Üllatusi on ootamatult välja kuulutatud valimiste puhul palju. Näiteks see, et edukalt euroskeptikuid ja parempopuliste juhtinud Nigel Farage teatas, et neil valimistel ta ei kandideeri. Näiteks see, et eelmistel parlamendivalimistel Tööpartei ridades kandideerinud Jeremy Corbyn on ennast nüüd üles seadnud sõltumatu kandidaadina ning astub välja oma endise kodupartei vastu.

Kõige suurem üllatus on siiski valimiste väljakuulutamise fakt ise. Peaminister Rishi Sunak kuulutas valimised välja hoolimata tõigast, et võiduvõimalusi tema parteile, konservatiividele tegelikult ei paista ning nende võit oleks üsna suur ime.

Üllatusid isegi paljud Sunaki parteikaaslased, rääkimata Ühendkuningriigi partneritest välismaal.

"Tunnistan, et olin üllatunud seda täna nähes, sest minu arust polnud sellist avaldust oodata. Aga mul pole selle kohta tegelikult midagi öelda, sest ma jätan Ühendkuningriigi hooleks oma poliitikaga hakkama saada, nagu USA peab toime tulema oma poliitikaga. Meil on väga tugev, võib-olla on seda isegi vähe öeldud, partnerlus ja liit Ühendkuningriigiga hoolimata valimistest, hoolimata peaministreist. Soovime neile õnne nende valimiste korraldamisel ja meie siin, USA-s jääme kõiges selles Ühendkuningriigi kõrvale," kommenteeris USA presidendi riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan.

Ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamist peavad eksperdid taktikaliseks sammuks, sest suvel on valimisi kergem võita kui sügisel või talvel. Sellisest taktikalisest nihutamisest saadavat kasu aga peetakse väikeseks selle kahju kõrval, mida konservatiivid liiga pikalt võimule jäämisega iseendale põhjustanud on.

Ainult ühe korra on konservatiivid valitsenud kauem – see oli Margaret Thatcheri ajal, kui nad püsisid riigitüüri juures koguni 18 aastat. Selle ajaga on konservatiivid suutnud suurema osa valijaskonnast lihtsalt ära tüüdata, mistõttu kõik nende tehtavad väikesedki vead valijate silmis mitmekordseks võimenduvad.

See annabki üsna kindlalt võidulootuse hoopis Tööparteile, ehkki paljude tavakodanike meelest on mõlemad suurparteid ühtmoodi tüütud.

"Ei. Ma olen täiesti ükskõikne ja tüdinud Ühendkuningriigi poliitikast. Minu arust on mõlemad suurparteid suuresti üks ja sama. Kõigest tühjad lubadused," ütles Almoroof Deen-Adu.

"Ma ei näe nende kahe kuti vahel mingit vahet. Mitte mingit vahet ei näe. Inimesed tahavad midagi uut, värsket. Uusi nägusid, uusi ideid. Ma usun seda, sest need parteijuhid ajavad sama juttu kogu aeg, sama juttu. Ma olen 65-aastane. Olen siin sündinud, siin koolis käinud ja ainus hea peaminister, keda ma sel riigil iial olen näinud olevat, on Margaret Thatcher," rääkis Marcus Anthony Barrett.

Üsna ebaõiglaselt nuheldakse kõik konservatiivide 14 aasta vead Sunaki kaela. Konkreetselt tema valitsusajal on Briti krooni alamate olukord mitmeski mõttes paranenud, mida ta ka ise oma kampaaniakõnedes mainimata ei unusta.

"Me oleme saavutanud minu põhieesmärgi tuua inflatsioon tagasi normaalsele tasemele. Me oleme riigile näidanud, et ainult Konservatiivne Partei suudab tagada majandusstabiilsuse, meie riigi edu põhialuse. Majandus kasvab jälle kiiremini kui Saksamaal, Prantsusmaal ja USA-s. Palgad kasvavad kiiremini hindadest. Juba 10 kuud on majandus nurga tagant välja pööranud. Sõbrad, meie kava toimib. Kuid selle raskelt saavutatud majandusstabiilsusega kaasneb ka valik, kellele usaldada see vundament, millel rajaneb sinu, sinu pere ja meie riigi kindel tulevik," rääkis Sunak.

Konservatiivide peamine rivaal Tööpartei kujutab konservatiivide pikka valitsusaega arusaamatu ja kaootilise segadusteajana.

"On absoluutselt andestamatu, et valitsus jätab pärast 14 aastat võimulolekut meie riigi halvemate elustandarditega kui oli nende võimuletuleku ajal," sõnas Tööpartei juht Keir Starmer.

Kaost ja segadust leiab konservatiivide valitsusajast küllaga, Brexitist alates. Kaootiline oli nii Brexit ise, pandeemiaaeg kui ka järgnev. Kaost suurendas ka peaministrite kiire vaheldumine: Brexitist Sunakini jõudsid võimul olla David Cameron, Theresa May, Boris Johnson ja Liz Truss. Sunak andis sihitult laperdavale riigilaevale kindlama kursi tagasi.

See ei päästa valimistel aga ilmselt ei teda ennast ega ka konservatiive, nagu ei aita neid hädast välja seegi, et valimised on targu sätitud jalgpalli Euroopa meistrivõistlustega samale ajale, et valimiskastide juurde jõuaksid ainult kõige motiveeritumad hääletajad.