Eesti ettevõte võib juba tänavu alustada algusest lõpuni oma lahingmoona tootmist
Arvestades seda, et Euroopa riigid ei ole endiselt andnud oma kaitsetööstusettevõtetele täit kindlust tellimuste kohta, peab sõjamoona varuma igal võimalikul moel. Taas mõtlevad Balti riigid ka tootmisele oma territooriumil ning juba sel aastal võib Eestis kohapeal alata otsast lõpuni lahingmoona tootmine, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
Kaitseväe ülem kindral Martin Herem ei tegele paar kuud enne ametist lahkumist vaikselt asjade pakkimisega, vaid võitleb lõpuni. Eestil pole praegu piisavalt kaudtule- ja täppismoona vastasele selliste kaotuste tekitamiseks, et too oma üksusi meie territooriumilt välja peaks tõmbama, ütles kindral. Meil on moona vaja ja kiiresti.
"Kaotused, mida meie täna suudaks agressorile tekitada, ei vasta nendele kaotustele, mida venelased oma määrustikes ütlevad – tuleb üksus rindelt ära viia. Meil on täna ikkagi suhteliselt kiire. Üle kolme, ammugi üle viie aasta pikkuseid projekte mina täna tõsiselt ei võtaks," rääkis Herem.
Me oleme varustust ja moona ära andnud. Aga Ukrainat peab toetama, ütles Herem, vaatamata sellele, et nüüd läheb see juba meie enda lihastest, mitte vanast rasvast. Ja lihased tuleb asendada. Kõige kindlam on osta välismaalt.
"Mida ma eriti palju ei usu täna, on see, et keegi kuskilt, mõni liitlane seda meile annab. Ma ei ole kahe aasta jooksul näinud erilisi investeeringuid sellisesse laskemoona, mida meil vaja on," ütles kindral.
Taas tekib küsimus, mida ise toota? Herem viitab Ukraina eeskujule – näiteks ründedroone. Kaks kilogrammi suundlaengut all, sihtmärgi hävitamise tõenäosus 20 protsenti, aga 20 korda odavam kui tankitõrjemürsk.
"See on seesama viie või enama kilomeetri kaugusele lennutatav lõhkeainekogus – ükskõik missugune droon või reaktiivsüsteem see on. Ma arvan, et õhutõrjerelvastust ja -vahendeid võiks toota Eestis. Alates raskekuulipildujatest, nende moonast kuni mingisuguste rakettideni välja. Ma arvan, et sensoreid võiks Eestis toota," selgitas Herem.
Rakettide puhul ei mõtle Herem HIMARS-i või Patrioti moona. Ettevõtjad aga küsivad, kellele.
"Kindlustunne puudub. Minu juures on käinud üsna palju ettevõtjaid, kes arvavad, et nad suudaks seda ehitada. Aga neil kellelgi ei ole kindlustunnet, et seda ostetakse või et nendelt seda ostetakse," tõdes Herem.
Praegu pole selleks ka raha, sõnas ta. Meie eelarve on mitme aasta ulatuses kinni ja tuleb puudugi laskemoona ostmiseks.
Leedu kaitsetööstusettevõtte Ostara omanik Darius Antanaitis tõi näiteks Leedu, kus juba pikka aega riigiettevõte toodab padruneid. Ka selle jaoks ei ole riigitellimus garanteeritud.
"Ja ausalt öeldes, kohalikud ei võida alati. Ma ütleks, et enamasti kaotavad riigihanke kõrge hinna tõttu," sõnas ta.
Ostara toodab elektri-diisli hübriidmaasturit Krampus ja praegu otsib omanik investoreid. Pole välistatud, et ühel hetkel ei kuulu ettevõttes enamus enam talle.
"Meie peamine klient pole Leedu armee. Meie põhilised kliendid on teised suurtootjad: Krauss-Maffei-Wegmann, Nexeter, Lockheed Martin jne. Praegu me otsime võimalikke investoreid, et kasvatada mahtu ning edasi liikuda," ütles Antanaitis.
Vahest meelitaks kohale mõne tootja välismaalt? Leedu peab läbirääkimisi Saksa suurtootja Rheinmetalliga suurtükimürskude tehase asutamiseks Leetu. Läti rajab püssirohutehast. Eesti valmistub kaitsetööstuspargi ehitamiseks. Võimalikud asukohad on leitud. Kes ja mida seal tootma hakkab, pole veel teada.
"Lõpptärmin on kusagil august 2025. Me loodame selleks ajaks selle planeeringu kehtestada. Kõnelused potentsiaalsete ettevõtetega käivad, on kogu aeg käinud, käivad edasi. Nagu ma olen varem öelnud – see pilt on üsna dünaamiline," rääkis kaitseministeeriumi kaitsetööstuse arendamise erinõunik Indrek Sirp.
Mida ütleb kohalik kaitsetööstusettevõtja? Kaitsevägi kasutab Eesti toodet, külgmiini tähisega M-14. See on mõeldud elavjõu ja sõidukite vastu. Tootja Eesti Arsenal juhatuse liige Jens Haug ütles, et toorainega on äärmiselt raske. Seda tuleb otsida ka mujalt kui Euroopast, näiteks Indiast, Vietnamist, Ladina Ameerikast. Aga mis puudutab igasugust tootmist kaitse tarvis, siis selle käimalükkamine nullist võtab aega.
"Kaitsetööstus oma olemuselt on ikkagi rasketööstus. See ei ole mingi elektrijalgratta kokkupanemine. Vaid see on suured investeeringud, uuringud, õppimiskurvid, katsetamised. See on pikk protsess. Mida oleks pidanud alustama võib-olla aastal 1990," tõdes Haug.
Tema peab kaitsetööstuspargi ideed siiski kasulikuks. Kui riik loob tootmistingimused ettevõtjale valdkonnas, mis on seotud kõikvõimalike piirangutega, on see ainult hea.
Haugi sõnul võib Eesti Arsenalis alata enda lahingmoona tootmine juba sel aastal.
"Me teeme väga palju tööd praegu. Ma arvan, me loodame ikkagi, et Eesti hakkab selle aastanumbri sees n-ö otsast lõpuni tootma enda lahingmoona. Aga see on vara kireda veel," ütles Haug.
Kui midagi toodetakse Eestis, kui Rheinmetall tuleb Leetu, kui sõlmida pikad ostulepingud mitmete tootjatega välismaal ja kui on poolteist miljardit – üsna palju kui-sid.
Hea uudis on ka, ütles Herem, – laskemoona juurdevedu on muutunud lihtsamaks.
"Ma logistikas täna enam ei näe nii palju probleeme nagu aasta tagasi. Soome, Rootsi NATO-s – meil ja neil ja veel mõnel teisel Läänemere riigil on vastavad võimed. Ma arvan, et me peaksime suutma lahendada merekommunikatsiooni küsimuse küll agressiooni esimesest päevast alates ära," rääkis Herem.
Miks kindral Herem jätab 1,5 miljardi euro laskemoona raha väljarääkimise järgmise kaitseväe juhataja Andrus Merilo tööks?
"Selle summa ma katsun ikkagi ise välja nõuda või selgeks rääkida. Aga minu aeg saab lihtsalt läbi. Kui võistkond ei arene enam piisava kiirusega, siis tuleb treenerit vahetada," ütles ta.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Aktuaalne kaamera. Nädal"