Peaminister Kaja Kallase perekonna Venemaa äri skandaal kipub minema vana tuttavat rada, et kõrged reformierakondlased pääsevad lõpuks puhta nahaga. Reformierakondlased on harjunud, et jäävad enam-vähem alati puutumata uurimisasutuste paragrahvide alla sattumisest ja üldisest moraalsest hukkamõistust.

See seletab, miks Kaja Kallas saab endale lubada kõrki, nähvavat ja ülbet suhtumist, kui avalikkus tunneb huvi tema perekonna Venemaal tehtud kahepalgelise äri vastu. Ta on juba arvestanud, et temaga ei juhtu mitte midagi.

Muster on ju olemas. Täpselt samamoodi ei juhtunud lõpuks mitte midagi ka Liina Kersnaga, kelle tehtud testihange läks maksumaksjale maksma turuhinnast kaks miljonit eurot rohkem. Tuvastati küll mitmed seaduserikkumised, aga kõik rikkumises osalenud poliitikud, nõunikud ja ametnikud pääsesid puhta nahaga. Kannatada sai maksumaksja, aga karistada ei saanud mitte keegi (Delfi Forte 11.12.2022).

Liina Kersna sai kogu protsessi käigus veel meedia vahendusel kiitagi, et suutis koroonaviiruse ajal koolid lahti hoida ja justkui teda kiusataks ebaõiglaselt reeglitest üleastumise eest (Eesti Ekspress 19.10.2022). Kersna kaasosalisena tegutsenud nõuniku Mario Kadastikuga ei juhtunud samuti mitte midagi halba, tema sai sündmustele järgnenud valimistel hoopis preemiaks riigikogu saadikukoha. Aga nende kahe koostöös ebaseaduslikult ära raisatud kaks miljonit eurot maksumaksja raha – see on tühiasi!

Kas sama leebelt oleks suhtutud, kui täpselt samu asju oleks teinud näiteks Mailis Reps ja tema nõunik? Vaevalt. Reps käib kohvimasina reeglitevastase kasutamise eest endiselt kohut.

Kohut ei pea aga käima Keit Pentus-Rosimannus, kelle suhtes ei algatanud prokuratuur kriminaalmenetlust toimingupiirangu rikkumises, kui ta rahandusministrina määras põhimõtteliselt iseend Euroopa Kontrollikoja liikme kandidaadiks.

Pentus-Rosimannuse tegevuse üle küll avalikkuse ees vaieldi ja räägiti, kui halb see kõik välja näeb, kuid mitte midagi ette ei võetud. Ometi on see kõige ilmselgem juhtum, kuidas keegi saab oma ametiga kaasnevat võimu iseenda huvides ära kasutada.

Kas olnuks mõeldav, et Martin Helme oleks rahandusministrina iseennast määranud mõneks Euroopa kõrgepalgaliseks supervolinikuks ja selle peale kehitaks prokuratuur ja avalikkus vaid õlgu? Ma kipun arvama, et tal oleks kohe käed raudu pandud.

Täiesti vabalt toimetab riigivõimu juures hoopis praegune rahandusminister Mart Võrklaev (ERR 29.06.2023), kes väidetavalt ehitas endale Rae vallavanemana maja nii, et kinnistu hankis talle alluv, hoone projekteeris teine alluv ja maja ehitas kriminaalkaristuse saanud endine vallavanem.

Ometi ei huvita see kedagi, ei avalikkust ega uurimisasutusi. Peale mõne üksiku artikli pole sellest rohkem juttugi tehtud. Kas kujutate ette, et samamoodi jäetakse rahule näiteks Jaak Aab, kui ta oleks enne ministritoolile istumist oma kodukohas Võhmas midagi taolist korraldanud?

Sarnane olukord on Marko Mihkelsoniga, kes loobus pildiskandaali tõttu 2022. aasta novembri algul riigikogu väliskomisjoni kohast (Delfi 7.11.2022). Politsei ja prokuratuuri sõnul oli lastest kohatute piltide tegemine küll ebaeetiline, aga mitte enamat. Mihkelson ei jäänud selle skandaali tulemusel tegelikult mitte millestki ilma, sest praegu on ta jälle riigikogu väliskomisjoni esimees.

Kas keegi kujutab ette, kui sarnasesse skandaali oleks sattunud näiteks Jaanus Karilaid, Jaak Madison või Urmas Reinsalu? Kas neil enam üldse oleks praegu poliitikas kohta, rääkimata oma ametipostile naasmisest? Väheusutav.

Reformierakonna liikmete ja nende lähikondsete uurimisel näitavad uurimisasutused üles erakordset laiskust ja ükskõiksust. Mäletame ju veel hästi lugu 2018. aastast, mil reformierakondlase Eerik-Niiles Krossi abikaasa mõtles välja loo, kuidas ekrelased teda ründasid ja kividega pildusid. Hiljem kriminaalasi lõpetati "avaliku huvi puudumisel", kuid prokurör ja kohtunik ei viitsinud seda kohtutoimikus isegi põhjendada (Eesti Ekspress 10.12.2019).

Kas kujutate ette, et niivõrd lodev kohtupidamine oleks toimunud mõne Isamaa, EKRE või keskerakondlase lähikondlase üle? Mina küll ei suuda.

Selliseid näiteid on veel ja veel. Kasvõi lugu sellest, kuidas riigikogu liige Maido Ruusmann ehitas Tõrva vallavanemana maksumaksja raha eest õpilaskodu asemele neljatärnihotelli turistidele (ERR 14.04.2023). Mitte midagi pole sellega seoses juhtunud ja tundub, et pole isegi suuremat huvi tuntud, mismoodi on see võimalik. Tõsi, leidub ka mõni väiksem Reformierakonna tegelane, nagu näiteks Indrek Sarap, kes on häälte ostmise ja vägivallatsemise eest isegi vangi saadetud (Delfi 4.1.2022).

Aga kui olla Reformierakonnas juba suurem tegija, siis kogemus näitab, et puutumatus ja karistamatus kasvab eksponentsiaalselt. Kui juba oled ministri nõunik või riigikogu liige, siis saad vabalt hingata. Rääkimata ministritest ja peaministrist.

Reformierakonna juht Kaja Kallas võib seega ennast tunda täiesti mureta. Ta võib tõreleda, nähvata ja ülbitseda, kutsuda küsimusi esitavaid tüütuid tegelasi šaakaliteks. Sest kes talle ikka midagi tegema hakkab? Kui küsimused väga tüütuks muutuvad, võib tuimalt ignoreerida isegi riigikogu erikomisjoni kutset. Umbes samamoodi, nagu Siim Kallas jooksis kümme aastat tagasi ajakirjaniku Katariina Krjutškova küsimuste eest lihtsalt minema, kui need liialt ebameeldivad tundusid (Vt Äripäeva videot).

Kõrgete reformierakondlastega ei juhtu isegi kõikide nende seikade järel mitte midagi halba. Paraku ei laiene reformierakondlaste puutumatus ja karistamatus nende koalitsioonipartneritele. 

Ei ole võimalik, et näiteks Margus Tsahkna oleks praegu endiselt ametis, kui tema abikaasa – samuti edukas ettevõtja – oleks ajanud mingisugust kahepalgelist äri Venemaal. Seetõttu tasub Tsahknal, teistel Eesti 200 liikmetel ja sotsidel olla valitsuses väga valvas. Nad võivad küll praegu avaldada Kaja Kallasele toetust, aga kui olukord oleks vastupidine, siis ei halastaks nende peale mitte ükski reformierakondlane. Esimese kivi heidaks Kaja Kallas ise.