Sõbrapäeval kogunes üheksandat korda 54-riigiline Ukrainat toetavate riikide koalitsioon, mida tuntakse ka Ramsteini kontaktgrupi nime all. Eelmist, 23. jaanuaril toimunud kohtumist mäletame kõik hästi, see oli seesama, mille ajal survestati sakslasi Leopardi tankide Ukrainasse saatmiseks luba andma. Mingi oluline mentaalne müür purustati sel koosolekul, Saksamaa sunniti leppima ideega, et seal toodetud tankid sõdivad taas Ukraina põldudel Nõukogude päritolu tankidega.

Paralleelid Teise maailmasõjaga on sümboolsed, aga ka sümbolid ja ajalooliste traumade semiootika on osa lahinguvälja reaalsusest, nagu on Ukraina meile ägedas meemisõjas edukalt tõestanud.

Ukraina kaitseminister Oleksi Reznikov tuli sõbrapäeval Ukraina sõprade juurde selgete ootustega. Esiteks loodeti selgemat Ukraina tankidega varustamise plaani. Seda ei olnud, Ramsteini kohtumise ajal olevat initsiatiivi haaranud hoopis eelmise kohtumise peksupoiss Saksamaa, kes küsis, miks toona antud lubadusi täidetud pole.

Ukraina tuli ka uurima hävitajate saabumise võimalust. Selles on tehtud eelmise kohtumisega võrreldes pigem vähikäiku. Rootsi kaitseminister rääkis midagi ähmast Gripenite kohta, aga nentis, et neid läheb ka Rootsil endal vaja.

Samuti on Ukrainal väga tõsine mure õhutõrje pärast. Venelased on piiri äärde kogunud suure hulga lennuvahendeid ja võivad 24. veebruari paiku "hullu panna". Ukrainal aga hakkavad raketid otsa saama.

Kõige olulisem oli Ukraina jaoks ilmselt veenduda, et eelmise kohtumise emotsionaalse hüplikkuse asemel on koalitsioonis tekkinud asisem tööõhkkond ja karske plaan või vähemalt ettepanek abipingutuse pikaajaliseks stabiliseerimiseks. Ainsa selge edasiminekuna oli ette näidata vahepealne otsus anda Ukrainale veidi pikema laskeulatusega pikamaarakette. Aga seda sõda nii väikeste otsustega ei võida ja Ramsteini kohtumise tulemusetus paistis silma ka pressikonverentsil väga mureliku olekuga viibinud NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi näolt.

Stoltenberg ütles pressikonverentsil, et nüüdseks on tegemist logistilise sõjaga. Sõda Ukrainas on võtnud uue pöörde ja viimase kuu-paari jooksul oleme näinud sõja muutumist Esimese maailmasõja stiilis kurnamissõjaks, kus inim- ja materiaalsed kaotused on muutunud seni suurimateks.

See pole hea uudis läänele ega Ukrainale. Venelased raiskasid oma eliitväe eelmise aasta ette valmistamata jäänud rünnakute peale. Uued mobiliseeritud ja mis veel olulisem, nende ülemad, ei suudagi ilmselt korraldada keerukamaid operatsioone kui "Elavate surnute" seriaali stiilis suitsidaalset tammumist ukrainlaste suunas. 

Sel suutmatusel on hind ka lääne jaoks: sõjatööstuse võimeid tuleb mitmekordistada. NATO kaitseministrite 15. veebruari kohtumisel otsustati suurendada tellimusi sõjatööstusele. Euroopa suudab praegu näiteks 155 mm haubitsamürsku toota aastas ca 300 000 ühiku jagu. USA aastane suutlikkus on ca 200 000. Praeguse lahingutempo (Ukrainal kulub 6000 mürsku ööpäevas) juures kulub Ukrainal sel aastal 2,5 miljonit mürsku.

Kuuldavasti sooviti kasvatada Euroopa tootmisvõimsust 1,5 korda. Aga ka see jääb mitu korda alla usutavale taastootmisvõimele, arvestades seda, et NATO idatiib vajab samuti tugevdamist ning NATO liitlaste laskemoonalaod on üha tühjemad.

Venemaa laodki näitavad tühjenemise märke. Nagu üks ekspert on märkinud, kaotab Venemaa selle sõja tulemusel lääne ees oma sõjalise eelise, NSVL-i-aegsed üüratud lahinguvarud. Pärast seda muutub Vene armee sisuliselt Euroopa mõistes keskpäraseks armeeks, vähemasti mõneks ajaks. Olles endiselt suurima tuumaväega riik maailmas.

Isegi tühjenevate ladudega Venemaal on Ukraina vastu võimalusi, sest sõjatööstuse tootmise suutlikkus ja maht määravad selles sõjas mitte ainult sõja käigu, vaid ka venelaste motivatsiooni seda niigi verist ja genotsiidset lahingutegevust veelgi enam eskaleerida ja ülal hoida.

Vene sõjatööstus on läinud eelmisest aastast kolme vahetusega töörežiimile. Nagu Stoltenberg pressikonverentsil ütles, pole lääne sõjatööstus saanud piisavalt tellimusi, et oma tootmismahte pikaajaliselt kasvatada. Ja venelased näevad ja teavad seda ning lisavad selle lääne strateegilise puuduse oma kurjade kalkulatsioonide kaustikusse. Kui mitte Vladimir Putin, siis keegi administratsioonist on suuteline ka selliseid arvutusi tegema. 

Vastupealetungiks vajaliku väe suuruse on Ukraina liitlastele välja ütelnud. Soovitakse mehitada, varustada ja välja õpetada kümme soomusbrigaadi. Selleks lähebki vaja neid tuhandet jalaväe lahingumasinat ja 300 tanki. Sellest on liitlased lubanud veidi vähem kui kolmandiku jagu.

Kui Kreml samas tempos (väidetavalt, aga mitte kontrollitud info põhjal ca 500 langenut ööpäevas) kaotustega jätkab, on nad aasta lõpuks jälle 180 000 inimese võrra vaesemad. Eelmine mobilisatsioon jäi venelastel väga hiljaks. Õige aeg mobiliseerida olnuks 2022. aasta kevad. Kevadsuvel on Kreml taas otsuse ees: kas riskida suurema mobilisatsiooniga või loobuda pealetungikavatsustest.

Suure osa otsusevõrrandist moodustavad Ukraina väljavaated saada pikaajalist tuge läänelt ja seda määral, mis võimaldaks teha ka märkimisväärseid pealetunge pärast seda, kui venelased end piisavalt nõrgestanud ja mätas kuiv. Kuigi Moskva plaan näib olevat endiselt vallutada kõik annekteeritud alad, siis strateegilises plaanis piisab Venemaal millegi olulise saavutamiseks ka praeguste vallutuste hoidmisest. See tähendab, et strateegilises plaanis piisab neile, kui nad mängivad kaitset.

Igasugune pikem patiseis selles sõjas tähendab Ukraina ja lääne initsiatiivi kaotust. Okupandil piisab strateegilise initsiatiivi hoidmiseks ka lihtsalt okupeerimisest. Juhul kui rahuläbirääkimised algaksid umbes sellises territoriaalses sätungis nagu praegu, oleks sel kogu demokraatliku maailma enesemääramisõigusele pikaaegsed tagajärjed.

Sel nädalal Eestit külastav Ameerika Ühendriikide kaitseminister Lloyd Austin ütles Ramsteini kohtumisel õigeid asju. Ütles, et me aitame Ukrainal saavutada mitte ainult mõõdukat, vaid otsustavat edu ning et kevadel aidatakse ka vastupealetungiks relvastuda.

Seal on üks "aga". Praegu juba lubatud varustus on vähem kui kolmandik sellest, mida Ukraina usutavaks vastupealetungiks vajab ning ka pärast NATO kaitseministrite kohtumist pole tegelikult nähtavat märki sellest, et lääs oleks end lülitanud pika ja kuluka sõja toetamise režiimile.

Oleme end juba mängimas seisu, kus peame varude puudumise tõttu hakkama dikteerima Ukrainale omalt poolt lahingupiiranguid. Ühendriigid on juba varem hoiatanud, et Ukraina ei "raiskaks" oma moona Bahmuti pärast võideldes. Ka Ühendkuningriigi kaitseminister Ben Wallace ütles hiljuti, et Ukraina peab õppima sõdima lääne kombel, st moona vähem raiskavalt. Selline avaldus pärast Ukraina sõjalist edu tundub sunnituna, eriti olukorras, kus Venemaa kulutab päevas Ukraina ründamiseks kaks-kolm korda rohkem mürske.

Selge sõjatööstusliku plaanita paneb lääs end õige pea olukorda, kus ta saabki välja hääldama hakata ainult sunnitud, kistud lauseid. Õige pea võivad sellele lisanduda muud pingekolded (Moldova, Balkan, Aafrika), millega vastane üritab tekitada lisadilemmasid ning vähendada Ukraina sõja uudiste esindatust uudisvoos. Kõlab küüniliselt, aga ka mõnest suuremast loodusõnnetusest või äkilisest majanduskriisist piisaks.

Sõbrapäeval toimunud Ramsteini kohtumine lasti luhta ja varem või hiljem hakkab selline venitamine mõjutama nii osaliste motivatsiooni kui ka kalkulatsioone. Lääs läheb Vene-Ukraina sõja teise, kardetavalt verisemasse aastasse tühjenevate ladude ja selge strateegiata.

Eesmärk (Ukraina võit) pole plaan, mis täitub ise, selleks tuleb pingutada ja erakorraliselt palju. Ainsad, kellel näib olevat Venemaa alistamiseks pikem plaan, on Balti riigid ja Poola. Eesti ettepanekul kaalutakse võimalust soetada kamba peale Ukrainale miljon mürsku, et tekiks vähegi mingi usutavuse sild sõnades juba nii ilusaks räägitud Ukraina võidu eesmärgi ja lahinguväljalt kätte paistva jõleda ja kurnava lähteolukorra vahele.

Vaatamata antud abi suurele rahalisele väärtusele püsib lääs endiselt mugavustsoonis. BBC reporter tegi hiljuti ülekande rünnakute tulipunktis asuvast Bahmuti linnast, kus – nii uskumatu kui see ka pole – elab endiselt 3000–5000 tsiviilisikut. Reporter viibis seal koos Ukraina brigaadiga, mille võitlejate käest küsiti, mida nad arvavad lääne abist. Mõistagi oldi lääne pühendumusest üllatunud ja selle eest tänulikud, aga mitteametlikult öeldi otse, et abi saabub "liiga hilja ja liiga vähe". Seda olukorras, kus iga päev rindel maksab Ukrainale sadu elusid. Terve aasta pärast viimaste aastakümnete suurima sõja algust...