"Loogiliselt me saame jõuda ainult sellele järeldustele - see on Vene tuumaheidutusele ikka väga tõsine tagasilöök," ütles Kannik ERR-ile.

Ukraina teatas teisipäeval, et suutis alla tulistada kuus Vene hüperhelikiirusel lendavat ballistilist raketti Kinžal, mille kohta Venemaa on varem väitnud, et sellistele pole maailmas võrdset. USA päritolu õhutõrjesüsteemi Patriot abil kahjutuks tehtud Kinžalist teatati esimest korda juba 6. mail.

"Nagu on näidanud viimaste nädalate rünnakud Kiievile, mis on venelaste jaoks prestiiži küsimus ja poliitilistel põhjustel tähtis - et nad suudaksid siiski Kiievit rünnata ning kahjustusi ja purustusi tekitada - siis on selgunud, et ei raketid ega droonid läbi ei lähe. Viimane lootus oli Kinžalil, mis pidi venelaste endi hinnangul olema relv, mida olemasolevad õhutõrjesüsteemid maha ei suuda võtta. Aga nagu praktika näitab, siis võtavad küll," kirjeldas Kannik.  

"Ja teine on strateegilise pool. Vene tuumaheidutus, vähemalt taktikaline tuumaheidutus põhineb väga palju nendel samadel Kinžalidel ja ka Iskanderi rakettidel. Aga Patriot on viimaste nädalate jooksul ka Iskandere järjekindlalt alla võtnud. Vene taktikalise tuumaheidutusele annab see ikkagi väga arvestatava tagasilöögi," tõdes kaitseuuringute keskuse juht.

Kuna ka enamus Venemaa strateegilisi rakette on ballistilised raketid, siis võib tekkida küsimus, kas venelastel on üldse reaalseid vahendeid, millega neid oma sihtmärgini viia, lisas Kannik.

"Need mõlemad on strateegilisest vaatevinklist venelastele ikkagi väga-väga valusad küsimused," ütles ta.

Kanniku sõnul võib loota, et see teadmine muudab ka Venemaa käitumist: "Mul on küll raske uskuda, et see muudab president Vladimir Putini käitumist, aga ma arvan, et Venemaa sõjaline juhtkond hakkab sellest reaalsusest tasapisi aru saama."

Uus olukord või Kanniku sõnul tähendada, et vähenevad Venemaa võimalused teisi riike tuumarelvaga ähvardada nagu ta on teinud ka Ukraina sõja ajal.

"Isegi teoreetiliselt muutub see nüüd üsna küsitavaks, et mis nende võimekus tegelikult tuumarelvaga rünnata on, eriti neid kohti, mis on hästi kaitstud nagu liitlasriikide pealinnade ümbrus ja tähtsamad sõjaväebaasid," märkis ta.

Kannik rõhutas ka seda, et ehkki Venemaa on Ukrainasse tungimise järel tuumaähvardusi teinud, ei näita USA luureandmed, et ta nende toetamiseks oleks mingeid reaalseid samme astunud.

Venemaa tehnoloogiline võimekus on kaheldav

Kannik oli ka skeptiline Venemaa suutlikkuse suhtes praegust, enda jaoks ebasoodsat olukorda moodsa relvastuse tootmisel kiirelt muuta.

"Alati on võimalik välja mõelda ja toota kõrgtehnoloogilisemaid relvi, mis on senisest õhutõrjesüsteemidest paremad. Mis muidugi ei tähenda, et mingil hetkel ei täiustata ka õhutõrjesüsteemi. Aga vaadates Vene sõjatööstuse tänast seisu, Vene kõrgtehnoloogia tänast seisu, siis mul on küll kõhklused, kas lähima kümnendi jooksul on Venemaa suuteline sellist relva tootma ja oluliselt edasi arendama, oluliselt paremaks muutma ka Kinžale," rääkis ta.

"Vaadates, kui vaevaliselt Venemaal kõige uue tootmine sõjatehnoloogias läheb - kasvõi tanki Armata ei olegi korralikult käima saadud ja on mindud selle asemel T-90 moderniseerimisele - siis tanki ehitamine peaks olema tehnoloogilises mõttes ikkagi palju lihtsam kui absoluutse kõrgtehnoloogiaga rakettide ehitamine. Venemaa võimekuse suhtes Kinžali oluliselt parandada, edasi arendada, ma küll kõhklen," ütles Kannik.

Ka Eesti võib omandada sellise õhutõrjesuutlikkuse

Kannik tõdes, et Venemaa avalikuks saanud nõrkus on hea uudis ka Eesti jaoks: "Muidugi, kui meil ja meie liitlastel tekib võimekus Vene raketid maha võtta, siis see on loomulikult ka meie vaatevinklist soodne."

Ta möönis, et praegu Eestil küll niisugust õhutõrjevõimekust ei ole, mis seda tüüpi rakettide mahavõtmisega hakkama saaks, kuid kaitsevägi liigub selles suunas ja mõne aja jooksul võib selline võimekus tekkida.

Küsimusele, kas Kinžale võiksid suuta kahjutuks teha ka teised lääneriikides valmistatud õhutõrjesüsteemid, vastas Kannik, et selle suhtes pole veel praktilist kogemust.

"Kinžalid on kõik lennanud Kiievi ümbrusesse. Kiievi kesklinn ja Kiievi vahetu ümbrus on praegu Patriot süsteemi kaitse all ja see on toiminud. Aga kas see teiste puhul toimib, seda näitab aeg ja see, kas venelased riskivad proovida. Ega neid Kinžale venelastel muidugi ju palju ka ei ole. Mõni kuu tagasi räägiti, et neil on umbes 40 Kinžali, seitse nendest on nüüd ka välja lastud," selgitas ta.

Samas on selge, et varem Ukraina käsutuses olnud nõukogude-aegsed õhutõrjesüsteemid ei võimaldanud neid alla võtta, lisas Kannik.

Kaitseuuringute keskuse juht rõhutas samas ka seda, et mitte kõiki piirkondi ei ole võimalik nii tugeva õhukaitsega katta.

"Kõik alad ei ole võrdselt hästi kaitstud üheski riigis, kui see ei ole just väga väike riik. Iisrael suudab endale seda lubada, aga isegi Ameerika Ühendriigid ja ka mitte Euroopa suuremad riigid nagu Prantsusmaa ei suuda. Lõpuks saab selle raketi kusagile väheasustatud kohta ikkagi kohale viia, tekitada tohutu kahju, kui tuumarelvaga rünnata. Aga suuremad ja väärtuslikumad objektid võivad jääda kättesaamatuks," rääkis Kannik.

Ta rõhutas, et kui Ameerika Ühendriikide territooriumil ei ole ka kõik alad võrdselt hästi õhutõrjega kaetud, siis pealinna Washingtoni ümbrus, New Yorgi ja teiste suuremate linnade ümbrus ning olulisemad sõjaväebaasid on siiski tugeva kaitsega. Sama moodi ka Euroopas, lisas ta.

Kannik möönis, et esimesed teated Kinžalide tabatavusest on veel nii uued, et sõjanudsteoreetikud ja sõjaväelased ei ole jõudnud neid lähemalt uurida ega analüüsida. "Kui esimese rünnaku järel, kui üks Kinžali rakett alla lasti, ei juletud veel väga kaugele ulatuvaid järeldusi teha, siis seitsme puhul on hakanud neid nagu juba rohkem tulema - et ei lähegi läbi. Aga võib-olla on seda ikkagi veel natuke vara lõplikult hinnata."

Igal juhul on aga Venemaa rakettide, mis peaks olema kõige efektiivsemad ründerelvad, sihtmärgini jõudmise võimekus sattunud suure küsimärgi alla, tõdes Kannik.