Viimasel kahel nädalal on Ungari peaminister Viktor Orban teinud terve rea samme ja avaldusi, mis lääne liitlasi kuidagi õnnelikuks ei tee. Esiteks kohtus ta Hiinas Venemaa liidri Vladimir Putiniga, kellega surus kätt ja kurdeti Ukraina sõjas halvenenud suhete üle. Samal õhtul videosilla teel toimunud Euroopa Ülemkogul ta ei osalenud.

Mõni päev hiljem esines ta Ungaris järgneva sõnavõtuga: "Ajalugu vahel kordab ennast. Õnneks see, mis oli esimesel korral tragöödia (nõukogude võim Ungaris - toim.), on parimal juhul komöödia teisel korral. Õnneks Brüssel ei ole Moskva. Moskva oli tragöödia. Brüssel on ainult halb kaasaegne paroodia."

Möödunud nädalal sõitis ta Brüsselisse, kus toimus Ülemkogu juba silmast silma. Enne seda ütles ta Ungari riigimeediale, et Euroopa strateegia Ukraina sõjas ei tööta.

"Selline oli Euroopa strateegia: ukrainlased peavad võitma, venelased kaotama ja president kukkuma. Ütlesime seda koos ameeriklastega. Aga see ei tööta nii. Sellisel hetkel peame peatuma. Peame ütlema, et plaan A kukkus läbi ning nüüd tuleb teha plaan B," rääkis Orban.

Tema sisenemine Ülemkogu hoonesse on alati vaatemäng, ent sel korral oli ta ajakirjanike küsimustele vastates eriti hoos. Ka Ukraina teemal jäi ta endale kindlaks.

"Ei, ei, ei, ei, ei. Meil on selles küsimuses väga selge ja läbipaistev poliitika, mis on enamusest erinev. Ilmselt ka teie omast erinev. Teil on sõjastrateegia, meil on rahustrateegia. Me tahaksime teha kõik selleks, et oleks rahu. Seepärast hoiame avatuna kõik suhtluskanalid venelastega. Vastasel juhul pole võimalust rahuks. See on strateegia. Me oleme selle üle uhked. Oleme ainukesed, kes räägivad rahu poolt, mis oleks Euroopas kõigi huvides," rääkis Orban.

"Me saime Orbaniga väga avatult rääkida: kuidas mina asju näen ja kuidas tema asju näeb. See vaidluskoht ongi see, et kellel on rahustrateegia. Mina väidan, et see praegune strateegia on tegelikult pikaajalise rahu saavutamise strateegia. Ma usun, et kõigil on õigus avaldada erinevat arvamust, aga tähtis on see, et me ikkagi jõudsime kokkuleppele Ukraina toetamise osas ja et me läheme selle strateegiaga edasi, mille me oleme valinud," ütles Eesti peaminister Kaja Kallas.

Mõnes mõttes on kõik see, mida Orban teeb, aga tegelikult vaatemäng meediale. Igal aastal tuleb ta välja uute ultimaatumitega, et pääseda ligi eurotoetustele, mis õigusriigi probleemide tõttu külmutatud on. Ja iga kord kasvab pinge aasta lõpus, sest siis on vaja eelarvetega seotud otsused ära teha.

Ka Kallas nentis, et on olemas kaks Viktor Orbanit. Üks, kes hoogsalt ja õnnelikult kaamerate ees konfliktseid tsitaate pillub, ning teine, kes Ülemkogu laua taga pragmaatiliselt otsuseid teeb.

"Kui ma temaga räägin, siis mulle tundub, et ta tõesti usub, et selline väga pragmaatiline lähenemine, väärtuste kõrvale heitmine ja silmade kinni pigistamine on strateegia, mis töötab. Oma särk on ihule lähemal. Aga tegelikult pikas perspektiivis see ju ei tööta," ütles Kallas.

Võib-olla on see nii Ukraina puhul, ent Viktor Orbani jaoks on tema strateegia ideaalselt töötanud. Esimest korda andis ta ennast Brüsselis näole 25 aastat tagasi, mil ta meenutas veel siledat poissi, kes George Sorose rahade eest Oxfordis õppis. Kuid tema tõeline tähelend algas 12 aastat hiljem 2010. aastal, kui ta teist korda peaministriks sai. Toona Ungari eesistumise eel antud pressikonverentsil sõnastas ta oma Brüsseli-strateegia otse ja avalikult.

"Siin pole mingit vajadust olla tore mees. Euroopa Liit ei vaja toredaid mehi, Euroopa Liit vajab tugevaid mehi praegusel hetkel. Koostöövõimelisi mehi ja neid inimesi, kes suudavad leida kompromisse väga erinevate arvamuste seas," ütles ta.

Ning sellisele vorst vorsti vastu taktikale pole rohtu leidnud keegi, kuigi lugematud riigi-, valitsus- ja institutsioonide juhid on seda üritanud. Nii tuleb ka Eesti poliitikutel nentida, et Orban kasutab ära neid reegleid, mis ka Eesti huve kaitsevad.

"Ega meil hetkel Euroopa Liidu protsesside mõttes ei ole midagi muud teha, kui jälgida aluslepinguid, ka neid otsustusprotsesse, mis on kokku lepitud. Ja väga mitmed otsused ongi konsensuslikud otsused, mida ka Eesti riik ise täidab ja me oleme ka konsensuspoliitika eest seisnud. Meie oleme väikeriik Euroopa Liidus ja meie huvides on konsensuspoliitika. Nüüd, n-ö peres on 27 last, üks käitub hoopis teistmoodi kui kõik ülejäänud ehk siis tulebki kasutada erinevaid võimalusi, et jõuda otsusteni. Aga ma näen, et see karikas hakkab vaikselt täis saama," rääkis Eesti välisminister Margus Tsahkna.

Läinud reedel tabasid kaameramehed Ülemkogul üsna kõneka momendi, kus valitsusjuhid enne kohtumist tavapäraselt koos nalja viskasid. Neist eemal seisis üksi Orban, kes näis üksik. Aga kas sellepärast õnnetu? Vaevalt.

"Üksi? Ei! Euroopa vaim on minuga. Rahvuslik suveräänsus on Euroopa Liidu olemuses," sõnas Orban.