Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on kestnud rohkem kui 600 päeva ja ööd. Sõda, mille puhkemist paljud ei pidanud tõenäoliseks veel 2022. aasta 23. veebruari õhtul, ehkki kõik märgid sellele viitasid.

Samuti ei peetud ilmselt kusagil realistlikuks, et Ukraina võiks saada 2023. aastal Euroopa Komisjonilt soovituse Euroopa Liiduga liitumiskõneluste alustamiseks. Keeruline detsembrikuine ülemkogu on veel ees, kuid siiani on asjad kahtlemata liikunud õiges suunas ja kiiresti.

Sõjad on ettearvamatud asjad, samuti nende katalüseeriv mõju välispoliitilistele arengutele. Tegelikult antud juhul ka Euroopa Liidu mõtlemisele endast kui geopoliitilisest nähtusest. Üksikasjades on loomulikult arvestatavaid erimeelsusi ja leidub kindlasti neidki, kes arvavad näiteks, et territoriaalsete järeleandmiste hinnaga Ukrainas võiks kiiremini rahukõnelusteni jõuda. Suures pildis on toetus Ukraina püüdlustele siiski püsinud tugev ja palju on hakatud mõtlema sellele, kuidas Euroopat nende kriiside valguses üheskoos tugevamaks reformida.

Euroopa Liidus on üldiselt tekkinud kiiresti konsensus laienemise vajalikkuse osas, et vältida konflikte Euroopa piiridel ja et Venemaal oleks raske meie naabruses asuvaid riike destabiliseerida. Kui naabritel läheb halvasti, läheb ka meil halvasti. Ebastabiilsus naaberriigis võib kergesti üle piiride kanduda.

Lisaks poliitilisele dimensioonile on siin muidugi kolossaalne majanduslik mõju ühtse siseturu toimimisele ning palju küsimusi, kuidas selline laienev liit peaks funktsioneerima, kui liikmeid saab olema praegusest kolmandiku võrra enam.

Oht, et senised probleemid võimenduvad, on muidugi olemas. Sestap lepiti ka Euroopa Ülemkogu kohtumisel sel sügisel Granadas kokku, et laienemise võimaldamiseks käivitatakse samaaegselt ka Euroopa Liidu reformiprotsess.

Majanduslikud mõjud

Esmalt laienemise majanduslikust mõjust. Euroopa Liidu siseturg kasvaks oluliselt juba ainuüksi Ukraina liitumisega, praeguselt 447 miljonilt eurolt üle 480 miljoni euroni. See tähendab esmajoones rohkem tarbijaid ja töökäsi ning uusi investeeringuvõimalusi kasvavasse majandusse. Kuigi Ukraina on sõjas olev riik, on ta siiski suutnud oma majanduse stabiliseerida ning järgmiseks aastaks ennustab rahvusvaheline valuutafond (IMF) Ukrainale isegi rohkem kui neljaprotsendilist majanduskasvu.

Kui Ukraina saab osaks Euroopa Liidu siseturust, on neil võimalik oma majandust aga juba päris kiiresti kasvatada, sest juba loomulik konvergents aitab kõvasti kaasa. Eesti majandus kasvas alates Euroopa Liiduga liitumisest pea 3,5 korda ning keskmine palk on kasvanud 2004. aasta 466 eurolt peaaegu 2000 euroni. Sama on juhtunud Poolas. Poola ja Ukraina on aga oma olemuselt päris sarnased riigid, olles umbes sama suured ja kõrgelt haritud rahvaga.

Kindlasti on olemas potentsiaal, et Ukraina jõuaks paarikümne aastaga Poola tasemele ja sellest oleks võita meil kõigil. Ukraina on muidugi tuntud ka oma maavarade ja suure tööstuspotentsiaali poolest. Seega stabiilsetes oludes võiks see "järelevõtmine" toimuda isegi kiiremini. Lisaks on Euroopa Liitu sõja algusest praeguseks vastu võetud ligi kuus miljonit Ukraina põgenikku ehk siis ligi 15 protsenti Ukraina rahvastikust on juba Euroopa Liidus.

Eesti tööturule on edukalt integreerunud kümned tuhanded ukrainlased ja tööjõu vaba liikumine toovad kindlasti ka tulevikus leevendust meie endi kitsaskohtadele erinevate erialaspetsialistide palkamise võimaluste osas.

Ukraina edukateks reformideks on vaja muidugi Euroopa Liidu poolset tugevat toetust, nii poliitilist kui ka rahalist ning ühemõttelist kinnitust, et see teekond saab mõistliku aja jooksul läbi ning lõpptulemuseks on täieõiguslik Euroopa Liidu liikmelisus.

Ma kaldun arvama, et sellest tegelikult ei piisa, me peame lisaks võimaldama inimestel kasutada Euroopa Liidu liikmelisusega kaasnevaid hüvesid varem, juba enne täisliikmeks saamist. Peaksime ehk avama lähiaastatel kandidaatriikidele rohkem rahalisi vahendeid ja EL-i programme alates Erasmuse programmi rahastamisest kuni igapäevaelu küsimusteni nagu seda on EL-i mobiilside rändlustasud.

Suuri vastuolusid ma siin põhimõttelistes küsimustes tegelikult ei näe, kuid siseturul nende muutustega kaasnev vajab kindlasti mitmes liikmesriigis veel seletamist ja harjumist, ka üleminekuaegu. Ukraina suudab toota mitmeid asju väga kvaliteetselt ja odavalt ning Euroopa ettevõtjad peavad sellega kohanema. Tarbijale on see muidugi puhas võit.

Sama kehtib kokkuvõttes ka Moldova ja Gruusia kohta ning loomulikult kehtivad liitumise poolt kõnelevad argumendid ka Lääne-Balkani riikide kohta.

Poliitilised mõjud

Rahvusvaheliste organisatsioonide ja erinevate liitude puhul on oluline ka nende tegutsemisvõime. Teise maailmasõja järgsel ÜRO ülesehitamisel tehtud vigu näeme paraku praegu selgelt. Lihtsalt liikmete lisamine organisatsiooni ei too kaasa mingit kvalitatiivset positiivset hüpet selle organisatsiooni tegutsemisvõimes. Näiteid vetoõiguse kuritarvitamisest on külluses.

Diskussioon selle üle on Euroopa Liidus algamas ja kindlasti ei lõpe see samas kohas, kus me oleme praegu. See tähendab, et ka Eestis peame mõningaid oma üsna väljakujunenud seisukohti vähemalt uuesti arutama, kui mitte muutma.

Saksamaa välisminister Annalena Baerbock ütles hiljuti, et Saksamaa peaks harjuma mõttega, et ajutiselt tuleb hakkama saada näiteks ilma oma volinikuta Euroopa Komisjonis. Ka Eesti peab mõtlema, millised on meie ettepanekud suurema komisjoni töö korraldamiseks, sest selge on, et 36 volinikuga ei saa jätkata.

Samuti on erakordselt oluline, kuidas kujuneb Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Kas 36 liikmesriiki suudaksid säilitada kohati juba praegu problemaatilise üksmeele, kui igaühel on vetoõigus? Selge see, et mõnes küsimuses on sel puhul erakordselt keeruline mingilegi arukale üksmeelele jõudmine, ka sõda Lähis-Idas on selle näiteks. Seega on tegelikult siiski vaja leida sobiv meetod, mis võimaldaks strateegilisi valikuid teha ja Euroopa Liidul ennast geopoliitilistes küsimustes kehtestada.

Vahel kurdetakse, et Eestil on raskusi oma rahvuslike huvide defineerimisel. See on tegelikult tõsi: mõned inimesed Eestis näiteks arvavad, et ainuvõimalik on ehitada oma energeetiline iseseisvus põlevkivile ja teised on sellele risti vastu, kolmandad tahavad tuumaenergiat. Võib seega ainult ette kujutada, kui keeruline on selline ühishuvide defineerimine tulevases 500 miljoni elanikuga liidus, kus näiteks kasvõi suhtumises tuumaenergiasse valitsevad diametraalselt erinevad lähtekohad. Otsustama siiski peab ja ilma vetota on see võimalik.

Nagu mainitud, on juba praegu väga selgelt näha, et üksikud riigid kuritarvitavad oma vetoõigust. 36 vetoga EL-is muutub takistuse oht ühel hetkel ületamatuks. Laialt levinud ettepanek on, et peaksime tegema otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega rohkemates valdkondades, alates finantsküsimustest ja lõpetades rohkemate välispoliitikat puudutavate küsimuste otsustamisega.

Erandjuhtudel võib ju jäik vetoõigus vajalik olla, kuid kas kõigil neil juhtudel – nagu seda praegu Euroopa Liidus kasutatakse –, see on tegelikult üpris kaheldav. Belgia eesistumise ajal ilmselt tekib ka mingisugune tegevuskava, kuidas neid küsimusi üldse edasi peaks arutama. Kiiresti ja valesti otsustama tegelikult ei pea. Nendeks aruteludeks tuleb võtta vajaminev aeg kaasates täies mahus ka Euroopa Parlamenti ja avalikkust laiemalt.