Ekspeaminister Andrus Ansip kritiseeris teid eile selle eest, et te ei oleks pidanud ainuisikuliselt otsustama, mida teha presidendi kantselei rahataotlusega. Et kui oleks tegemist olnud ametliku rahataotlusega, siis te oleks pidanud selle igal juhul viima valitsuse ette. Ja kui valitsus oleks eitavalt vastanud, siis oleks pidanud ka vähemalt riigikogu rahanduskomisjoni sellest otsusest teavitama.

Esiteks ma pean ütlema, et paljude mõtetega, mis Andrus Ansip seal intervjuus ütles ma olengi päri. Aga mitte ilmselt kõigega, kuna tema polnud võib-olla selle case'i kõigi nüanssidega kursis. Aga mis puudutab seda taotlust, siis kui me [presidendi kantselei direktori] Peep Jahiloga esimest korda sellest rahamurest vestlesime - see oli valitsuse vastuvõtt presidendi juures - siis oli ka tema ettepanek, et ta saadab mulle e-kirja, mis siis oleks nii-öelda mitteametlik arutelu selles osas, et kas üldse on mõtet esitada reservist raha küsimiseks ametlikku taotlust. Sest et valitsuse reservist seaduse järgi saabki raha küsida ainult erakorralisteks kuludeks, mida ei ole võimalik olnud eelarve menetluses ette näha.

Jahilo selle kirja saatis ja sai siis ka minult vastuse, et presidendi kantselei on saanud täiendavaid vahendeid 2023. aastaks ehk et nende täiendavate vahendite mõte ongi olnud see, et kas elu läheb kallimaks, tuleb täiendavaid kohustusi - seal oli üle 200 000 personalikuludeks, kuskil 130 000, kui ma peast õigesti mäletan majandamiskuludeks ehk et mis peaks olema siis visiidid või muud kulud ja lisaks veel 160 000 IT-kuludeks, mis muidu oleks justkui majandamiskulud, aga kuna IT on meil pidev investeeringuallikas, siis täiendavat raha ka selleks.

Ja kuna täiendav raha oli antud, aga meil on kokkuhoiupoliitika ja erakordset seal minu hinnangul midagi ei olnud, siis saigi ka Jahilole vastatud, et ma ei näe põhjust, et reservist täiendavat raha küsida.

Aga ega see ei keelanud neil muidugi esitada ka ametlikku taotlust, ei ole see ka täna keelatud. Aga nii nagu me Jahiloga kokku leppisime, et me kõigepealt suhtleme nii-öelda mitteametlikult sel teemal ja see oli mõlema poole jaoks üheselt arusaadav, siis ma siin ühtegi probleemi selles osas ei näe, et nii nagu ma ka varem olen öelnud, et vähemalt kuni selle kirjavahetuseni ja 21. juuni kõneni minult Peebule ei ole minul temaga suhtluse korrektsuse osas ühtegi ette heidet - see kõik on olnud kokkulepete kohane ja korrektne.

Kas juhul, kui nüüd presidendi kantselei esitab ametliku taotluse, siis te saadate selle edasi valitsusse ja valitsus seda arutab? See kirjavahetus teie ja Peep Jahilo vahel on nüüd avalik ka ERR-i veebis, kus on võimalik seda lugeda. Seal on kirjas ka selline asi, et näiteks meil on ees Prantsusmaa presidendi riigivisiit ja see oleks küll ju siis rahvusvaheline skandaal, kui visiit jääb ära sellepärast et ei ole lihtsalt raha. Ehk kas kui tuleb ametlik taotlus, siis te ei otsusta seda ainuisikuliselt, vaid saadate selle ikkagi valitsusse arutamiseks?

Eks siis, kui tuleb ametlik taotlus, kui ta nüüd peaks tulema, eks siis tuleb kõiki neid olusid hinnates otsustada, mis sellega edasi teha. Ma täna ei oska seda öelda, mis siis täpselt teha oleks.

Mis puudutab kulusid ja seda, et kas mingi asi jääb nüüd ära selle tõttu, et valitsus reservist raha ei anna, et on erakorraline [kulu], siis igal asutusel on oma eelarve, mida tuleks siis planeerida nii nagu see ees on. Kõik meie riigiasutused, nii ministeeriumid kui põhiseaduslikud institutsioonid tegutsevad kehtiva eelarve alusel, mis on eraldatud. Nii et me peame alati ka vaatama, kust tuleb raha ja kuhu me saame kulutada, riigieelarvesse tuleb raha maksumaksjalt ja nii palju, kui seda on, saame me seda kasutada. Ega siin ei ole selles mõttes keegi eelisseisus ja seetõttu peabki ka oma aastaplaanid ja võimalused valima.

Jällegi, kui avalikult on president juba öelnud, et ta ühe visiidi ära jätab, siis ka Jahilo kirjas on ju mainitud, et võib-olla tuleb jätta mõni traditsiooniline üritus ära. See on tema välja käidud, mitte minister ja pole mina sellele ühtegi hinnangut andnud. 20. augusti sündmused meil siiski toimuvad, ei ole olnud põhjust neid ära jätta, nii nagu Jahilo kirjas viitab.

Ma arvan, et eks presidendi kantselei peab ise hindama, kas tal on piisavalt vahendeid või mitte. Ka see Austraalia visiit, mis öeldi, et ära jääb, oli tänase info põhjal tegelikult juba üle aasta tagasi planeeritud. Kas see nüüd oli põhjendatud ära jätta, kas see oli halva planeerimise tulemus või selle tõttu, et valitsus raha ei andnud - eks seda peab ikkagi presidendi kantselei ise hindama.

Ja kindlasti on nad ju saanud ise oma eelarve piires neid otsuseid teha, et kas kõik varasemad otsused sel aastal on olnud põhjendatud, kas need on olnud hädavajalikud kulud ja sellises mahus. Ka meedia on avaldanud siin erinevaid numbreid, et kas Läti visiit 26 000 on nüüd palju või vähe - eks igaüks peab sellele oma hinnangu andma, sealhulgas presidendi kantselei

Andrus Ansip ütles oma intervjuus ka seda, et kui temal tekkis mingi mure või oli mingi segadus, siis ei olnud mingi probleem võtta toru ja helistada nii president Arnold Rüütlile või ka Toomas Hendrik Ilvesele, kes olid tema peaministriks oleku ajal presidendid, et rääkida asjad rahulikult selgeks. Mis takistab praegu omavahelist suhtlust sellisel tasemel, et saaks selle teema maha võtta?

Aga miski ju ei olegi seda takistanud ja täpselt nii nagu ma kõne alguses ütlesin, et ma paljus Andrus Ansipiga tema intervjuus nõustun, on ka see osa, et ma ju olengi seda teinud - ma 21. juunil Peep Jahilole helistasin ja kogu seda olukorda selgitasin. Kuna Jahilo suhtles minuga sel teemal, raha teemal ja see suhtlus oli korrektne, siis ma ei pidanud absoluutselt vajalikuks minna nii-öelda üle nende inimeste peade, kelle tööülesanne see on ja hakata selle küsimusega helistama presidendile.

Mina helistasin kantseleis sellele inimesele, kes nende teemadega tegeleb, kes tegeles nende asjadega minu hinnangul sel ajal vähemalt korrektselt ja rääkisin kogu loo ära. Ehk et täpselt nii nagu ka Ansip soovitab, olen mina teinud, et kui on mure, siis helista ja suhtle ja räägi need asjad selgeks. Kõike seda olen mina teinud ja sealt kõnest saingi - ma jällegi kordan ennast - selle tagasiside, et ta mõistab selle probleemi tõsidust ja ühine tõdemus oli, et ta räägib sellest ka presidendile, kuna ühte või teistpidi võib see olla lõpuks väga suur probleem mõlemale osapoolele.

Ja sellest teadmisest minule piisas. Mina olin rääkinud inimesega, kes oli selle teema algataja sealtpoolt, kelle suhtlus oli korrektne, kes kõnes tunnistas või mõistis selle probleemi tõsidust. Ja minu arusaam oli küll see, et ta räägib ka sellest presidendiga ehk et ma ei näinud mingit põhjust hakata ise üle kontrollima või sel teemal presidendile eraldi helistama.