Ansipi erakonnakaaslane, rahandusminister Mart Võrklaev ütles esmaspäeval riigikogu erikomisjoni istungil, et presidendi sisenõuniku Toomas Sildami mitmeti tõlgendatavad kõnelused nii tema kui rahandusministeeriumi kantsleri Merike Saksaga panid ta moraalse dilemma ette ning ta ei näinud võimalust, et ta saaks rahuldada presidendi kantselei lisaraha taotluse. Taotluse heakskiitmine oleks selles olukorras tähendanud, et ta oleks rahandusministrina teinud vahetuskaupa, sest just sellise sõnumi ta vestlusest Sildamiga välja luges, selgitas Võrklaev.

Ansipi sõnul nii asjad Eestis ikkagi ei käi, et põhiseadusliku institutsiooni rahastamise üle otsustab üks minister, toetudes oma moraalsetele tõekspidamistele.

Ansipi sõnul ei mõista ta ka, mida täpselt mõtles tema teine erakonnakaaslane, peaminister Kaja Kallas, kui väitis, et aastaid tagasi oli sellisel moel asjaajamine tavapärane.

Kaja Kallas ütles eelmisel nädalal, et sai rahandusminister Mart Võrklaevaga ja rahandusministeeriumi kantsleri Merike Saksa ning presidendi sisenõuniku Toomas Sildami vestlusest teada jaanipäeva paiku. Ja ta ütles "Aktuaalsele kaamerale", et tema hinnagul see on üks selliseid asju, mis võib-olla aastaid tagasi oli tavapärane, aga praegu tavapärane ei ole, nagu ei ole samamoodi tavapärane, mis iganes kommentaaride tegemine näiteks töökollektiivides, mis varasemalt võis olla aktsepteeritud. Esmaspäeval kutsuti peaminister riigieelarve erikontrolli komisjoni. Sinna ta ei tulnud ja tema asemel tuli rahandusminister Mart Võrklaev, kelle käest küsiti, et millele peaminister viitas. Võrklaev vastas, et ma arvan, et ta mõtles pigem seda, et asjaajamine on 10–15 aastaga muutunud. Ehk see on viide ka teile, et mingeid asju tehti toona teistmoodi. See on üsna ränk süüdistus.

Ma ei tea täpselt, mida Kaja Kallas mõtles, kui ka viitas 10–15 aasta tagusele teistsugusele stiilile, kuid ma võin kinnitada, et minu suhted peaministrina president Arnold Rüütli ja president Toomas Hendrik Ilvesega olid töised ja korrektsed. Ja mitte kunagi ei lubanud me endale mingisuguseid nalju stiilis, et ma annan riigieelarvest raha, kui te kuulutate välja mingisuguse seaduse, mis võib-olla ei vasta isegi põhiseadusele. Et ei-ei, midagi taolist pole mitte kunagi olnud.

Minu meelest Eesti riigieelarve koostamise protsess on, on olnud päris hea ja tagab ka põhiseaduslike institutsioonide sõltumatuse. Riigieelarve tasakaalu eest vastutab vabariigi valitsus ja vabariigi valitsus peab alati jääma selleks, kes esitab riigieelarve eelnõu riigikogule. Ja praegune seadus, vähemalt toonane seadus, nägi seda kindlasti ette, et kõikide põhiseaduslike institutsioonide taotlused, ka siis, kui vabariigi valitsus otsustab neid mitte rahuldada, tuleb lisada riigieelarve eelnõule. Et riigikogu, siis kui ta eelarve üle arutama hakkab, saaks taotlustele üle siis otsustada. Ja selliselt on tagatud siis põhiseaduslike institutsioonide rahastamise sõltumatus. See on lõpuks ikkagi riigikogu, kes riigieelarve Eesti vabariigis kinnitab.

Aga ka suhtlusstiilis – midagi taolist, mille üle praegu kahtlused üleval, on minu ajal, nende üheksa aasta aasta jooksul, ei suhtluses president Arnold Rüütliga ega suhtluses Toomas Hendrik Ilvesega. pole kunagi olnud.

Ma nüüd peast ei mäleta, kas Toomas Sildam oli presidendi avalike suhete nõunik juba sel ajal, kui te teie olite peaminister ja Toomas Hendrik Ilves oli president.

Oli küll.

Teil ei ole olnud kunagi selliseid kokkupuuteid?

Et oleks küsitud raha vastu kaubana seadusevastast tegevust?

Jah.

Kategooriline ei, mitte midagi taolist pole kunagi varem olnud. Minu ajal, üheksa aasta jooksul, mitte midagi taolist pole olnud, ka naljatamisi mitte.

Kõrvalt vaadates on tegemist ju väga inetu looga ja paistab, et sellel väga lihtsat lahendust ei olegi.  Mis segab presidendile helistamast, peaministril helistamast presidendile, et see olukord ära lahendada? Rahandusminister (Mart Võrklaev) ütleb, et ta moraal ei luba anda praeguses olukorras enam presidendi kantseleile raha juurde. Et kui presidendil on vaja teha mingeid riigi jaoks olulisi visiite – see on ju absurdne olukord.

No see ei ole ikkagi Eesti vabariigis nii, et ühe inimese, olgugi ministri, moraal on see, mis lubab või ei luba rahastada põhiseaduslikku institutsiooni. Põhiseadusliku institutsiooni rahastamiseks on Eestis kindel kord. Presidendi kantselei sel juhul põhiseadusliku institutsioonina peab esitama taotluse ja riigieelarve koostamisel kas valitsus arvestab selle taotlusega või mitte, aga igal juhul peab valitsus edastama selle taotluse riigikogule, et nad näeksid täpselt, mida üks või teine põhiseaduslik institutsioon on taotlenud ja kuulama ära ka valitsuse põhjendused, miks nad on jätnud mingisuguse taotluse arvestamata.

See ei ole ühe ministri või või ühe inimese otsustada, et kas rahastada põhiseaduslikke institutsioone või mitte. Seega väide, et mul moraal ei luba kedagi rahastada, no see on sisutühi, sest et sellist õigust taolist otsust langetada ühel ainsal ministril Eesti vabariigis ei ole.

Eesti on nii väike riik, kus meie eelis on olnud, et inimesed saavad üksteisega vabalt suhelda. Miks ei ole ikkagi toimunud peaministri ja presidendi omavahelist otsekõnelust, et rääkida asjad selgeks? Toimuvad mingid komisjonide istungid, kus käivad asjaosalised selgitusi jagamast – tegelikult see ei ole ju mingisugune ülikeeruline ja ületamatu mure.

Nende üheksa aasta jooksul, mil mina olin peaminister, oli ka loomulikult olukordi, mis vajasid selgitamist ja selgitamiseks olid lihtsalt lahendid. Alati oli võimalik minul helistada Kadriorgu või vabariigi presidendil helistada mulle ja me küll ei jätnud ühtegi mitmeti mõistetavat olukorda, kui neid ka oli, mitmeks kuuks vinduma. Alati on parem probleemid lahendada kohe siis, kui need tekivad, mitte lasta neil kasvada.

Praegusel juhul ma olen nõus, et kahjustada on saanud nii vabariigi valitsus kui ka vabariigi presidendi institutsioon. Ja see on kahetsusväärne.

Kas teie soovitus oleks mõlemal osapoolel lihtsalt omavahel asjad kiiresti selgeks rääkida, ükskõik mispidi see otsus langeb?

Praegusel juhul on see ikkagi tagantjärele tarkus, sest minu meelest selgus on mõlemal poolel juba ammu olemas. Rääkida oleks ta tulnud kaks kuud varem, mitte lasta sellel asjal skandaaliks kerkida.

Et kui ikkagi jõudis teadvusse see, et üks vabariigi presidendi kantseleiametnik on käitunud mitmetähenduslikult või ühetähenduslikult seadusevastaselt nõudnud midagi, siis oleks tulnud sellest koheselt informeerida ka vabariigi presidenti.