Aasta siis oli 1853, kui Krimmi sõja ajal jõudis kasakate hobusemoonaga Eestisse steppidest pärit harilik tõlkjas. Kuna taime esimene leviala oli Virumaa, sai see rahva seas tuntuks kui rakvere raibe. Eks reedab taime nimigi, et lahti sellest saada polegi nii kerge.

"Ta seemned on kauna sees, paksu kestaga kauna sees, mis võimaldab seemnetel pikka aega püsida ja oodata head kasvutingimust. Teine asi on hästi sügavale ulatav juur, mis saab pooleteist meetri sügavuselt endale vett ja toiteaineid, mis võimaldab püsida tal palju paremini elus kui mõnel teisel rohumaataimel," selgitas loodusmuuseumi keskkonnahariduse osakonna juhataja Maria Metsaorg.

Ka väljajuurimisest pole suurt abi, sest igast mulda jäänud juurejupikesest hakkab kasvama uus taim.

Rakvere raipega on Eestis läbi aegade võideldud. 1939. aastal anti koguni välja määrus, mis kohustas maaomanikke seda hävitama. Käsu eirajaid ähvardas 100-kroonine trahv või kuu aega aresti.

Metsaorg usub, et kui teine maailmasõda poleks kaarte segi löönud, siis võib olla oleks isegi suudetud tõlkjat tõrjuda, aga praeguseks on see rong läinud.

Kadrioru pargi rahvas asja nii lootusetuna ei näe.

"Põhilevik on seemnetega ja niidame, niidame, niidame. Kõige põhilisem on niitmise juures see, et kui ta õitseb, siis peaks ta ära niitma, et kindlasti ei tohiks seemet valmida," ütles Kadrioru parkide juhataja Anu Otsma.

Kuna rakvere raipest lahti saada vist enam ei õnnestu, siis soovitab Metsaorg muuta suhtumist. Näiteks on tegemist on väärt meetaimega.

"Ta on putuktolmleja ehk putukate jaoks oluline. Samuti inimeste jaoks oleks ta väga väärtuslik söögitaim, mida hetkel veel Eestis ei osata väärtustada, võib-olla tulevikus küll hakatakse tegema rohkem salateid, suppe temast," ütles Metsaorg.

Nii et mine tea, võib-olla saab mõne aja pärast ka rakvere raipest gurmaanide lemmik, nagu on juhtunud nõgese ja karulauguga. Esialgu eesti keeles retsepte napib, aga inglise keeles on neid üksjagu, sest tõlkjas on Briti köögis väga hinnatud.