Veider, kuidas mitmed dramaatilised ja märgilised sündmused Eesti lähiajaloos seonduvad väikeste maakohtadega Pullapääst ja Talist alates ning Nursipalu ja Metskülaga lõpetades. Viimaste puhul on tegemist Eestile kõige tähtsamate asjadega: sõjavägi kui riigi kaitsja, lapsed kui riigi jätkajad.

Kui lauritsapäeval Metsküla kooli juures kinni pidada, ei hakka läbi autoakna midagi erilist silma. Väheldane rootsipunane hoone, Läänemaa loodus, suhteliselt inimtühi ümbrus. Alles siis, kui lähemale kõndida ja näha, kuidas maja kõrval on tahvlitele jäädvustatud kooli ajalugu, aimub, et siinseid tegutsejatel on olnud mõneti isesugune vaimsus.

Ikkagi – heldid ja ohkad, aga nähtu lülitub su teadvuses üldisesse pilti, nii tuntud ahelasse: gümnaasium kahaneb (põhi)kooliks, põhikooli asemele tuleb kuue- või vähemaklassiline, kuni kunagi jääb pelk silt "Koolikoht". Võib ka tekkida tahtmine küsida: praegu on selles väikekoolis küll õpilasi, aga kust tulevad sinna lapsed kuue aasta pärast? Kas on mõtet agooniat pikendada jms.

Võib oletada, et osa avalikkusest võttis Metsküla kooliga toimuvat algul nagu üht järjekordset näidet ääremaastumisest, väikese kooli kadumise lugu. Aga kui vaadata lähemalt, avaneb teistsugune pilt.

Asi pole pika hääbumise viimases vaatuses, sest see toimus juba nõukogude ajal (1978). Kool hoopis tekkis või taas loodi vahepeal, tegemist on uue algusega. Selle taga, kuigi loomulikult mitte ilma kõrvalise abita. oli üks kindel kogukond, kes elas ja töötas sealses ümbruses (Matsalus) ning kes oli kahtlemata keskmisest kõrgemalt motiveeritud igas suhtes. See oli 1989. aastal aastal. Inimesed algatasid midagi, rajasid ise omale ja oma lastele tulevikku. Tegid just seda, mida vaja. Metsküla kooli taasloomise paralleel kogu Eesti riigi taasloomisega on nii sümboolne, et see lihtsalt ei saa mitte silma torgata.

See kogukond tegutseb seal tänini. Ja on küllalt suur tõenäosus, et kooli õpilaste praegune arv vähemasti püsib.

Ometi lahutab kooli vaid sammuke taas likvideerimisest. Kuidas on see võimalikuks saanud? Paar taustamõlgutlust, et mitte lihtsalt laussüüdistusi jagada.

Kui ma kunagi ammu ise kandideerisin oma toonase kodulinna volikokku, ütles mulle üks veidi vanem härra sõbralikus vestluses elutargalt: enne kui sa üldse midagi tegema või otsustama hakkad, tee endale kõigepealt selgeks kohalike inimeste omavahelised suhteahelad: kes on kellegi sugulane või koolikaaslane, ülemus või alamus, kes on kunagi kellegagi tülis olnud, kellegi pruudi üle löönud ja nii edasi. Tõsi, mis tõsi.

Vähegi elukogenud ja kujutlusvõimega inimene hoomab üldjoontes, mis Metsküla ümber toimub. Siin põimuvad ideaalid ja inimlikud omadused, võim ja egod, parteiklubiline konkurents, raha, uhkus jne Kõik nagu suures poliitikas, ainult reljeefsemalt.

Lisanduvad veel mõned dimensioonid, näiteks oma ja võõra, tulnuka ja paikse, eliidi ja normaalinimesi eristamine, mida aimub ka Metsküla kohta loetust. (Kuigi võiks küsida, et kaua siis omaks saamine aega võtab. Matsalu looduskeskus on sealkandis olnud juba kuuskümmend viis aastat.) Kõik need pinged ja barjäärid on sama vanad kui inimkond ja poliitikategemine. Et kooselu ja -tegutsemine oleksid võimalikud, peavad need vastuolud kuidagi tasanema.

Kirgi küttis Parvel Pruunsilla annetus. Vallajuhtide meelest taheti võõra rahaga nende otsustuspädevust kärpida. Tõsi, see paneb mõtlema annetamisele laiemalt, Meenub kirjakoht: "Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ära lase enese ees pasunat puhuda, nii nagu silmakirjatsejad teevad..." (Matteus 6:2). Jah, annetada tuleb nii, et vastuvõtja (üksikisik või organisatsioon) ei tunneks end almusesaajana ega võlgnikuna, ammugi mitte survestatuna. Mõlemad pooled peaksid tundma heameelt. Selles mõttes võiks annetamine olla üksnes pooltevaheline asi.

Paraku on ühiskonnas omad seadused, maksuamet ja avalikkust informeeriv ajakirjandus. Seepärast ei saa ka koolile annetaja jääda anonüümseks. Aga kui saaks? Raske kujutleda, mis vastuteeneid võiks suurpankur oodata väikeselt maakoolilt. Või mis rõõmu leida vallajuhtidele ninanipsu mängimisest. Pigem oletan, et annetaja toimis praegu spontaanselt ja emotsionaalselt, tahtes saata signaali riigivõimule. Normaalne.

Ja kas see ikka eskaleeris toimuvat? Vastavad otsused olid põhimõtteliselt juba tehtud, (tagasilükatud) annetus oli pigem hea ettekääne neid mitte uuesti kaalumisele võtta.

Üldisemalt tuleks ka küsida: kuidas mõjub toimunu Eesti sponsorlusele ja metseenlusele, mis on niigi üsna tagasihoidlikud?

Ajal, mil enamike inimeste arusaamade ning nende praktilise eluviisi vahel on järjest suuremad käärid, tundub Metsküla kooliga seotud kogukonna elus suhteliselt palju ühtlust ja ühtsust. Samuti tundub see olevat üks neid kordi, mil rahvusriiklik ja globaalne (keskkonna) aspekt sõbralikult koos eksisteerivad. See on juba iseenesest ülioluline. Seepärast, kui nende väärt ettevõtmine, mis ju kolmandik sajandit jõudu kogunud, nüüd tagasi pööratakse, siis mis signaali see avalikkusele saadab? Kust leida lepitajat, mitte riiklikku, vaid üldrahvalikku, kes peataks säärase sündmusterea enne, kui on hilja?

Kui ühes Eesti servas, kaugeltki mitte kõige jõukamas, kus elab niigi vähe rahvast, toimuvad niisugused asjad, siis mis peab sellest riigist saama? Rohkem hingesuurust, tahaks soovitada.