Tuumaenergia töörühma esitatud ruumianalüüs¹, milles enamus tuumajaamaks sobilikke asukohti on pehmelt öeldes rindelõikudes, jätab paljuski soovida. On mõeldamatu, et planeerime kriitilisi keskkonnatundlike energeetika hiidtaristu suurinvesteeringu objekte mentaalsusega, mis kuulub aega enne 24. veebruari 2022.

Venemaa naabrina tuumajaama planeerides tuleb arvestada teatud eririskidega, millega suurem osa maailmas tuumakatlaid käitlevatest riikidest pole arvestama pidanud. Nimelt on Venemaa seisukohast tuumaobjektide ründamine igati aktsepteeritud ja normaalne sõjategevuse osa.

Nägime möödunud aastal ka Ukrainas, kuidas tervet kontinenti hoiti tuumaterrorismiga Zaporižžja, Euroopa suurima tuumaelektrijaama hõivamise näol pantvangis. Nii sai päevselgeks, et tuumajaamast on saanud sõjaline objekt ja hübriidrelv, millega lehmakauplemist alal hoida. Venemaa pole seejuures erandiks, sarnast taktikat on kasutanud Iisrael näiteks 1981. aastal Iraagis ja ka 2007. aasta Süüria tuumarajatiste neutraliseerimiseks.^4,5

Energiajulgeoleku küsimuses laiema vaate omamises on Ukraina puhul tuua näide ka elektritaristu varuosade strateegilise reservi vajalikkusest. Mõistlik oleks kriitiliste varuosade peale mõelda juba enne, ent omakorda veel olulisem on juhinduda ÜRO aatomienergia agentuuri soovitusest mitte ehitada või kaaluda ehitamiseks eksperimentaalseid tuumaobjekte, mida maailmas pole varasemalt rajatud või mille töös hoidmise kogemused puuduvad. Seda juba seetõttu, et kui siin peaks midagi valesti minema, napib neid, kes saaks appi tulla, sest välismaine praktika lihtsalt puudub.

Ohu realiseerumisel peaks rakenduma ka elanikkonnakaitse. Eeldatavasti ehitame tuumaelektrijaama ikka selleks, et oma elanikele pakkuda energiajulgeolekut ja soodsamat hinda, mitte elektriekspordist raha teenimiseks, sest moodsat riiki ja ühiskonda ilma elektrita käigus ei hoia.

Tuleb aga meeles pidada, et tuumaobjekti ei saa planeerida ega ehitada ilma kiirgusohu peale mõtlemata. Nii jõuame ikka ja jälle Soome näite juurde, kus on mitmeid tuumareaktoreid ja reaalselt toimiv elanikkonnakaitse süsteem, mis hõlmab endas ka meie jaoks valulisi olematuid varjendeid.

Soome varjendid pole mõeldud vaid selleks, et kaitsta oma elanikke Venemaa sõjalise agressiooni korral, vaid ka tuumaõnnetuste puhul. Soome päästeseadus² näeb nimelt ette, et varjend peab kaitsma ka ioniseeriva kiirguse eest ehk varjend on mitmeotstarbeline tugeva riigikaitse elemendiga objekt.

Kas sellega on Eestis arvestatud? Seni on sellest pigem vaikitud, ent nüüd on vähemalt siseminister Lauri Läänemets välja öelnud³, et elanikkonnakaitse arendamiseta ei ole võimalik tuumajaama rajada ning seejuures tuleb rääkida varjendite rajamisestki.

Tuumajaama planeerides ning juba selle asukohta valides tuleb elanikkonnakaitse ja turvalisus panna esikohale, sotsiaalmajandusliku mõju hindamine ei saa olla peamine kriteerium asukoha valikul, kui naabriks on terroristlik riik nagu Venemaa Föderatsioon.

Praeguses julgeolekuolukorras, mis ei muutu ilmselt meie eluajal, peaks tuumajaama planeerimise, ka rajatise asukoha valimise juures olema riigikaitse- ja sisejulgeoleku institutsioonid, lisaks kaasates pädevaid välispartnereid. Tuumaelektrijaam Venemaa naaberriigis ei ole enam puhtakujuline tsiviilobjekt, sest meie terroristlik naaberriik ei kõhkle hetkekski oma geopoliitiliste ambitsioonide täitmiseks seda tulistada või õhku lasta.

Kui me nende oluliste detailide peale ühiskonnana ja kollektiivselt ei mõtle, lõpetame olukorras, kus tõdeme, et SWOT analüüsis ametnike poolt madala ohuhinnangu saavad olukorrad nagu näiteks tuumaelektrijaama tulistamine või õhkimine, muutuvad reaalsuseks ja me pole selle võimalusega arvestanud. Meil peab olema suutlikkus kaitsta tuumaelektrijaama vaenlase ja elanikke selle sama tuumaelektrijaama eest.

On igati tervemõistuslik, et veel enne, kui me toome suure hurraaga majja rahumeelse aatomi, loome reaalselt eksisteeriva ja toimiva elanikkonnakaitse süsteemi. See aga eeldab raha ning plaanide muutmist ning kui viimasega tuleme toime, siis esimene saab tõsiseks probleemteemaks.

Vaba raha riigieelarvest võtta pole. Ometi on elanikkonnakaitse arendamine meie riigi ja rahvuse püsima jäämisel üks eksistentsiaalseid küsimusi, mille puhul eksimist karistatakse rängalt, sest kiirgus mõjutab ühtviisi nii tuumajaama pooldajaid kui vastaseid ning aatomit ega tuumaterroriste vabandused ei huvita.

Kasutatud allikad