Haridustöötajate liit koguneb reedel kella viie ajal arutama, millal alustada streigiga. Mis on teie sõnum, millega te saate veel minna õpetajate ette?

Selles töötülis mul tegelikult lahendust ei ole, aga kuna me peame läbi rääkima 2025. aasta alammäära, siis ma tegelikult tahaksin läbi rääkida pikema perioodi peale, riigieelarve strateegia (RES) peale ja läbi rääkida koos omavalitsustega. Sest meil on lisaks õpetajate palgatoetuse alammäärale veel väga palju muid haridusreformi küsimusi, mis on vaja ära lahendada. Seda streiki ei ole tõenäoliselt võimalik ära hoida, aga tahan ikkagi jätkata arutelu pikaajalise kokkuleppe sõlmimiseks.

Mida teha olukorras, kus streiki, nagu te ütlete, ära hoida ei saa? Mis on nüüd haridus- ja teadusministeeriumi roll?

Tõenäoliselt ei saa, ma ootan riikliku lepitaja ettepanekut ja ma pean sellega uuesti valitsusse minema, et saada teada, mis see ettepanek nende poolt on, kas me lükkame riikliku lepitaja ettepaneku tagasi või me võtame selle vastu.
See arutelu valitsuses tuleb ka veel läbi teha, aga täna on näha, et kuna valitsuses kokkulepet ei ole, kuidas õpetajatega läbirääkimisi pidada ja streiki ära hoida, siis tõenäosus on, et streik tuleb.

Kuidas Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid lasid endale niimoodi lihtsalt "ei" öelda? On ju poliitikas päris mitu varianti tööriistakastis, kuidas oma tahtmist saavutada ka siis, kui koalitsiooni suurem osapool ütleb "ei"?

Tavaliselt tööriistakasti kasutamise momendid on siis, kui räägitakse läbi eelarvet, RES-i või koalitsioonilepingut. Meil on tegelikult ka see ülesanne, et peame leidma raha. Meil on vaja riigi tulud korda teha ja õpetajate palgakulu on üks osa sellest protsessist, kus me peame tegelikult riigi tulud leidma. Ei saa päris nii, et ainult paneme kulud peale. Ka minu ülesanne on praegu töötada selle nimel, et ka haridusvaldkonnast mingit kulu saaks üle kanda õpetajate palkadeks tulevikus. Selle tööga pean praegu tegelema, sest ma usun, et haridusvaldkonnas on ressurssi, mis on täna pandud kuskile mujale, aga oleks eesmärgipärasem, kui me kasutaksime seda õpetajate palkadeks. Aga selge on see, et seal täismahus õpetajate palgatõusu ei ole võimalik leida.

Tööriistakastis on teisigi asju: kohe tuleb Kaja Kallase umbusaldamine, ministril on alati võimalik näidata oma positsiooni tagasiastumisega. Ma saan aru, et nii jõuliseks, koalitsiooni tülli ajavateks sammudeks Eesti 200 õpetajate palkade nimel praegu valmis ei ole?

Me leppisime neljapäeval läbirääkimistel, kus arutasime õpetajate palgateemat, et me ei tagane 120 protsendi eesmärgist. Lihtsalt täna Reformierakond tundis, et praegu seda kokkulepet õpetajatega sõlmida ei saa. Aga see üksmeel meil siiski valitsuses oli, et me sellest eesmärgist ei tagane, nii et meil ei ole erimeelsusi eesmärgi nimel.

Hüva. Milleks peavad lapsevanemad ja lapsed nüüd valmis olema - missugust haridust me järgmised pool aastat näeme?

Ma nüüd ei ruttaks asjadest ette ja kõigepealt ikkagi ootaks ära riikliku lepitaja ettepaneku ja ootaks ära ka Eesti haridustöötajate liidu seisukoha. Esmaspäeval ma loodan nendega veel korra maha istuda, et aru saada, kuidas me sellest tüli lahendamisest ikkagi saaksime praegu veel edasi minna, kas on mingeid lahendusi ja kas on lootust alustada ka pikaajalisi läbirääkimisi. Streigi teavet ju veel ei ole.

Aga mis te arvate, kui tuleb streik, ka sellel äkki õnnestub Reformierakonna tahet murda?

Mul on raske öelda praegu, sest minul on soov igatepidi streik ära hoida. Eesti 200 pakkus neljapäeval välja ettepaneku, mismoodi saaksime tegelikult õpetajatega läbirääkimistelaua taha istuda: valitsus omalt poolt annab lihtsalt kinnituse selle kohta, et 120 protsenti on eesmärk ja me hoiame sellest kinni ja me võtame lepingulise kohustuse endale 120 protsendini jõuda. Ja ühtlasi ka omavalitsused peaksid seal laua taga olema. Meil oli see ettepanek olemas, sotsiaaldemokraadid väga toetasid meid, aga praegu jäi see kokku leppimata.

Kas ma saan õigesti aru, et teie esmane ettepanek oli, et teeme siis pikemalt kollektiivlepingu läbirääkimised? Kutsume kõik laua taha näiteks märtsis
või aprillis ja siis sõlmime kollektiivlepingu. Selle aja jooksul lepime koos õpetajate ja omavalitsustega suure haridusleppe kokku ja teeme nii-öelda pikad kõnelused.

Jah, sest õpetajate ootus ju tegelikult ei ole see, et võidelda kätte ainult järgmise aasta alampalk, sest siis hakkab 2025. aastal see võitlus uuesti pihta. Õpetajate ootus on, et oleks pikaajaline kindlus, et erakonnad ja valitsus - ja kõik erakonnad on seda lubanud - peaksid oma lubadustest kinni ja see lubadus on jõuda 120 protsendini Eesti keskmisest. Seda lubadust nad täna enam ei usu, sellepärast et 2024. aastal meil tegelikult neid vahendeid piisavalt ei ole eraldatud selleks, et sinna jõuda. Selleks, et saada töörahu õpetajatega ja haridussüsteem saaks toimida edasi, on vaja pikaajalist kokkulepet. Kindlat kokkulepet, mitte ainult lubadusi. Ja õpetajad ootavad ju täpselt samamoodi ka oma töökoormuse ümbervaatamist, õpetajate karjäärimudelit, ja ka riigi vaates on meil vaja koolivõrku korrastada, sest ka seal on peidus osa õpetajate ressursist, mis meil on täna puudu.

Nii et kui tahame õpetajate küsimust Eestis ikkagi lahendada, siis sellest ei piisa, et räägime ainult alampalga läbi. Meil on vaja palju põhjalikumaid läbirääkimisi, palju põhjalikumaid reforme, palju põhjalikumaid kokkuleppeid, mida tuleb kõigi kolme osapoolega kokku leppida, et saaksime vähemalt ühe suure arengumuutuse ikkagi ära teha hariduses, mis on seotud õpetajate karjääriga, koormusega, palgaga ja koolivõrguga.