Politsei- ja piirivalveamet teeb läbi korralikke muutusi. Mõned neist on sellised, mida amet ise soovib, olgu siis abipolitseinike rolli kasvamine või õiguste ja vahendite lisandumine, mõned aga sellised, mida amet nii väga ei soovi, näiteks lahendatud kuritegude arvu vähenemine olukorras, kus kuriteoteateid tuleb üha juurde. Vikerraadio "Reedese intervjuu" külaline Egert Belitšev, paratamatult räägime ka rahast, ehkki kärpeid vist otseselt tulemas ei ole, kuid palgafondi te ka juurde ei saa?

Jah, esmased sõnumid, mis uue koalitsiooni läbirääkimistelt tulevad, näitavad, et poliitikud on aru saanud, et siseturvalisus on oluline osa riigi toimimisest. Et julgeoleku vaatest on see täpselt sama oluline kui kaitsevõime. Siseminister on teinud läbirääkimistel head tööd, ka kogu valitsus, ning vähemalt on antud signaal, et politseile kärpeid ei tule.

Sellises julgeolekuolukorras nagu me täna oleme, tuleb pigem vahendeid juurde anda. Kui me räägime palgast, siis palk on oluline osa kogu meie toimimisest, sest paraku me konkureerime oma heade inimestega tööjõuturul ning kui meie palk ei ole konkurentsivõimeline, siis ükskõik, kui palju on meil ametikohti, pole meil väärilisi politseinikke.

Küsimus polegi selles, kas politsei- ja piirivalveametil on vaja palgaraha juurde või politseinikul palka juurde, vaid ma arvan, et Eest inimene väärib politseid, kes saab oma töö eest väärikat tasu.

Võtsin lahti ajalehe Eesti Sõnumid, mis ilmus täpselt 30 aastat enne meie intervjuu eetrisse minekut. Seal on lakooniliste nuppudena loetud üles viis tapmist, küll kääride, kirve ja jahipüssiga, siis paar Rummust ära karanud relvastatud vangi, plahvatus Narva politseiprefekti auto lähedal ja neli hukkunut liikluses – kõik see toimus ühe-kahe päeva jooksul. Kogu see info mahtus lehe tagumise külje nurka. Kusjuures esiküljel on suur lugu pealkirjaga "Järjekordne samm teel Euroopasse."

Egert Belitšev, me pole intervjuuga õieti veel alustanudki, aga omaenda sissejuhatuse peale hakkasin mõtlema, et mis siin enam – me oleme Euroopas kohal, politsei saab oma tööga suhteliselt kenasti hakkama ja teisalt pole teid ka nii palju enam vaja. Olete päri?

Ma vaidleksin vastu just sellesama olukorra tõttu, kus me täna oleme, sest tegelikkuses lähevad meil standardid palju kõrgemaks. Arvan, et sellist olukorda, nagu lehes oli kirjeldatud, tänane Eesti inimene enam ei tolereeriks. Politseilt oodatakse oluliselt rohkem, oodatakse ka teistsugust lähenemist oma tööle. Ja politseinik on teistsugune, kui ta kolmkümmend aastat tagasi oli. Eesti inimese standardid on palju kõrgemad.

Oleme jõudnud ühiskonnana sinna, kus vägivallakuriteod on languses ning Eesti inimene saab end põhjendatult oma kodus tunda turvalisena. Aga see kõik on olnud suure raske töö tulemus.

Meile on tähtis hoida Eesti inimest ja keskkonda, mille me oleme loonud ning mida Eesti inimene on ka valmis kaitsma. See tähendab, et meil peab olema piisavalt palju inimesi selleks, et inimeste turvalisust tagada.

Miks meie tänavapilti muudkui kaameraid juurde tuleb, kui elu läheb järjest turvalisemaks? Miks ei jää neid vähemaks? Kas vahepeal tehakse ülevaatust, et siin või seal pole ühtki kurikaela näha olnud, võtame kaamera maha?

Väga paljusid avaliku ruumi kaameraid haldab politsei- ja piirivalveamet, aga meil on ka väga palju erakaameraid, mis üht või teist objekti valvavad.

Kaamerad on meie töös väga olulised. Ma võin tuua näite kohalikust omavalitsusest, mis ehitas riigi toel keskväljaku. Ja kui selle omavalitsuse juht pöördub minu poole seepärast, et keegi lõhub pidevalt keskväljakul prügikaste, sodib midagi, teeb puruks ilusaid asju, mis sinna on ehitatud, et kas keskväljakule ei võiks panna politseid valvama.

Ja nüüd on küsimus, mis on efektiivsem – kas panna väljaõpetatud politseinik sinna valvama selle asemel, et kellelegi appi minna või panna sinna kaamera, mis annab signaali, et ükskõik, mida sa platsi peal teed, sind on võimalik tuvastada. See ongi tegelikult nende kaamerate eesmärk. Ning anda signaal, et ala on valve all ja kui sa paned toime õigusvastase teo, siis sind tuvastatakse. Selged juhtumid näitavad, et kaamerad aitavad meil oma tööd palju kiiremini ja efektiivsemat teha.

Kas te mõistate ka nende inimeste muret, kes ütlevad, et linnas pole ühtki laiku, kus ma poleks kaamera vaateväljas ja ma tunnen end natuke kõhedalt?

Mina näiteks ei tunne – kui ma olen linnatänaval ega pane toime mitte ühtegi õigusvastast tegu, siis mina ei muretse sellepärast, kas üks, teine või kolmas kaamera seda ala parasjagu jälgib. Minus tekitab see pigem turvatunnet, ma tean, et ala on kontrolli all, seda jälgitakse ja vajadusel ma saan abi.

Seda kirjeldatakse düstoopia tundena, Orwelli tundena, kus keegi hoiab kogu aeg silma peal, et oleks turvaline.

Esiteks tuleb tõdeda, et meil ei ole nii palju ressurssi, et keegi vaataks pingsalt igat kaamerat 24/7, jälgiks, mis parasjagu toimub. Lähtuvalt andmekaitse reeglitest kehtivad printsiibid, kuidas videosalvestised kustutatakse, kuidas neid kasutatakse.

Aga see annab ka võimaluse, et kui sul näiteks varastatakse pargis käekott või sulle tungitakse kallale, siis on võimalik sekkuda ja teo toimepanija tuvastada. Ja jällegi – võib-olla jääb kaamerate tõttu seal pargist päris mitu süütegu toime panemata, mis tõstab sinu turvatunnet.

Kindlasti ütlen, et see ei ole midagi, mis riivaks märkimisväärselt nende õigusi, kes ühtki õigusvastast tegu toime ei pane. Pigem on see üks meetmetest, mis aitab meil turvalist riiki hoida.

Hiljuti saatis justiitsministeerium kooskõlastusringile korrakaitseseaduse eelnõu, kus on palju mõtteid, muu hulgas see, et vormikaameraga saaks salvestada vestlust teise inimesega ka juhul, kui konkreetset süüteomenetlust veel ei käi. Ja seda salvestist saab kasutada tõendina. Samamoodi saaks tõendina kasutada näiteks meeleavalduse kohal lennutatud drooni pealt korjatud videot. Neid kohti, kus jälgimisega inimeste elu turvalisemaks teha, on tegelikult veel.

Jah, korrakaitseseaduse muudatustes on väga palju meie ettepanekuid, mis lõpuks on jõudnud väljatöötamiskavatsuse vormi ja loodetavasti kunagi ka seaduse vormi. Mul on väga hea meel, et meie pikaajalisi tähelepanekuid, meie tööd, meie seletamisi on kuulda võetud ja neid muudatusi hakatakse ellu viima. See teeb meie töö palju lihtsamaks.

Toon näiteks need vormikaamerad, mis on olnud selge lünk, mis kunagi polnud isegi mõeldav või selle peale ei osatud mõelda, aga täna vajab reguleerimist see, kuidas neid kasutatakse, millised on tõendi väärtused ja kõik muu sinna juurde. Meie jaoks on see väga oluline töövahend. Ning aitab kaitsta ka inimest, kes politseinikuga kokku puutub.

Toon hiljutise näite Toilast, kus politseinik pidi kasutama tulirelva teise inimese vastu. Vormikaamera salvestusest on väga hästi näha, kuidas olukord aset leidis, millised olid faktid, milline oli olustik – me saame tõendada, milline on juhtum, mille puhul politseinik relva kasutas ja millised asjaolud. Muidu peaksime me tuginema ainult ütlustele.

Ja ka politseiniku puhul – täna peab iga politseinik eeldama seda, et iga kodanik võib teda oma telefoniga salvestada. Nii et miks ei või see salvestamine olla kahesuunaline.

USA-s on eriteenistusel ja ka politseil üsna suured õigused, palju suuremad võrreldes Eestiga, alates jälitustegevusest kuni selleni, missugustel puhkudel tuli avada. Aga tasakaaluks on avalikkusel ka suurem ligipääs sellele, kuidas õiguskaitseorganid töötavad. Teabenõude korras saab paljudes osariikides küsida nii ülekuulamisvideosid kui ka politsei rinnakaamera videosid. Kas te näete põhjust, et seda ka Eestis teha?

Eestis on tegelikult füüsilise isiku õigused juba täna menetlustes väga hästi kaitstud.

Aga laiemalt, ajakirjanduse mõttes, kas ma võiksin pärast menetluse lõppu politsei rinnakaamera videosid välja nõuda?

Ajakirjanduse vaatest ma arvan, et mitte, kuna seal sisalduvad isikuandmed. Me ei vastuta selle eest, kui näiteks teine inimene on meil menetlusalune isik, ta räägib asju, mis on uurimise materjalid ja uurimismaterjalide avaldamine ajakirjandusele võib kahjustada selle isiku huve. Ehk seal on teatud kaitsemeetmed ka nende inimeste vastu, kes politseiga kokku puutuvad.

Aga mis puudutab politsei tegevust, siis ma arvan, et siin ei ole mitte mingisugust takistust. Kui ka meie ise oma ametnike käitumist ja tegutsemist üle vaatame ja kontrollime ning kui kellelgi avalikkuses on põhjendatud huvi selle vastu, kas politseiniku käitumine oli asjakohane, siis ma ei näe selleks mingeid takistusi, kui see kõik vastab andmekaitse reeglitele.

Hägustame inimese näo ära ja võiksime hakata saama rinnakaamera videosid?

Põhimõtteliselt. See on täna meie linnakaamerate puhul võimalik ja oleme ka ise avaldanud neid olukordades, kus on olnud kahtlusi politseiniku käitumise osas.

Kuid korrakaitseseaduse muudatuse kõige olulisem osa on see, et reguleerida kogu valdkond ära – millal võib kasutada, millal on see tõendina kasutatav, kuidas seda avaldatakse, millised on andmekaitse reeglid. Et kõik õigused oleksid tagatud nii politseiniku kui ka füüsilise isiku puhul, kes politseiga kokku puutub.

Oleme meedias näinud palju olukordi, kus inimene esitleb juhtunust ühe loo, aga pärast salvestiste vaatamist nähtub sealt hoopis teistsugune lugu.

Kas tehisintellekti abil loodud automaatne kaugtuvastussüsteem on pärast Euroopa Liidu tasandi tehisintellekti määruse vastuvõtmist edasi liikunud? Põhimõtteliselt on pärast seda vähemalt Euroopa tasandil reguleeritud võimalus, et väga raskete kuritegude puhul saab lihtsustatult öeldes panna süsteemi kurjategija või kadunud lapse pildi ning videokaamerapilti reaalajas analüüsides võib kurjategija või lapse tänavalt üles leida. Kas Eesti on sel teemal edasi astunud, kas politseis käib mõne riigihanke ettevalmistus?

Kuna see eeldab ka siseriikliku õiguse muudatusi, ei ole me täna märkimisväärselt selles suunas liikunud, aga see on olnud midagi, mille puhul me oleme saanud aastaid öelda, et see aitab meil paremini tööd teha, turvalisust luua, ka kadunud isikuid paremini leida. See on ka üks osa selles, kuidas me saame oma aega ja ressurssi mõistlikult kasutada selle asemel, et politseinik vaatab kolme tuhande kaamera videosid ja üritab sealt n-ö käsitsi inimesi leida.

Millist tagasisidet te olete oma palvele siseministeeriumile saanud, et tehke õigus korda, rääkige andmekaitse inspektsiooniga ja valmistage üks eelnõu?

On olnud eri suundasid, aga ma arvan, et täna vastuseisu ei ole, sest kõik tahavad Eesti elu paremaks teha. Aga nii, nagu klassikud on öelnud, peitub saatan detailides ja need detailid võivad mõnikord jääda seisma.

Teie väike mure on see, et antud mõtte kõige selgesõnalisem eestkõneleja, Veiko Kommusaar, tuli teile tööle ega tööta enam siseministeeriumis ning ei saa neid asju seal vedada.

Ma arvan, et see ei ole probleem, ta panustab ka meil Eesti riigi inimeste teenimisse sama palju ja väga efektiivselt.

Kaupmehed küsisid, kas neil oleks ka võimalik kasutada tehisintellekti, mis tuvastaks sarivargad juba uksel. Mida te sellest mõttest arvate?

Siin on väga palju seotud andmekaitse küsimustega ja ma ei ole andmekaitsespetsialist, aga mida ma näen, on see, et varavastaste süütegude arv on väga suures kasvus. Lahendusmeetodeid võib olla erinevaid. Üks on jah see, et meil on tehisintellekt, mis aitab sarivargaid võib-olla uksel tuvastada, aga lõpuks peab olema keegi, kes selle sarivarga kauplusesse sisenemist takistaks.

Näeme oma kogemusest, et paljudel kauplustel ei ole enam turvameest, paljud kauplused on üleüldse personalivaates väga õhukeseks muutunud, ehk minnaksegi tehniliste lahenduste peale. Sageli on varavastaste menetluste tõenditest näha, et turvakaameratega jälgitakse kogu tegu – kuidas keegi võtab kaupluseriiulilt asju, paneb neid põue ja mujale hoiule – ja oodatakse, mitte ei sekkuta, kuni süütegu on toime pandud, kaupluse perimeetrist välja mindud ja siis peaks politsei sekkuma.

Mõnikord ei sekku nad isegi pärast esimest korda, vaid ootavad, et tuleks kuriteo määra jagu vargusi, sest siis saavad nad äkki sellest inimesest mõneks ajaks lahti.

Küsimus on, kas see lahendab probleemi riigile ära. Selle varguse taga on näiteks sotsiaalsed probleemid, millele peaks keskenduma. Oletame, et me tuleme kohale ja viime läbi menetluse, määrame väärteo korras trahvi, aga riigil pole kunagi võimalik temalt seda trahvi kätte saada. Ta ei maksa seda ära. Või saab ta äärmisel juhul kuuks-kaheks vangistuse, tuleb vanglast kuu aja pärast välja ja mitte midagi ei ole muutunud. Ainuke, mis võib-olla muutub, on see, et tal on uued sõbrad ja teadmised ning see on see osa, mis probleemi ei lahenda.

Loomulikult me peame tegelema sarivarastega, mis on organiseeritud kuritegevuse osa, ning me näeme, et kui me paljude varavastaste süütegude puhul ei keskendu episoodidele, vaid vaatame tausta, on ühe-kahe-kolme inimese kinnipidamisega võimalik varavastaste kuritegude arvu märkimisväärselt alla tuua.

Kuid paljudes linnades ja väikestes kohtades suudaks turvamees, omamata tehisintellekti, ise sarivarga ära tuvastada ja tõkestada teda poodi sisenemisel.

Mainisite, et politsei saab aru, et ühe-kahe inimese kinni pidades väheneb varguste arv oluliselt, ma olen sellest probleemist rääkinud inimestega prokuratuurist ning nemad ütlevad, et suur osa poodidest varastatud kaubast müüakse kokkuostjatele maha. Nad küsivad, miks politsei- ja piirivalveamet ei püüa kinni kokkuostjaid. Varastamine on varastele endiselt kasulik, kas või selleks, et sõltuvusaineid osta. Järelikult vargused jätkuvad. Miks on nii raske leida üles need, kes varastatud kraami kokku ostavad?

Me reaalselt tegeleme sellega, paneme ressurssi sinna, et just neid organisatsioone tabada, aga meil on väga suur tõendamiskoormis. Peame ära tõendama hetke, kui kokkuost on toime pandud ning täna toimub väga palju müümist vargalt otse sellele, kes lõpuks tahab seda endale saada, ehk mitte enam kokkuostjate kaudu.

Kui me vaatame üldiselt varavastaste kuritegude kasvu, siis see ei kasva sarivaraste või professionaalsete varaste pealt, vaid tänaste varavastaste kuritegude arvu kasv tuleb väga paljuski sotsiaalsetest probleemidest: alkohoolikud, sõltuvushäiretega inimesed, inimesed, kellel on tekkinud majanduslikud raskused.

Alkoholi, mida varastatakse, ei viida kokkuostjale, vaid see varastatakse iseenda jaoks. Meil on juhtumeid, kus inimene üritab tabamisel või vahelejäämisel pudeli võimalikult kiiresti hinge alla saada, et vargusest mingisugunegi kasu oleks. Kokkuostjatega tegeleme me süsteemselt, aga me peame aru saama, et varavastaste kuritegude arv on kasvanud tormiliselt.

Me peame selekteerima, millised on nii-öelda süsteemi osad, millised üksikud episoodid, mis pole süsteemi osad, aga meie ressurss selle kõige menetlemiseks ei ole kasvanud.

Toon näite Jõhvi jaoskonnast – kui me vaatame, kui palju on menetlejaid ja kui palju erinevaid registreeritud kuritegusid, siis ühel Jõhvi jaoskonna menetlejal on kogu aeg kuuskümmend üks kuritegu lahendamisel. Kuidas ajakirjanikule tundub, kas kuritegude menetlemine on lihtne või keeruline töö?

Kuritegude menetlemine muutub järjest keerulisemaks, me vist ei hakka sideandmete määruse muutmisest rääkima.

Kui ma vaatan statistikat Jõhvi jaoskonna näitel, siis ühel menetlejal on ühe kuriteo menetlemiseks aega kuusteist tundi, kaks tööpäeva. See ei ole aeg, mille jooksul saaks mingit keerulist ülesannet lahendada. Nii et paraku oleme me väga paljudes küsimustes ressursi taga kinni. Me peame tegema valikuid, seadma prioriteete. Paraku jäävad paljud süüteod menetlemata ja lahendused saamata.

Kuhu varastatud kaup jõuab, see, mida kohe ära ei sööda ega jooda? Hiljuti oli üks varastatud botaste lugu, millest ka meedias räägiti. Kui ma õigesti mäletan, jõudsid need kolme päevaga keskturule.

Sõltub kaubast. Varastatud kaup võib minna meie enda turule, kus hakatakse seda edasi müüma, aga see võib minna otse tarbijale, ehk kaup müüakse kellelegi otse. Väga palju varastatud kraami viiakse ka riigist välja, selleks, et müüa kuskil mujal, kus selle turustamine on oluliselt lihtsam.

Näiteks jalgrattad. Kui mul jalgratas jälle ära varastatakse, kui suur on tõenäosus, et see mulle siinsamas Tallinnas mõne nädala jooksul vastu sõidab? Kui mul Tartus ratas ära varastati, käisin kaks kuud paranoiliselt ringi ja vaatasin igat jalgratast kahtlaselt, aga ei näinud enam enda oma. Kas jalgratas rändab pigem välismaale?

Mina ütlen, et võimalus on 50:50 ning see sõltub vargast ja organisatsioonist. Kui selle taga on päriselt kuritegelik organisatsioon, siis liigub jalgratas väga suure tõenäosusega Eestist välja. Kui on tegemist üksikvarastega, on väga suur tõenäosus, et sa oma jalgratast ühel päeval näed.

Tuues näite kolleegide tööst Hollandis, kus on väga palju jalgrattaid ja kus leiab aset väga palju vargusi, siis sealne politseijuht on öelnud, et Hollandis on lihtsalt üks jalgratas puudu – et kellelgi on üks ratas puudu ja ta varastab endale ratta ning see, kes ilma jäi, peab uue varastama. 

Mulle on ka seda Hollandis kirjeldatud ja mitte väga murelikult, sest enamasti sõidetakse seal ringi suhteliselt odavate ja vanade jalgratastega ning inimesed arvestavad sellega, et nende jalgratas varastatakse ning järgmisel päeval ostavad nad endale uue varastatud jalgratta, ehk see on väike maks, mida nad korra aastas maksavad.

Jah, aga ma arvan, et ühiskonnana me ilmselt seda ei taha. Kahjuks on tänane olukord, nagu ma rääkisin, selline, et (varguste) numbrid on kasvamas.

Aga hea on, et vägivallakuritegude arv on Eestis juba aastaid üldiselt minemas allapoole. Suures kasvus on see, mis puudutab varavastaseid kuritegusid ja kelmust. Peame tegema keerulisi otsuseid.

Süsteemselt võib ju politsei ja prokuratuuri prioriteetide seadmisest aru saada, aga kuidas on üksikinimese tasandile minnes – kas keegi on kunagi katsetanud minna politsei vastu kohtusse? Et teie kui üldkorrakaitseorgan peaksite minu murega tegelema, sest ma maksan makse ja minu ratas on varastatud – tegeletagu! Kas ma saaksin kohtus õiguse panna uurija kalendrisse kaks tööpäeva minu jalgrattaga tegelemiseks?

Ma ei ole kindel, et need kaks tööpäeva viivad jalgratta leidmiseni. Arvestades kohtusüsteemi, arvan ma, et tõenäoliselt ei ole sellisel kaasusel väga palju edulootust, aga politseijuhina ma ütlen, et loomulikult ei saa me riigina olla rahul olukorraga, kus kellegi vastu suunatud kuriteod jäävad menetlemata.

Küsimus on, kuidas me sellega toime tuleme. Jah, meil ei ole täna piisavalt ressurssi, et kõiki asju samasuguse põhjalikkusega uurida.

Võiksin ju öelda, et tõstan kogu raha näiteks keskkriminaalpolitseist ära, et hakata tegelema jalgrattavargustega või toome ära inimesed piirilt ja hakkame väheväärtuslikke varavastaseid kuritegusid uurima, aga see ei tähenda, et siis saab kõik ahenduse, sest siis jõuab see töökoormus prokuratuuri, kellel on vaja täpselt samamoodi ressurssi, et sellega tegeleda ning lõpuks on see kõik kohtus, kus võivad asjad jääda venima. Nii et küsimus on, kuidas selle asjaga tervikuna tegeleda.

Mina ütlen, et meil on tänases menetlusõiguses väga palju kohti, kus me saaksime olla paremad, on kohti, kus me raiskame ressursse, kus me võiksime teha asju teistmoodi, niimoodi, et me ei raiska aega asjatute menetlustoimingute peale.

Toon näite. Kui Eesti inimene eelistab näha uut filmi ise selle asemel, et keegi talle seda poolteist tundi ümber jutustaks, siis kohtumenetluses käivad asjad teistpidi. Kui meil on videotõend sellest, et keegi varastas midagi ära või on toime pannud süüteo, siis tõend ei ole mitte video, vaid tõend on politseiniku ümberjutustus või ümberkirjutus, ehk asitõendi vaatlusprotokoll.

See tähendab, et me peame äärmise täpsusega kirjutama lahti igasuguse elemendi selles videos, et see oleks tõend. Ja pärast vaidleme me kohtus tehniliste detailide üle – kas leek oli oranž, nagu oli kirjutatud asitõendi vaatlusprotokollis, või oli ta punane. Ning kui ühel hetkel jõutakse järeldusele, et leek oli ikkagi punane, siis ei ole see tõend asjakohane. Need on raisatud päevad ja nädalad menetluses. Kui me sellist asja ei teeks, oleks meil oluliselt rohkem aega ka sinu jalgratta vargust uurida.

Te olete riigisüsteemis päris kaua töötanud. Sellistest muredest räägitakse aastaid ja aastaid – miks need ei laene?

Hea küsimus. Mina üritan teha nii, et me kõik saame aru, et see on meie ühine mure, mitte ainult politsei mure ning me peaksime seda ühiselt lahendama.

On teil mingi analüüs selle kohta, miks ei lahene taolised suhteliselt tobedad asjad?

Ma arvan, et see on harjumuse küsimus, harjumus teha asju nii, nagu neid on kogu aeg tehtud. Selline protseduur, need menetlustoimingud ja see sisu oli väga asjakohane kakskümmend aastat tagasi. Ja kuna me oleme harjunud põlvkondade kaupa seda täpselt sellisel viisil tegema, siis on sellest väga raske lahti ütelda ja teistmoodi teha.

See vajab dogmade purustamist. Et on võimalik teha asju teistmoodi. Nii on väga paljudes valdkondades, täpselt samamoodi ka politsei ja piirivalveameti sees.

Rääkisime eelarvest, rahastusest, sellest, et politseinikele on palka juurde vaja, sest nad vajavad väärikat töötasu, et me saaksime standardil, mi Eesti inimene ootab, pakkuda vastu politseid. On võimalus, et me leiame iseenda seest kohti, kuidas teha asju kiiremini, paremini, efektiivsemalt ja teistmoodi. Just mitte pannes meie enda inimesi ülekoormuse alla, mis tekitab temas stressi. Täna on politseinike lahkumise peamised põhjused ülekoormus ja sellest tekkinud stress.

Lugesin üht analüüsi, mis pühendus majanduskuritegude uurimisele – kuidas seal prioriteete seatakse. Mõned uurijad on öelnud, kuidas nad teavad linnas potentsiaalseid kohti, kus võiks hakata menetlusega pihta, aga nad lihtsalt ei hakka, sest pole ressurssi sellega tegelemiseks.
Kas teil on mingi piir seatud, näiteks, et alla viiekümne tuhande ei uuri?

Ei, meil ei ole sellist piiri.

Aga kuidas valik tehakse?

Meil on väga selged mõjupõhised menetlused, mis tähendab, et me valime oma sihtmärgid, oma menetlused vastavalt ühiskondlikule mõjule.

Kas mõju ei ole summa järgi, kui palju on keegi potentsiaalselt kuritegelikku tulu teeninud või teistpidi kahju kannatanud? Kirjeldage, kuidas majanduskuritegude puhul mõju defineeritakse.

Need mõjud on seotud paljude summadega, aga ka valdkondadega. Kui me näeme, et teatud valdkonnas, olgu need hanked või mis iganes muu valdkond – kui seal on väga suured probleemid, siis võtame me nendes valdkondades ette sihtmärgid, üritame neid menetleda viisil, kus inimesed saavad karistuse kätte. See saadab signaali, et nii ei saa ja ka teised tõmbavad sageli tagasi.

Need juhtumid ei käi läbi uudistest, aga meil on palju menetlusi majanduskuritegudes, kus näiteks hanked, mille taga on ebaseaduslik kokkulepe eri osapoolte vahel, võiksid tähendada ühe koma viie miljoni väärtuses suuremat hinda, kui pärast meie sekkumist. Tegelik hind langeb ühe koma viie miljoni võrra.

Kaup, vahendid, koht, kus ostetakse, on täpselt seesama, aga sealt vahelt jääb ära kuritegelik element. On küsimus, kas meie ülesanne on igaüks nendest inimestest vangi panna või hoida ära kahju. Meie peamine eesmärk on hoida ära kahju.

Kui mõnikord kurjategija pääseb, siis see on küll kahetsusväärne, aga ühiskonna jaoks ei ole primaarne, ühiskonna jaoks on oluline, et kahju ei tekiks.

Toon näite varavastastest süütegudest. Me võiksime igat vargust menetleda, aga kui tegemist on üksikepisoodidega, siis me saame lihtsalt kätte kakskümmend inimest, kes varastasid ühe korra või jäid ühe korra vahele, me paneme sinna väga palju ressurssi. Või tuvastame taustpõhjuseid, leiame organiseerija ning tema kinni panemisel hoiame tulevikus ära võib-olla sada või sadaviiskümmend vargust, siis see on seesama mõjupõhine menetlus või prioriseerimine, kuidas me oma oma sihtmärke saame.

Mati Ombler pani läinud aastal kokku analüüsi Eestis teenitava kriminaaltulu suuruse kohta. Narkokaubanduse tuluks hinnati 2020. aasta hindade järgi umbes kakskümmend üks miljonit eurot, maksupettustega saadi kokku sada miljonit, kelmuse ja korruptsiooniga sada seitsekümmend kolm miljonit eurot. See on ikka tohutu käive. Tundub päris tõhus koht, kus äri teha, arvestades, et konfiskeeritud kriminaaltulu aastas on umbes kolm-neli miljonit.

Kui me vaatame kuritegelikku tulu, siis on küsimus alati see, kas kõik jõuab Eestisse. Näiteks kelmusega tekitatud varaline kahju oli eelmisel aastal viiskümmend kuus miljonit eurot, mis on kellegi jaoks puhtalt kuritegelik tulu. Kelmuste puhul ei jää kuritegelik tulu Eesti kurjategijate kätte, see läheb välismaale ning nende kurjategijate püüdmine välismaalt on väga keeruline.

Regulatsioonid aitaksid meil ka siin olla efektiivsemad. Kui me praegu peame ära tõendama, et iga sent, mida me uurimise raames tuvastame, või vara, mida me tuvastame, on just see auto, mis on ostetud kuritegelikul teel omandatud tulu kaudu.

Kui me võtame teiste riikide näiteid, siis on õigussüsteeme, kus inimene peab ise tõendama, et see vara ei ole omandatud kuritegelikult teel, vaid saadud seaduslikul teel. Täna on meil olukordi, kus inimene, kes pole päevagi seaduslikku tööd teinud, omab maja, autot, mida iganes vara veel – ja meie peame tõendama, et just täpselt see vara oli omandatud just selle kuritegeliku episoodi kaudu. See on äärmiselt keerukas ja sageli ei jää kohtutes pidama.

Oleme ju näinud meediast, kuidas pärast kohtumenetlust tagastatakse osa varast inimestele, ja mis kõige hullem, selle vara hoidmiseks on PPA pidanud tegema väga palju kulutusi, mis lõpuks jäävad meie enda kanda. See on suur probleem.

See tuletab mulle meelde üht Tallinna linnaametnikku, kellel oli väga suur luksusautode varamu, mis pärast politsei parklas seisis.

Aga kas teie eelistaksite sellist süsteemi, mis on Lätis, vist ka USA-s, kus just nagu te kirjeldasite, peab inimene ära tõendama, et ta vara on ausal teel teenitud. Ja kui ta ei suuda tõendada, siis võib riik võib selle ära võtta.

Jah, ja just just nendel juhtudel, kus me oleme tuvastanud, et kuriteod on toime pandud, need on suure varalise kahjuga ning sealt on omanud väga palju kuritegelikku tulu. Sellisel juhul saaks vara konfiskeerida ja tema peab tõendama, et see oli kuidagi seaduslikul teel omandatud.

Näiteid menetluse lihtsustamiseks on palju. Näiteks internetikelmused. Meil on juhtumeid, kus me uurime kelmusetehaseid, kelmusevabrikuid – see on vägagi organiseeritud kuritegevus. Kui sa tahad, võid sa tumeveebist kolmesaja euro eest kuus osta Eesti kohta käiva paketi, kus on kõik tehnilised vahendid olemas: Eesti inimeste kontaktandmed, kuhu sa saad oma kelmuse saata; erinevad õngitsused; pankade leheküljed, mis aitavad jätta päris muljet. Ka kõnekeskuse teenust saad rentida ja osta.

Me näeme, et sellised vabrikud töötavad, me tuvastame need ning kogu bürokraatiat ja masinavärki tööle pannes suudame me poole aasta või aasta pärast näiteks Hispaanias asuva vabriku kinni panna, kui väga hästi läheb, aga aeg läheb kogu aeg edasi ja iga kuu on kellelegi tekitatud kuritegelikku kümnetes miljonites eurodes kahju. Ehk masinavärk peab ka üle Euroopa muutuma lihtsamaks.

Miks mitte rakendada Eestis pearaha süsteemi. Teatud ohtlike kurjategijate või suure ühiskondliku mõjuga kuritegude toimepanemisel – kui need kurjategijaid asuvad Eestist väljaspool – rakendada pearaha süsteemi, öelda, et kui teie info või tegevus viib selle inimese tabamiseni, saate te näiteks teatud raha.

Mida see annab meile – kui kuskil Venemaa avaruses on üks küberkurjategija, kes on Eesti inimestelt miljonite eurode eest vahendeid välja petnud, siis ta ei saa ka seal Venemaal õilsat ja õnnelikku elu elada kui rahvuskangelane, vaid tal on kogu aeg kuklas, et äkki tüdruksõber või sõber, kes teeb ettepaneku minna Egiptusesse reisile, ei tahagi minna minuga reisile, vaid tahab saada seda sadat tuhandet eurot minu pea eest.

See on päris vahva asi! Kuidas see siis käiks? Kelmivabrikutesse saab ju sisse häkkida, need videod on YouTube'is olemas – sa põhimõtteliselt häkid nende infosüsteemi, tuvastad nende enda videokaamerast näod ja siis liiguksid need näod politsei- ja piirivalveameti koduleheküljele. Seejärel ütleb politsei- ja piirivalveamet, et tooge meile need mehed ja naised, siis saate sellise summa. Ma saan aru, et teistes riikides on inimesed, kes taoliste väljakutsete peale aktiivselt tegutsevad.

Jah, teistes riikides on näiteid.

Meie USA kolleegid ütlevad, et see süsteem töötab, see on natuke heidutav, sest sa tead, et kui sind on süüdi mõistetud näiteks tagaselja, ei ole kunagi tagatud see, et sa ei jää vahele.

Praegu võib Venemaa avarustes viibiv kurjategija väga suure tõenäosuse ja väga suure kindlusega öelda, et Vene Föderatsioon ei anna teda kunagi meile välja. Aga kui kellelgi teisel tekib võimalus selle tegevuse või vihje pealt tulu teenida, siis on ka sel kurjategijal alati kuklas mõte, kas see on nüüd tavapärane elu või on see osa sellest, kuidas mind lõksu meelitada.

Oleme intervjuu jooksul jõudnud ikka ja jälle selle juurde, kui palju on ja peaks politsei- ja piirivalveametil olema ressursse ja mis saab siis, kui neid piisavalt pole. Ma saan aru, et järgmisel aastal on teile oluline küsimus, kas hoida ametis sama palju töötajaid kui praegu, aga jätta palgad tõstmata või koondada, korraldada veel kord tööd ümber ja tõsta politseiametnike palka. Sest raha teile palgafondi juurde ei tule. Kumba te teete?

Hea küsimus, see sõltub väga palju taustast ja olukorrast, kus me täna oleme. Oleme oma pingutustega, ja ka valitsuse toetusega eri perioodidel, jõudnud olukorda, kus alustava politseiniku palk on enam-vähem Eesti keskmine. See on tänases pildis koht, kus me ei kaota palju inimesi raha tõttu.

Kuid kui järgmisel aastal keskmised palgad märkimisväärselt tõusevad, aga politseinike palk jääb üldisest palgatasemest maha, siis me hakkame seetõttu inimesi kaotama, nad lähevad ära. Ning tühja ametikohta pole võimalik samaväärselt hea inimesega täita, sest keegi lihtsalt ei taha selle palga peale tööle tulla.

Sellises olukorras ei olegi sul mingit valikut, sest tühi ametikoht ei loo mitte kellelegi turvalisust juurde. Oleme pidanud otsuseid tegema, et hoida palka konkurentsivõimelisena, aga niimoodi kahjuks väga pikalt ei sõida, sest me oleme juba nii palju inimesi vähendanud, aga arvestades juurde tulevaid tööülesanded ning standardeid, mida Eesti inimene ootab, arvestades ka kvaliteeti ning julgeolekuolukorda, siis on meie inimeste koormus juba nii kõrge, et inimesed ei lahku enam palga pärast, vaid töökoormuse pärast.

Kui nüüd veel inimesi vähendada, ilma midagi ära jätmata, tööülesandeid ära võtmata, läheks koormus veel suuremaks. See on natuke nokk kinni, saba lahti olukord. Niimoodi pikalt jätkata ei saa.

Saan aru ka valikutest, mida valitsuse kokkupanemisel, koalitsiooni moodustamisel peavad poliitikud tegema, need on keerulised valikud. Aga ühel hetkel tuleb tagada politseile kindlus, et meie inimesed saavad töö eest väärt tasu.

Seda kindlust nüüd ei tule. Teil juhina on enda kirjeldatud valik ees. Kumb teie strateegia on? Elmar Vaheri strateegia oli pigem see, et koondada ja maksta kõrgemat palka. Teie ütlete, et siin on nüüd piir ees, rohkem ei saa me teenust senises mahus pakkuda, aga mõnes mõttes ju saab, kui me oleme kuueteistkümne tuhande kuriteo lahendamise pealt jõudnud kolmeteistkümne tuhande kuriteo lahendamise peale aastas. Miks mitte tõmmata seda näiteks üheteistkümne tuhande kuriteo lahendamise peale aastas. Ruumi on ju alati?

Loomulikult, aga siis tulebki välja öelda, et Eesti inimene ei saa enam teenust, mida ta on oodanud. See viib olukorrani, kus ühel hetkel tuleb selleks, et hoida politseinikke tööl – sest tulevikus, juba järgmistel aastatel ei ole võimalik vähendada politseid viisil, et kõik jääb täpselt samaks – öelda avalikult välja, et kahjuks, suvaline näide, aga kolmapäeviti, teisipäeviti, reedeti ei ole Valga maakonnas õhtuti ühtegi patrulli. Sest ei ole võimalik panna igasse maakonda patrulli, kui sul pole enam inimesi.

Nii et täna on kaks valikut, kas me saame kindluse tulevikuks, et palk tõuseb...

Ei saa.

...või on see koht, kus öelda, et kui me kindlust ei saa, siis selleks, et meil politseinikke jätkuvalt oleks, loobume me mingitest ülesannetest.

Millest te loobuksite esimesena? Missugune loobumine vähendab ühiskonna turvatunnet kõige vähem?

Me oleme teinud ettepanekuid, kuidas on võimalik ka meie enda tööd efektiivsemaks teha. Aga täna oleme me juba nende piiride peal, kus samasuguseid asju tehes ei ole võimalik enam täpselt samamoodi ja vähemate inimestega teenust osutada.

Oleme tänases intervjuuski neid teemasid puudutanud, kas või seesama kriminaalmenetluse lihtsustamine – korjata sealt ära ebamõistlik ning sellevõrra teha menetlused lihtsamaks ja kiiremaks.

Toon näite väärteomenetluse seadustikust, kus on erinevad menetlusliigid –  üldmenetlus, kiirmenetlus, lühimenetlus –, minu hinnangul on täna kiirmenetlus, kui seda seadust muuta, ebamõistlik. Kiirmenetlus oli kunagi loodud selleks, et kui teo toimepanemise asjaolud on selged, inimene on nõus, et ta on teo toime pani, siis viiakse läbi menetlus.

Täna on meil olemas lühimenetlus, mis annab märkimisväärselt kiirema ajaga täpselt sama tulemuse. Ainuke vahe on selles, et lühimenetlusest määratavad karistused on põhimõtteliselt mitte mõjusad ja tänast elustandardit arvestades liiga väikesed. Kui karistusi tõsta ja laiendada lühimenetluste paragrahvi suuremale hulgale paragrahvidest, siis poleks kiirmenetlust sellisel kujul tegelikult vaja. Sealt saab hoida aega kokku.

Olen veidi lõbustatult, aga rohkem ikka murega jälginud seda, kuidas mingisuguseid asju ka päris hooga tagasi lüüakse.
Näiteks tegi politsei-ja piirivalveamet tükk aega tagasi ettepaneku muuta reeded konvoivabaks. Ehk ärme tassi kinnipeetavaid reedeti ülekuulamistele või kohtusse. Et äkki saaks kohus hakkama nelja päevaga nädalas ning kui reedet on hädasti vaja, tehtagu videoistung.
Kõik kohtud kirjutasid, et see on absoluutselt võimatu, et niimoodi ei saa kohut pidada. Ja et üleüldse kannatab inimeste õigus õiglasele kohtupidamisele. Mulle tundub, et sinnapaika see plaan jääbki.

Sinnapaika see plaan ei jäänud, need on sellised kohad, kus me oleme väga pika perioodi jooksul rääkinud, et me raiskame ressurssi, mis on mõeldud Eesti inimeste turvalisuse tagamiseks, millekski muuks.

Seesama joodikute transport, kes ei ole ohtlik kellelegi teisele ja ta enda elu ei ole ka ohus, aga meie peame pakkuma taksoteenust, otsima kohta, kuhu inimene panna. Ja selle all on patrull võib-olla tund aega kinni.

Või plekimõlkimistele reageerimised, kuigi seadus ütleb, et tegemist on väärteoga ja meil Eestis kehtib legaliteedi põhimõte, siis nendele plekimõlkimistele, kus kokkulepet ei saavutata ja millest meid teavitatakse, siis me ütleme inimestele, et olge head, lahendage see ise ära, ja me lihtsalt ei lähe kohale.

Need ongi juba kokkuhoiu kohad.

Ja see kohtukonvoi mitte tegemine reedeti. Ma saan aru, et on mugav, kui kohtualune tuuakse saali sinu juurde ja teeme kõike täpselt nii, nagu me tegime kakskümmend aastat tagasi, aga meil ei ole kõige selle jaoks enam ressurssi. Täna me reedeti neid konvoisid ei tee, sest meil ei ole selle jaoks ressurssi.

Te saitegi niimoodi teha? See ei eeldanud mingisuguse määruse või seaduse muutmist? Kõik kohtud kirjutasid ja oli väga pikk murekiri – justiitsministeerium põrgatas murekirja veel edasi siseministeeriumisse, ütles, et see on väga halb ja murettekitav ja peaks veel pikalt analüüsima. Aga see oli koht, kus politsei sai otsuse ise teha ja öelda, et vabandage, me reedeti seda teenust ei paku, see luuk on meil kinni?

Küsimus pole selles, kas me teeme selle otsuse. Ma toon võrdluse ajakirjaniku tööst. Kui tööl on kolm ajakirjanikku, aga on vaja teha neli intervjuud, siis ei saa samaaegselt teha nelja intervjuud.

Kui meil on ressurss, et panna patrull tänavale ja me peame valima, kas see patrull loob tänaval Eesti inimese jaoks korda või transpordib kedagi vanglast kohtusse, kus on võimalik teha ka videoistung, siis me ütleme, et see patrull on tänaval ja me ei saa viimast patrulli sealt ära võtta.

See on väga värske asi. Kuidas see lahenes? Kas nüüd tehakse videoistungeid või reedeti kohtuistungeid ei toimu? Kuidas kohus reageeris?

Eks me saame näha, kuidas see kõik muutub, aga see on tänane olustik, nagu me oleme siin intervjuus mitmel korral öelnud.

Miks mitte neljapäevad ja reeded, sest võiks ju öelda, et kohus saab ennast ümber planeerida, aga tegelikult ju ei saa, kohtuistungid pannakse kohati paika kolmeks aastaks. Keegi ütles juba kolm aastat tagasi toimunud eelistungil, et selle intervjuu eetrisse minemise päeval peab keegi olema kohtus ja tunnistusi andma. Miks ainult reeded, mitte reeded ja neljapäevad, neljapäevad ja kolmapäevad?

Sest see on väga selge sõnum. Üks asi on ka see, et reeded ja nädalavahetus on aeg, mis nõuab meilt avaliku korra tagamiseks rohkem ressurssi. See on väga pragmaatiline.

Ja siis on ka meie partneritele kohtus väga selge sõnum – et me saaksime oma tööga toime tulla, avalikku korda tänavatel tagada ja piisavalt palju patrulle välja panna, me sel hetkel kedagi kohtusse ei too. Kindlasti on see parem lahendus kui see, et me ütleme iga taotluse või palve peale eraldi, et vot selle mehe jaoks meil pole ressurssi, aga selle mehe jaoks on.

Mina ei teadnudki, et te enam plekimõlkimistele kohale ei sõida. Ma teen just autojuhilube ja vähemalt liikluskoolis õpetatakse, et kui ei saa kokkuleppele, siis ütleb ka seadus, et tuleb kutsuda politsei. Kuidas inimesed reageerivad sellele, kui te ütlete, et saage kuidagi isekeskis hakkama?

Meie üks palve on olnud, et see võetaks üldse väärteomenetluse koosseisuna seadusest välja. Ehk olukorrad, kus keegi on näiteks parklas sõitnud millelegi pihta, kuid kus ühtki inimesele tekitatud vigastust pole, ja kus me politseina olulist kahju ära hoida ei saa  – need asjad on kindlustuse lahendada.

Kui kellelgi voolab kodus ülevalt korterist vett kaela, siis selle lahendamiseks ei kutsuta kunagi politseid, vaid see on kindlustuse ülesanne selgitada välja, kes on kahju põhjustada. Sellises olukorras on samamoodi puhtalt tegemist varalise kahjuga, kus on kaks osapoolt, kes on kindlustatud ning kindlustusseltside ülesanne on selgitada kahju põhjustaja.

Isegi kui kokkulepet ei saavutada, on kõige õigem käitumine teha pildid, märkida üles, kuidas asi sinule näis, kuidas sündmus aset leidis, edastada see kindlustusettevõttele, kes asja tegelikult peaks lahendama, sest väljaõpetatud politseinik peaks tegelema juhtumitega, kus inimeste elu ja vara on ohus ja kus ta saab Eesti inimeste aidata.

Oma piiratud ressursiga oleme täna juba olukorras, kus meil on väga keeruline hoida prioriteediga väljakutsete teenindamist. Me suudame veel hoida üheksa minuti reageerimise keskmist, aga rohkem kui pooltel juhtudel ei jõua me enam viieteist minutiga linnadest eemal olevate kaugetes piirkondades toimuvatele sündmustele, kus elu või olulise väärtusega vara on ohus.

Mul on väga kahju, et meile antud saateminutid on põhimõtteliselt läbi ja me ei jõua rääkida sellest, kuidas politsei- ja piirivalveamet hakkab lõpuks ometi ehitama tuhande pealist kriisireservi või kuidas hakatakse harjutama tankitõrjerelvade kasutamist piiril.

Aga küsin lõpetuseks teie arvamust järgmisele teemale: Sisekaitseakadeemia finantskolledžis tehtud selle aasta lõputöö andis oma panuse, kuidas riigile raha juurde saada. Leiti, et isegi arvestades mõningase kodutuse kasvu, liiklussurmade tõusu ja veel mõne negatiivse tagajärjega, tooks kanepi legaliseerimine riigile üle 50 miljoni euro täiendavat maksutulu. Kuidas kõlab?

Minu kolleegid eri riikidest, nii Saksamaalt kui ka Ameerika Ühendriikidest ütlevad, et see maksutulu ei ole kunagi väärt seda kahju, mis ühiskonnale sellest tekib.

Ameerika Ühendriikide näide on see, ma ei hakka laskuma peensustesse, aga kui seni tegelesid Mehhiko kartellid marihuaana ja kanepi toodete USA turule toomisega siis selle nii-öelda legaliseerimise või tolereerimisega ei pannud Mehhiko kartellid oma pille kotti ega lõpetanud tegevust, kuna kanepi hind on väga madal, vaid nad läksid lihtsalt üle uuele tootele. See uus toode on erinevad sünteetilised narkootikumid. Pärast seda on narkosurmade arv Ameerika Ühendriikides hüppeliselt tõusnud ja pidevas kasvus. Nii et kahju ühiskonnale tervikuna on olnud oluliselt suurem, kui see võimalik tulu.

No loogika on tagada kurjategijatele piisav marginaal tegeleda vähem ohtlike narkootikumidega, et nad ei tegeleks ohtlikumate narkootikumide turule toomisega.

Vähem ohtlikuma, kui keegi nii sõnastab, legaliseerimine viib alati sammu ka järgmisteni, nii et ühiskondlik kahju on minu hinnangul märkimisväärselt suurem.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.