"Mina istusin ja tema istus ja klõbistas kogu aeg arvutis. Ja muudkui kirjutas ja kirjutas ja mina muidugi rääkisin kogu oma loo ära. Ja siis lõpuks, kui tõmbasin hinge, siis ta vaatas korra minu poole ja ütles, kas kõik? Ma ütlesin, jah. Siis ta vaatas veel üks kord, ütles: aeg parandab kõik haavad. Ja siis ma mõtlesin, päriselt vä? Seda võib mulle naabrinaine ka öelda, et aeg parandab kõik haavad. Ja siis küsis: okei, et kirjutame siis Xanaxi peale? Ma ütlesin, okei, nojah. Ja lasingi peale kirjutada. Ja siis läksin autosse. Istusin seal. Tagusin vastu rooli, ütlesin, mida perset just juhtus nüüd?! Ma läksin nagu kõrgelt haritud inimese juurde, et saada abi, lõpuks julgen rääkida kellelegi. Ja siis ta ütleb mulle siukse lause ja kirjutab lihtsalt Xanaxi peale," rääkis Ingrid.

Meie peategelaste jaoks oli pöördepunkt 2020 lõpus eetris olnud "Pealtnägijas" lugu Kadrist, keda isa lapsena kuritarvitas. Lugu tõmbas tähelepanu, et Eestis loodi tugigrupid lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanutele.

Pärast paljusid pöördeid ja kriise on kolme lapse emast Ingridist saanud kogemusnõustaja, kes aitab erinevaid raskustesse sattunud inimesi. Psühholoogi õhutusel ja tugigrupi toel kirjutas kahe lapse ema Katrin lõpuks – ligi 30 aastat pärast juhtunut – oma vanematele kirja, milles kõik ära rääkis.

"Tihtipeale, mis juhtub, on see, et neist saavad perekonna mustad lambad. Sa oled paha! Miks sa rääkisid sellest? Oli ju nii ammu tagasi? Mis sa enam seda näpid, las jääb! Ja nad heidetakse mingis mõttes nähtamatult peresüsteemist välja. Kõik suhtlevad edasi, nagu oleks asjad endistviisi. Sest inimesed ei oska käsitleda seda teemat peresüsteemi siseselt. Ja ohver on edasi ohver ja ohver saab kogeda seda tunnet – sa ei kuulu meie hulka, aga sul on midagi viga," lausus Talviste.

"Ja kui jõulud saabusid, siis nad tulid minu juurde, ema ja isa, oma väikeste kingitustega. Neil olid mõlemal tegelikult, ma nägin, silmad märjad. Aga me ei rääkinud sellest," ütles Katrin.

"Minul isiklikult ei ole väga lihtne tulla siia rääkima. See on ikkagi minu väga-väga isiklik lugu. Ja nõuab nii palju julgust. Aga ma tõesti loodan, et esiteks need, keda on väärkoheldud, et see jõuaks nendeni, et abi on täna olemas. Minu elu kvaliteet on 200 protsenti paremaks läinud. Ja teiseks on ju, et inimesed oleks natukegi mõistvamad. Et nad saaksid aru, et see ei ole nii lihtne. See lugu juhtus minuga 30 aastat tagasi, aga ma kandsin seda endas kogu aeg. Ja ma kannan seda täna ka," lausus Ingrid.