Archil Chochia: lääs saab veel Gruusiale appi tulla

Noored ja kodanikuühiskond on lääne olulised liitlased. Kui need rühmad vaigistada, on Gruusia kadunud, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli teadlane, Gruusiast pärit Archil Chochia.
Jälle on Gruusia laiaulatuslikud meeleavaldused "minema pühitud", kuid seekord on asjalood teisiti. Üleriigilised meeleavaldused toimuvad vastusena välismõju seadusele, mille on kehtestanud valitsev erakond Gruusia Unistus, millel on omakorda riigi parlamendis päris mugav enamus. Seda nimetatakse ka Vene seaduseks, kuna see sarnaneb Venemaa Föderatsioonis kehtivate välisagentide seadustega ja mille Gruusia Unistus võttis esmakordselt kasutusele umbes aasta tagasi välisagendi seadusena.
Taustaks nii palju, et seaduseelnõu läbis 2023. aastal parlamendis kiiresti esimese lugemise, mida toetasid anonüümselt Gruusia Unistuste parlamendiliikmed, kuid hiljem sai tohutut kriitikat erinevatelt ühiskonnarühmadelt, kohalikelt valitsusvälistelt organisatsioonidelt ja ka Gruusia läänepartneritelt, sealhulgas USA-lt ja Euroopa Liidult.
Vastuseks teatas võimupartei, et võtab seaduseelnõu tagasi, kinnitades samal ajal võitu "nende korrumpeerunud valitsusväliste organisatsioonide ja isikute üle, kes töötavad välismaiste huvide nimel ja kardavad niivõrd kavandatavat seadust, mis neid paljastaks".
Kodanikuühiskonna ja vaba meedia lõpp
Aasta on möödunud, Gruusia sai EL-i kandidaadistaatuse, ühtlasi valmistutakse 2024. aasta oktoobri lõpus toimuvateks parlamendivalimisteks. Ja üsna ootamatult – üllatuseks isegi paljudele Gruusia Unistuste liikmetele (kes seda eraviisiliselt tunnistavad) – esitati läbirääkimistel seaduseelnõu uuesti, küll uue pealkirja all, aga sisuliselt muutmata kujul.
Seaduseelnõu läbis kiiresti kaks lugemist, mida taas anonüümselt toetasid Gruusia Unistuste parlamendiliikmed, ning eeldatavasti läbib see ka kolmanda ja viimase lugemise 17. mail või varemgi.
Mida see sisuliselt tähendab? Nimelt sunnib eelnõu registreerima kõiki neid, kes saavad vähemalt 20 protsent oma aastasest tulust välismaalt, spetsiaalses andmebaasis ametnikele eraldi põhjalikke aastaaruandeid, jagama üksikasjalikku teavet asjassepuutuvate inimeste kohta jne. Seadus puudutab erinevate valdkondade organisatsioone, sealhulgas meediat, heategevusorganisatsioone, vabaühendusi, haridusasutusi jne.
Väga lihtsalt ja lühidalt öeldes tapab kavandatav seadus pea enamiku kodanikuühiskonna organisatsioonidest ja vaba meedia.
Vastuolu EL-i seaduste ja väärtustega
Euroopa liidrid on juba teatanud, et kavandatav seaduseelnõu on vastuolus EL-i seadusandlusega ja ohustab Gruusia integratsiooni EL-iga. Karmi kriitikat ja äärmuslikke muresid on jaganud ka USA.
Gruusia valitsus vastas seninägematu tasemega otserünnakutega oma lääneliitlaste vastu, süüdistades neid korrumpeerunud valitsusväliste organisatsioonide toetamises, riigis revolutsiooni taotlemises ja Venemaaga sõja alustamises teise rinde avamisega. Lääne kriitika, sealhulgas Ukraina sõjaaspekt ja süüdistused, et paljud läänes soovivad, et Gruusia avaks Venemaaga teise rinde, ei ole uus, kuid praegust rünnakute taset pole varem nähtud.
Hiljuti korraldatud valitsust toetav meeleavaldus kavandatava õigusakti toetuseks tugines peamiselt avaliku sektori töötajatele, kes sõitsid bussiga üle kogu riigi pealinna Thbilisisse.

Ivanišvili kui de facto Gruusia juht
Mis seal siis toimus? Miitingul ilmus lavale ja rahva poole pöördus ka Gruusia endine peaminister Bidzina Ivanišvili. Riigi de facto valitseja ja miljardär Ivanišvili ilmub avalikkuse ette üliharva.
Enamasti vältis ta lääne kritiseerimist ja lasi seda teha hoopis oma parteikaaslastel. Seekord läks ta aga rünnakule oma kujuteldavate vaenlaste vastu Gruusias ega hoidnud end tagasi. Ta kasutas läänepartnerite kohta kõige inetumaid sõnu ja loopis süüdistusi, nagu lääs tõukaks Gruusiat Venemaaga sõtta. Oma valitsuse ühe peamise eesmärgina tõstis esile lõpuks (pärast 12 aasta pikkust võimulolekut) tappa endise presidendi Mihhail Saakašvili asutatud Ühinenud Rahvuslik Liikumine. Paljud küsisid üllatunult, et mis plaan Ivanišvilil nüüd on?
Need vähesed, kes vähemalt mingil määral tunnevad Ivanišvilit, teavad tema kohta hästi kolme asja: ta on absoluutne kontrollifriik, ta ei talu isegi väikest kriitikat ja talle meeldivad poliitilised trikid, väidetavalt tema pokkerihuvist lähtuvalt.
2012. aastal Saakašvili vastu astudes koondas Ivanišvili kõik riigist lahkunud poliitilised opositsioonirühmad ja mängis elanikkonna seas laialdast viha Saakašvili režiimi vastu, mis oli aastate jooksul muutunud praktiliselt diktatuuriks ja üsna jõhkraks.
Pärast võidu kindlustamist sai Ivanišvili aeglaselt, kuid kindlalt lahti kõigist, kes jäid temaga kasvõi veidi eriarvamusele. See nägi ette, et inimesed nagu Irakli Alasania, Davit Usupašvili, Levan Berdzenišvili, Tina Khidasheli ja teised, mõned väga vähestest Gruusia tõelistest ja sõltumatutest poliitikutest, läksid opositsiooni või lahkusid üldse poliitikast.
Topeltmängu mängija
Nüüdseks on Ivanišvili ümbritsenud end ainult kõige lojaalsemate liitlastega, suutes samal ajal opositsiooni diskrediteerida ja hoida neid omavahel vastuolus. Ivanišvili oskab vaatamata silmnähtavalt tihedatele sidemetele Venemaaga ja sagedasele kriitikale lääne suunas mängida tasakaalumängu ja siiski edeneda riigi integratsioonis EL-iga. Euroopa Liitu ja NATO-sse kuulumine jääb Gruusia elanikkonna absoluutse enamuse tugevaks prioriteediks ning Ivanišvili teab seda väga hästi.
Miks siis aga nüüd n-ö Valgeveneks muutuda? Nagu Cicero kord ütles, et mida lähemale impeeriumi kokkuvarisemine läheneb, seda hullumeelsemad on selle seadused. Ja see on rohkem kui tõsi, eriti kui räägime tänapäevasest Gruusiast. Riik on juba mõnda aega kaldunud autoritaarsuse poole.
Kohtusüsteem on nn klanni, Gruusia Unistusele lojaalsete kohtunike tugeva kontrolli all; ametnikud toetuvad suuresti kahele nende kontrollitavale propagandatelekanalile, levitades sageli rünnakuid lääne vastu, vandenõuteooriaid ja korraldades desinformatsioonikampaaniaid opositsiooni ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu.
Vägivaldsed rünnakud valitsuse vastaste vastu on muutunud tavaliseks ja regulaarseks. Ivanišvili põhieesmärk on alati olnud võimul püsimine ja hoolimata tugevatest näitajatest, et Gruusia Unistus võidab oktoobris toimunud valimised, sattus Ivanišvili paanikasse ja nägi, et see nn uuesti kehtestatud seadus on opositsiooni purustamisel ülioluline. Ja kui opositsiooni meeleavaldustega liitusid noored, otsustas valitsus ka neid rünnata. See strateegia on andnud paraku tohutult tagasilöögi.

Noored ärkasid ja astusid valitsuse vastu
Gruusia nn Z-generatsioon jäi aastate jooksul suures osas apoliitiliseks ja nende valimisaktiivsus oli väike. Rünnakud noorte meeleavaldajate vastu näitasid aga seda, mida polnud varem nähtud: tohutu hulk Z-generatsiooni esindajaid ühines meeleavaldusega.
Ligikaudu 100 000 inimest on peaaegu iga päev kogunenud protesti avaldama. Taas ilmnevad sarnasused Venemaa valitsusega. Gruusia ametnikud käituvad väga sarnaselt Vene armeega täiemahulise sissetungi alguses Ukrainasse: käsk tuleb ülevalt, neilt, kellel pole sageli tegelikku pilti, vastu ei juleta hakata, tulemused on ootustest kaugel, kõik on paanikas, järgneb hukatuslik tegevus.
Vastuseks noortele meeleavaldajatele pakkusid ametnikud jõhkrat kokteili, millesse kuulus tuhandeid ahistavaid telefonikõnesid, rahvahulkade vägivaldseid rünnakuid rahumeelsete meeleavaldajate vastu ning populaarsete noorte blogijate ja vlogijate vahistamist. See näib andvat tagasilöögi, tekitades ja ka tugevdades noortes veelgi suuremat vastuseisu valitsusele.
Üks näide on suhteliselt tagasihoidliku populaarsusega blogija Ucha Abashidze, kuid kui politsei 9. mai õhtul tema Thbilisi korterisse ilmus, levis uudis Gruusia internetikanalites. Mõne minutiga kogunesid sajad noored, poliitikud ja meediaväljaanded Ucha maja ümber teda toetama. Politsei vastas suure hulga üksuste saatmisega ja käitus jõhkralt.
See näitab taas, kui kaootiline ja täiesti desorienteeritud on ametnike tegevus. Nende aktsioonid ühendavad Z-generatsiooni protestijaid ja teisi veelgi enam, muutes Ivanišvili hirmu valimised kaotada üha realistlikumaks, kuid kahjuks muudab see ka Gruusia valitsuse vaid jõhkramaks ja taolises keskkonnas korraldatavad valimised pelgaks formaalsuseks.
Lääs ei tohiks eemalt vaadata
Läänel ei jää enam aega vaatlemiseks ja muretsemiseks. Noored ja kodanikuühiskond on lääne olulised liitlased. Kui need rühmad vaigistada, on Gruusia kadunud.
USA ja EL peaksid tegutsema aktiivsemalt. Tuleb mõista, et Ivanišvili läheb täispangale ega tagane enne, kui olukorral on äärmuslikud tagajärjed. Valitsuse vastaseid tuleks igal võimalikul viisil toetada ja kehtestama peaks kohesed sanktsioonid Gruusia Unistuste saadikutele, valitsusametnikele ja Ivanišvilile endale, mis tõenäoliselt raputaks võimuparteid seestpoolt.
Kombinatsioon aktiivsetest julgetest noortest ja kodanikuühiskonnast ühelt poolt ning mõrad võimupartei sees teiselt poolt on ainus, ehkki tilluke Gruusiale jäänud lootusekiir, et riigist ei saa siiski uut "Valgevenet".
Toimetaja: Kaupo Meiel