Eesti Vabariigis on väga erineva asustustihedusega piirkondi. On selge, et maakoolide rahastamine on pearahapõhimõttel ebastabiilsem kui linnakoolide oma, sest sõltub pikkadest vahemaadest ja laste arvu vähenemisest.

Kui linnalises keskkonnas ei ole majanduslikult otstarbekas väga väikseid koole ülal pidada, siis maal ja just hajaasustusega valdades võib see olla möödapääsmatu, sest vastasel juhul muutub nende väheste laste koolitee liiga pikaks. Sellel on kaks halba mõju: esiteks võivad perekonnad sellise pingutuse tõttu üldse piirkonnast mujale lahkuda, aga teiseks võib koolitee hakata last rohkem "õpetama" kui kodu ja kool seda kokku teha suudavad.

Seda arvestades tegi Isamaa fraktsioon algatuse, millega riigikogu annaks valitsusele ülesande valmistada ette õigusaktid hariduspoliitiliselt vajalike väikekoolide tegevuse jätkamise kindlustamiseks.

Kui üldisi demograafilisi protsesse on teadlased hästi ette näinud ja teame juba mõnda aega, milliste aastakäikude puhul toimuvad lasteaia- ja koolilaste arvus millised muutused, siis sisemigratsiooni nii tormilisi arenguid, s.t massilist asumist lisaks linnadele ka suuremate linnade lähivaldadesse, ei osatud nii hästi ette näha. See tähendab, et laste arvu vähenemine mitmes piirkonnas on olnud järsk just viimasel paaril aastal ja vallad pole suutnud seda strateegiliselt piisavalt ette näha.

Teisalt võib vald omalt pool lõhkuda järskudele muutustele operatiivselt reageerides kogukondade kindlustunnet. Viimaste aastate olukorda on oluliselt ja vahel ka ette ennustamatult muutnud hiljutine regionaalhaldusreform, mille tulemusena seni eri tõmbekeskustele suunatud omavalitsused ühendati üheks tervikuks ning isegi senistest kohalikest keskustest võis saada uues suures vallas ääremaa.

Erinevad kriisid on koosmõjus viinud ka kümnete omavalitsuste majandusliku kandvuse viimse piiri lähedale. Nii on hakatud koolivõrku kujundama ka ainult majanduslikult põhjendatud sundotsustega ennetamaks valla maksejõuetust ja sellega kaasnevat rahandusministeeriumi poolset saneerimist, mis kahandaks valla iseseisvust otsuste langetamisel. Aga niiviisi ei pruugita märgata, et hariduspoliitika vaatevinklist on ka väiksel kogukonnakoolil tihti suur mõte sees.

Isamaa näeb hariduspoliitilist tähendust kodulähedases põhikoolis tervikuna ega keskendu oma ettepanekutes üksnes kuni kuue klassiga algkoolidele, nagu haridus- ja teadusministeerium seda üldiselt teeb.

Elu on näidanud, et üheksaklassilise põhikooli taandamisel vaid kahele või ühele madalamale kooliastmele, võib otsusest saada ikkagi vaid ajutine rõõm, illusioon kooli püsimisest. Perekonnad, kes peavad uuenduse järel näiteks oma seitsmenda klassi lapse viima niikuinii juba keskusesse kooli, võtavad autosse siis juba kaasa ka kolmandas klassis käiva õe või venna ja nii jookseb algul alles jäetud kool loomulikul teel õpilastest tühjaks ja sulgemisotsus tuleb mõne aasta pärast ikkagi.

Sellises olukorras ja sellistest hinnangutest lähtudes peaks riigikogu tegema valitsusele ülesandeks töötada välja niisugused õigusaktid, mis annaksid omavalitsustele, kuhu jäävad hajaasustusega piirkonnad, kindlustunde, et suudetakse vajalikke väikekoole alles hoida.

Teeme ettepaneku, et põhikooli ümberkujundamise otsus jõustuks tulevikus mitte varem kui ülejärgmise õppeaasta algusest arvates selle vastuvõtmisest. Ettepaneku mõte on anda nii koolikogukonnale tervikuna kui ka peredele ja õpetajatele eraldi aega reageerida. Kui otsus tuleb sama aasta kevadel, ei ole võimalik parima tahtmise korralgi luua näiteks erakooli, mis õppega jätkata saaks, kui omavalitsus on otsustanud haridusasutuse sulgeda. 17-kuulise etteteatamisega on ümberkorraldused võimalikud.

Eelnõu teises punktis näeme ette, et valitsus määraks tasandusfondi tagamaalisuse koefitsiendid kohalike omavalitsuste toetamiseks vastavalt hajaasustuse osakaalule. Tagamaalisuse koefitsiendiga jagatakse praegu 36 miljonit eurot. Aga kahjuks ei ole see fond käivitatud täies planeeritud mahus, vaid ainult 75 protsendi ulatuses. See aga tähendab, et juba selle puudu oleva 12 miljoni euro lisamine annaks hajaasustuspiirkondadele vajaliku toe. Jääks lahti mõnigi Lääneranna ja Rõuge valla kool. See raha tuleb fondi lisada.

Samuti seisneb probleem selles, et tegelikku olukorda ei arvesta just vahesid tasandama mõeldud tagamaalisuse koefitsient ise, mille diapasoon on 1,0 (linnad) kuni 2,1 (Setumaa, Ruhnu, Kihnu, Muhu).

See koefitsient on alates 2016. aastast ikka veel samal tasemel, kuigi sisemigratsioonis on toimunud sellest ajast tänapäeva nii mõndagi. Kosunud on linnad, eriti Tallinna ja Tartut ümbritsevad vallad, ning kardetust veelgi rohkem on inimesi kaotanud just hajaasustusega ja kaugemad piirkonnad.

Pealegi on haldusterritoriaalse reformi järgsete ühendvaldade koefitsiendiks arvestatud nüüd kogu suure territooriumiga liitunud valdadest kõige hõredama asustusega liitunu koefitsient. See on eriti kahetsusväärne, sest seega kandub hõreda asustuse koefitsient valla äärealalt üle ka sisuliselt linnalise keskkonnaga Tallinna ja Tartu lähedastele elamupiirkondadele.

Näiteks viimastel aastatel tugevasti tihenenud asustusega Tartu vald saab oma õpilaste arvult arvestatud toetust korrutada koefitsiendiga 1,91 (peaaegu sama tase kui suurel hajali Lääneranna vallal (1,99)) ja Tallinna kõrval asuv tiheda asustusega Jõelähtme vald korrutab selle koefitsiendiga 1,81. Süsteem tuleb teha selliseks, et toetust ei saaks linnalähedased piirkonnad, vaid vallad, mille lastel tõeliselt tuge on vaja ja kelle jaoks toetusmehhanism algselt ju tegelikult välja mõeldigi.

Tasandusfondi tagamaalisuse põhimõte tuleks nüüd kenasti ka tegelikkuses rakendada. Siis saaks omavalitsused nii mõnegi kooli lahti hoida, mille kohal muidu lähiajal tumedad pilved koguneda võivad. Ka Metsküla ja Virtsu kooli saatus oleks võinud olla parem kui nüüdne kahandamine ja sulgemine. Aga meil on ohutsoonis veel ligi 90 kooli, millest suurt osa oleks regionaalse tasakaalu huvides tulevikus väga vaja.

Kolmandaks soovime, et hajaasustusega piirkonna koolide või teise kooli koosseisu kuuluvate koolituskohtade riikliku lisarahastuse maht tagataks vähemalt kolmeaastase kokkuleppega, arvestades õpilaste arvu selle sõlmimisele eelneva aasta novembris.

Valitsuses praegu kavandatava toetusmeetme vaid üheaastane kestvus on liiga lühike, et see protsesse mõjutada saaks. Stabiilsuse ja usalduse tagaks minimaalselt kolmeaastane garanteeritud toetus. Peame oluliseks võimaluse loomist toetuseks ka juhul, kui omavalitsus on koolide juhtimise juba otstarbekuse huvides ühendanud, kuid vajab laste huvides ikkagi erinevate koolituskohtade lahti hoidmist. Lisarahastuses peaks olema arvestatud ka vastava kooli või koolituskoha investeeringuvajadus.

Neljandaks peame oluliseks, et hajaasustusega piirkonnas loodud erakooli rahastatakse munitsipaalkoolidega võrdsetel alustel. Praegu on erakoolile tagatud küll samas mahus riigipoolne rahastus, kuid omavalitsus omalt poolt erakooli tegevuskulusid katma ei pea. Kui aga kogukond on valmis võtma omavalitsuselt kooli pidamise vastutuse üle ja muutma seega keskuse koormat väiksemaks, peaks nad saama ka valla ja teiste omavalitsuste poolse tegevuskulu osa munitsipaalkoolidega võrdsel alusel. Investeerimise kohustusest vabaneb vald sellisel juhul ju niigi.

Eesti jääb Eestiks ja peame suutma oma hajaasustusega seotud muredel ja rõõmudele otstarbekalt reageerida, siis on elu kogu maal ühtviisi võimalik.