Viimastel aastatel on üha sagenenud juhtumid, kus inimesed, kes pole rahul sellega, mismoodi neid ajakirjanduses kujutatud on, esitavad ajakirjanike vastu rahalisi nõudeid või ähvardavad kohtuga. Sageli piisab selleks vaid kõnekujundist või võrdlusest, mis tundub solvav. Ent see pole midagi uut. Näiteks aastakümneid tagasi mõisteti sel põhjusel kohtus süüdi tippajakirjanikud Urmas Ott ja Enno Tammer.

"Juba praegu on ajakirjandusväljaandeid ja ajakirjanikke hageda väga kerge. /.../ Ajast, kui ma kirjutasin ise juhtkirju, olin ma harjunud selle tundega ja olen harjunud ka praegu, et kirves on kogu aeg kuklas," ütles Delfi ajakirjanik Vilja Kiisler.

Ajakirjanikud peavad juba praegu jälgima, et nende looming juriidiliselt kuulikindel oleks. Samas ei ole aga nad ka ise sõimu ja laimu eest kaitstud. Eriti need, kes kirjutavad ühiskonda polariseerivatel teemadel.

"Kui võtta näiteks lahti EKRE portaal Uued Uudised, siis sellel ajal, kui nad olid võimul, kirjutasid nad minu kohta väga palju. /.../ Ja tollel ajal oli ka kombeks, et väga palju pöördusid EKRE poliitilised toetajad ajakirjanike poole, sealhulgas ka minu poole isiklikult, kogesin ka vägistamis- ja tapmisähvardusi," rääkis Kiisler.

Vaenukõne on ka praegu seaduse järgi keelatud, kuid selle eest ei karistata kriminaalkorras. Kiisler pöördus kolleegide soovitusel politseisse.

"Kuna reaalset ohtu elule ja tervisele ei olnud, tuvastas politsei, ja ma ise arvan ka, et ei olnud, keegi otseselt mul akna taga ei käinud, siis ei võetud midagi ette," ütles Kiisler.

Vandeadvokaat Karmen Turk ütles selle kinnituseks, et praegune tõendamisstandard ongi nii kõrge, et selle rakendamine praktikas on peaaegu võimatu. Seetõttu võib süüdimõistvaid otsuseid lugeda üles ühe käe sõrmedel.

"Selleks peab olema realiseerunud oht inimese elule või tervisele või juba olemagi need õigused selgelt riivatud. /.../ Meil oli siis välismaalaste kinnipidamiskeskus ja ühel hetkel suvel keegi mootorratturitega seotud isikud kutsusid üles: lähme sinna, teeme midagi! Ja isegi see ei olnud piisav seepärast, et ohtu lõplikult ei realiseerunud," selgitas Turk.

Seetõttu vajab seadus muutmist niikuinii. Ja viimase 20 aasta jooksul on seda korduvalt, ent ebaõnnestunult ka üritatud. Kriitikud küsivad, kas siis, kui vaenukõneseadus vastu võetakse, hakatakse piirama sõnavabadust?

"Vihaselt kõnelemine pole kusagilt poolt keelatud. Emotsionaalselt kõnelemine pole kusagilt poolt keelatud, vaid nõrgestades ühiskondlikku sidusust ja loomulikult riigi julgeolekut läbi selle," selgitas justiitsminister Kalle Laanet.

See, kas näiteks sõnapaar "Ja russkii" auto küljes läheb uue eelnõu järgi vaenu õhutamise ja kriminaalkorras karistamise alla, sõltub Laaneti sõnul palju sellest, mida selle sõnapaari kasutamisega silmas peetakse. "Kas keskmine eestlane võib tajuda seda selliselt, et see võib tekitada rahvustevahelist vaenu," ütles Laanet.

Turgi hinnangul võib taoliste sõnapaaride kasutamine ühiskonnas ohutunnet tekitada. "Ma arvan, et juba piisab sellest ühe meemi vaatamisest, kus on "Ja russkii" autoklaasi peal, ja telliskivi on õhus, kus on "Ja estonskii"," kommenteeris ta. Sellele, kumb neist oma tegevusega ühiskonnale ohtu kujutab, on Turgi sõnul aga keeruline vastata.

"Vaenukõne ja vihane kõne, selle eristamine on see, mis on ülimalt keeruline," märkis ta.

Ka ajakirjanikud võivad ootamatult end teiselt poolt seadust avastada, nagu näitab üks ammune juhtum Taanist, kus tehti dokumentaalsari natslikust grupeeringust Greenjackets, mis läks sealse rahvusringhäälingu eetrisse.

"Eetris rääkisid nad, kuidas tumedanahalised ei kõlba sinna ühiskonda, kuidas tumedanahalised ei ole isegi inimesed, sest nad sarnanevad nende hinnangul rohkem gorilladega, kui vaadata ainuüksi juba nende peakuju, ning igal juhul tuleks taastada midagi sarnast nagu olid Ku Klux Klanid Ameerikas. Ajakirjanik mõisteti riigis süüdi. Vaenukõne levitamine. Kõigis astmetes," selgitas Turk.

Õiguse sai ajakirjanik alles Euroopa inimõiguste kohtus ja teda päästis seal vaid üks nüanss.

"Et niikaua, kui ajakirjanik ise ei võta seda seisukohta, et jumala hea mõte, muidugi peaks asutama Ku Klux Klani, niikaua ajakirjanik vahendab informatsiooni, ja seda ta peabki tegema, isegi kui see informatsioon, mida ta vahendab, on vihakõne ja vaenukõne," rääkis Turk.

Ent analoogsed karid peituvad ka Eesti vaenukõne seaduseelnõus.

"Eelnõu seletuskirjas öeldakse, et ajakirjanik, niikaua, kui ta seda informatsiooni vahendab, aga selgelt selle ka justkui hukka peaks mõistma, siis ei ole ajakirjanik vastutav selle n-ö vaenukõne eest. Mina jällegi väidan, et ajakirjanik ei pea ilmtingimata võtma alati seisukohta ja ütlema järgi, et ei, mina ei nõustu. Ajakirjaniku ülesanne on informatsiooni vahendada," kommenteeris Turk.

Printsiibis peab Turk vihakõneseadust siiski vajalikuks, ent vaid grupiviisilise vaenuõhutamise korral. Üksikisikud jätaks ta sellest paragrahvist pigem välja. Pigem näeb ta vajadust tagada ajakirjanikele ja netikiusuohvritele rünnakute vastu parem juriidiline kaitse.

"Prokuratuur ei suuda neid menetlusse võtta, sest ta teab, kui raske on neid kohtusse viia. Ma arvan, see on see, mis ühiskonnas tegelikult oleks see edasiviiv debatt lisaks sellele eelnõule endale," ütles Turk.