Idavedude skandaali kaks peategelast, peaminister Kaja Kallas ja tema abikaasa Arvo Hallik, pakuvad jätkuvalt meediale kõneainet ning on oma tõrksusega selgituste jagamisel ja mõne jätkualgatusega aidanud kaasa skandaali venimisele. Kui alguses oli peaminister eituses ja umbkaitses, siis vahepeal on Kaja Kallas ja tema toetajad ennast kogunud ning proovivad kogu idavedude skandaali meediakriitiliste vastutorgete taustal ajakirjandusliku liialdusena näidata.

Kaja Kallase isiklik nn meedia ümberkasvatamise eriprogramm algaski 23. augustil, sellesama Madis Hindrele antud avaintervjuu ajal, kui ajakirjanikku nimetati alatuks, et ta küsib küsimusi peaministri käest tema abikaasa Vene ärisidemete kohta.

Hiljem on lubanud peaminister kommunikatsiooni parandada, aga kes vaatas ETV 20. septembri saadet "Esimene stuudio" või kuulas kaht viimast Vikerraadio saadet "Stuudios on peaminister", võis veenduda, et 23. augustil antud intervjuuga võrreldes pole peaministri hoiakus ja toonis midagi muutunud. Pigem on Kallase frustratsioon ajakirjanike aadressil kasvanud, selle väljendamisel on peaminister jätkuvalt rabe, kohe alguses võetud ohvrihoiak on veelgi tugevnenud ja väljendub vahel ka mühaklikus toonis, millega peaminister ajakirjanikke kostitab.

Kallas pole sugugi esimene Reformierakonna peaminister, kes ajakirjanikele nn järeleaitamistunde annab. Ka pole ta esimene poliitik, kes meediaga üleolevalt käitub, president Toomas Hendrik Ilves oli vahel familiaarsemgi ning andis ajakirjandusele isegi hüüdnime "tintla".

Meediakriitika pole mõistagi midagi keelatut. Ka siis, kui ajakirjandust kritiseerib poliitik või muu võimukandja, võib see olla sõnavabaduse teenistuses. Eestis on poliitikute ja toimetuste vahel periooditi ikka pingeid esinenud, juba Lennart Meri ajal öeldi üksteisele halvasti, need pinged on ajakirjanduse järelevalvaja rolli sisse kirjutatud.

Reformierakonna ja selle toetajate hiljutised meediavalgustuslikud algatused õhutavad üldsõnalist meediaskepsist. Nimetagem kasvõi Valdo Randpere 24, septembri Eesti Päevalehes ilmunud artiklit "Kuidas tappa sõjaprintsessi?" või SALK-i juht Tarmo Jüristo 29. septembril samale väljaandele antud intervjuud.

Jüristo hoidus endiselt andmast hinnangut peaministrile (polevat tema kompetents), Arvo Halliku Eesti Päevalehe kaasautori vastu esitatud hagi aga on valmis selgitama. Meediat kritiseerib Jüristo harvanähtavalt lahtise tekstiga, hoogsalt, üldistavalt. Ka tema esitleb end meedia ohvrina, keda hirm meedia omavoli ees on sundinud end vaigistama.

Hiljuti sekundeeris Arvo Halliku meediahagile ka reformierakondlasest riigikogulane Karmen Joller, kelle hilinenud hagi EKRE erakonnameedias avaldatu vastu loob Kallase narratiivile, et "probleem on ajakirjanduses, mitte peaministris" konteksti.

Kaja Kallase ja tema toetajate meediaskepsis pole veel võrreldav Keskerakonna ja EKRE suhtumisega ajakirjandusse, mis päädis erakondlike alternatiivmeediaprojektiga. Väikese sammu nende kahe erakonna "avalikkuse"-käsitluse suunas on Kallas koos toetajatega ometi teinud ja seda just meediakriitika mühakliku esitusviisi ning ähmasuse, sh silmanähtava, tundub et teadliku ebakonstruktiivsuse tõttu.

Mõnegi Kallase meediakriitilise episoodi kohta võiks küsida, et kui palju on seal sisulist kriitikat ja kas ei küta peaminister ja tema toetajad ajakirjanduse kriitika sildi all lihtsalt meediaviha, et idavedude skandaal ülespuhutu ja kunstlikuna näiks.

Ajakirjanduses nagu igas teises eluvaldkonnas on mõistagi oma puudujäägid ja parem on nendest rääkida rohkem kui vähem. Kohati ei saa aru, kus lõpeb valitsuskommunikatsioon ja kust algab ajakirjandus. Nii oli see ka siis, kui Eesti Ekspress avaldas mitmel kümnel leheküljel Eero Epneri emotsionaalse loo peaminister Kaja Kallase rahvusvahelisest tööst Ukraina kaitsel. Ka minul tõuseksid jalad maast lahti sellise erikohtlemise peale.

Kui oleksin SALK-i liige, oleks mul samuti reaalsustajuga halvasti, sest Eesti Ekspressis taas Eero Epneri sulest tulnud triumfaalne lugu jättis mulje, et valimised võitis Tarmo Jüristo, mitte Kaja Kallas.

Ukraina sõja ajal on palju ja osaliselt ilmselt ka põhjendatult räägitud avaliku debati julgeolekustamise ohust. Kui aga lugeda juhtkirju, siis tundub kohati, et toimetused võivad mingite arengute suunamisel olla kohati jõulisemate meetmete poolt, kui seda on julgeolekuasutused. Sama paistis silma ka koroonapandeemia ajal.

Sel nädalal oli eetris ETV uus arutelusaade "Impulss". Avasaate alapealkiri oleks võinud olla ka "rahvakohus", sest julgeolekuga seotud teemat käsitles toimetus kitsalt kaitsepolitseiameti vajaduste vinklist.

Nädalavahetuse jutusaadetest õigustatakse pimesi ametnikke, pannakse neile suhu ja pähe taotlusi ja motiive, mis ei vasta tõele, ja mille arvamusliider saates mõnikord ilmselt koha peal välja mõtleb.

Võimulolijate positsiooni ja taotlusi ongi vaja peegeldada, aga ka see võiks toimuda informeeritult. Taotlusi ja motiive omistatakse sageli pimesi just julgeolekuasutustele. Selline heatahtlikkus on hea, loob ühiskonnas sidusust, kuni see pole sisuliselt eksitav.

Reformierakonna viimasel ajal sagenenud avalik meediaskepsis peaks erakonna valijaid kõnetama, sest paljude progressiivsemate valijate jaoks ongi avalik arvamusruum juba mõnda aega katki ning osa peavoolumeediast peetakse pigem konservatiivide erakonnameediaks. Twitteris oravate fännikontosid lugedes nähtub, et seda arusaama süvendas abieluvõrdsuse vastane arvamusavalduste hulk Postimehes.

Kaja Kallase jätkuvat toetust võib selgitada ka sellega, et 2019. aasta EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsiooni võimule saamise ehmatuse taustal ei pruugi paljude oravate toetajate jaoks idavedude skandaal emotsionaalsel tasandil lihtsalt kuigi oluline olla.

Kommunikatsioonis mängivad emotsioonid olulist rolli, võtame vastu ja tõlgendame infot läbi emotsioonide prisma. See kehtib nii ajakirjanike, peaministrite kui ka kõikide teiste elualade esindajate kohta. Emotsioonid võivad vahel eetri üle võtta, küsimus on, kuidas sellisel juhul käituda.

Legendaarne riigikogu liige Eiki Nestor on kunagi öelnud, et riigikogus räägib poliitik alati rahvaga. Kaja Kallas unustas selle, kui läks korruptsioonivastase erikomisjoni ette selgitusi andma ilma asjakohase ettevalmistuseta. Ta ei teadnud oma mehe firmaga 350 000-eurose laenulepingu sõlmimise aega, küll aga olid tal kaasas tsitaadid küsimuste esitaja ründamiseks. Kaja Kallas läks küsijatele suu pihta lööma, aga ei andnud endale ilmselt aru, et vaatamata talle ebameeldivale küsijale ootas vastuseid siiski Eesti rahvas.

Sama on võimalik tähele panna ka siis, kui peaminister suhtleb Eesti ajakirjanikega. Muide, BBC ajakirjanik, kes 22. septembril Tallinnas saate "HARDTalk" episoodi salvestamas käis, sai märksa sõbralikuma kohtlemise osaliseks, kuigi küsis idavedude skandaali kohta samuti neid küsimusi, mida peaminister on Eesti ajakirjandusele pahaks pannud. Ka BBC toimetuse jaoks tundusid need küsimused, millele tänini pole lõpuni arusaadavaid vastuseid antud, järelikult põhjendatud ja aktuaalsed, ka kuu aega pärast idavedude skandaali algust.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.