Vilbiks andis kolmapäeval Vikerraadio saatele "Uudis +" intervjuu eelmisel nädalal kliimaministeerium esitletud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ja sellega seotud looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muudatuste paketi teemal.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda, kus ka Eestimaa Looduse Fond on üks osaline, on pressiteate vahendusel teatanud, et praegusel kujul plaanitav kliimaseadus hoopis süvendab keskkonnakriisi ja eelnõus pakutud eesmärgid panustaksid suure tõenäosusega üle kahe kraadi soojenemisse. Seletage palun kuulajatele, millele te tuginete, et nõnda väidate?

Kui te lubate, siis ma alustaksin üldse sellest, et miks meil kliimaseadust vaja on. Seda on tarvis just inimeste kaitseks, et me suudaksime pidurdada kliimamuutuseid, mis põhjustavad nii praegu kui ka tulevikus suuri tervisekahjusid, majanduskahjusid, elurikkuse kadu. Ja selleks, et me nende muutustega toime tuleksime, ongi vaja kasvuhoonegaaside heidet vähendada võimalikult kiirelt.

Maailma teadlased on rõhutanud, et seda tuleb teha otsustavalt ja kiiresti just käesoleval kümnendil, et me saaksime kõige hullemaid kahjusid ära hoida. Iga lisanduva soojenemisega tegelikult suurenevad riskid, isegi iga lisanduv 0,1 kraadi toob tegelikult kaasa veidi suurema intensiivsusega kuumalained ja sademed, põllumajandusele näiteks põuad. Ja selle tõttu on enamus maailma riikidest ja ka Eesti liitunud Pariisi kokkuleppega, mis nõuab, et ülemaailmne kasvuhoonegaaside heide hakkaks vähenema nii kiiresti kui võimalik. See on see taust.

Aga kliimaseadusega hoopis vähendatakse Eesti ambitsiooni ja lükatakse vajalikke kliimategevusi edasi, kuigi neid oleks ju vaja kohe teha. Kliimakriisi tingimustes ei ole meie arust õigustatud, et järgmised kuus aastat me ei vähendagi oma heitmeid. Mõnes sektoris lausa suurendame. Ja me taganeme ka olemasolevatest eesmärkidest - no näiteks varem oli meil 2030 aastaks eesmärk vähendada 70 protsenti, võrreldes siis aastaga 1990, nüüd vähendama 59 protsenti ja nii edasi.

No tegelikult ministeerium on eelnõu seletuskirjas ja ka eelnõu tutvustades põhjendanud, miks me kõiki eesmärke nõnda ambitsioonikalt ei saa täita. Näiteks põllumajandussektori puhul ütleb kliimaministeerium, et Euroopa Liidus kokku lepitud heite kärpimise ambitsioon lihtsalt ei ole Eestile jõukohane. Me ei suuda täita jõupingutuse jagamise määruses kokku lepitud 24-protsendilist vähendamise eesmärki aastaks 2030. Sest kui me seda täidaks, siis satuks ohtu meie toidujulgeolek. Kas te mõistate ministeeriumi esitatud argumente?

Ega me tegelikult ei tea, millise metoodika alusel ministeerium annab sellise hinnangu, et Euroopa Liidu eesmärgid pole meile jõukohased, mistõttu ma ei saa lõplikku vastust anda. Selge see, et  toidujulgeolek on väga tähtis, aga olukorras, kus näiteks Eesti ekspordib suure osa oma teraviljast, me ei saa toidujulgeolekut samastada täielikult kogu toidukasvatusega, mis Eestis on.

Ja samuti tuleb arvestada, et kliimamuutused ise ohustavad väga suurelt toidujulgeolekut. Sellega kaasnevad ilmastiku määramatused, põuad, üleujutused teevad olukorra põllumeestele lähikümnenditel aina haavatavamaks. Seetõttu tulebki meil tegelikult heidet vähendada, et kaitsta ka põllumajandust. Tegelikult ka põllumajanduse puhul on kliimamõju vähendamine eriti kulutõhus, kui seda teha koos teiste keskkonnameetmetega. Mulla ja elurikkuse kaitseks vajalike meetmete rakendamine ühtlasi vähendab ka kasvuhoonegaaside heidet - seal on väga palju võitusid, kui teha kõike koos.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda leiab pressiteates, et praeguse kava järgi eemalduks Eesti Pariisi kokkuleppega võetud kohustustest ja lükkaks kasvuhoonegaaside vähendamise järgmisesse kümnendisse. Kui ma käisin kliimaministeeriumi pressibriifingul, siis ma küsisin teie väite kohta ka kliimaminister Yoko Alenderilt ja minister kinnitas, et koja väide ei ole tõene. Mis ma nüüd siis peaksin tegema, kes siis vassib, kui minister ütleb, et kliimaseaduses sätestatud eesmärgid on kooskõlas Pariisi kliimaleppega ja teie, et ei ole. Kumb vassib või valetab?

Pariisi leppe järgi, sellega liitudes me nõustusime hoidma ülemaailmset keskmist temperatuuri tõusu tuntavalt allpool kahte kraadi ja pingutama, et piirata seda 1,5 kraadini. Ja selle tagamiseks tuleb meil arvutada välja, kuidas Eesti eesmärgid seal eelnõus on kooskõlas Pariisi leppega. Hetkel neid arvutusi seal seletuskirjas ei ole.

Kliimaministeerium on küll tellinud TalTechilt vastava uuringu, kus arvutatakse välja Eesti süsinikueelarve, kuid eelnõu kokkupanemisel ei ole lähtutud sellest Taltechi stsenaariumist, mis võimaldaks meil jääda piisava tõenäosusega 1,5 kraadi piiresse.

Selle trajektoori järgi peaksid Eesti heitmed oluliselt vähenema juba 2030. aastaks ja see oleks nii siis, kui me tahaks jääda 1,5 kraadi piiresse kui ka siis, kui me isegi kahe kraadi piiresse tahaks jääda. Ehk siis - kuna eelnõu järgi hoopis meie heited jäävad samaks järgmised kuus aastat, kuni aastani 2030 üldse ei vähene, siis see tähendab, et suure tõenäosusega Eesti ei jääks nende eesmärkidega siis 1,5 ega isegi kahe kraadi eelarve piiresse, vaid ületaks seda. See on meie loogika ja see pole ainult meie arvamus, vaid tugineb ka kliimaministeeriumi enda tellitud uuringule.

Kuulaja saab siis otsustada, kumb vassib, kas kliimaministeerium või keskkonnaorganisatsioonid. Aga milline kogemus on keskkonnaühendustel kliimaseaduse töögruppides osalemisest ja kui palju teie ettepanekutest on arvestatud nii kliimaseaduses, aga ka seletuskirjas?

Ma tahakski välja tuua, et mitmes töögrupis oldi tegelikult nõus ambitsioonikamate eesmärkidega, näiteks energeetikas, transpordis ja põllumajanduses, aga need ei ole kuidagi eelnõusse jõudnud. Näiteks transpordi ja liikuvuse töörühm tegi ettepaneku jääda senisele tasemele ehk siis jõupingutuste jagamise määruse järgi vähendada heitmeid 24 protsenti aastaks 2030 võrreldes 2005. aastaga. Aga eelnõus jäi hoopis, et ainult 13 protsenti vähendame ja neid näiteid on veel.

Üldiselt ma olen kuulnud, et töögruppide korraldus oleks saanud olla parem, et tihti kõlasid valjemad hääled teistest üle. Aga üldiselt oli nende töögruppide loomine muidugi positiivne. Eestis pole kunagi nii suurt kaasamisprotsessi olnud ühe seaduse loomisel keskkonna valdkonnas. Aga selle kaasamise lahutamatu osa peab ju olema see, et sisend jõuaks ka seadusesse. Hetkel paistab, et suur osa nendest arutelude tulemustest pandi kuskile sahtlisse.

Ma ise ka käisin tutvustusüritustel, kui neid vaheetappe tutvustati ja minu tunnetus või tähelepanek on, et töögruppides arutatust ja töögruppide ettepanekutest ei jõudnud eelnõusse ja ka seletuskirja ja seletuskirjas mainitud meetmetesse just need, mis siis vahetult sunniks inimesi muutma oma käitumist ja mis ka inimeste rahakotti rohkem mõjutaks. Näiteks ei ole kavas kirjas ummikumaksu Tallinnas ja Tartus, näiteks ei kavandata inimeste suunamist liha söömise vähendamisele ning taimetoidu eelistamisele. Kuidas teie aru saate, keskkonnakaitsjana, miks poliitikud just sedalaadi meetmed maha kriipsutavad, kas te saate aru poliitikute kaalutlustest, mida nad kardavad?

Nad on öelnud, et nad on võtnud ainult arvesse neid meetmeid, mille mõju saab arvutada välja tonnides. Eks see on tõsi, et käitumisega seotud meetmete tulemusi on vahel keeruline ennustada, aga see ei tähenda, et neid ei peaks arvestama, et need ei oleks olulised.

Osa neist on ka kliimaseaduses plaanis - näiteks ühistranspordi toetamine, mingid ruumiloome meetmed. Aga eks see lõpuks ongi ju poliitiliste valikute küsimus, et mida sisse jätta. Keskmiselt ju eestlased söövad kuskil kaks korda rohkem liha kui Tervise Arengu Instituudi toitumissoovitused peavad kasulikuks. Eks see ongi küsimus, et miks riigi jaoks ei ole prioriteet tegeleda sellise asjaga, mis mõjutab nii inimeste tervist kui ka kahjustab loodust. Sest me teame, et näiteks veiseliha on üks kõige keskkonnakahjulikumaid valikuid. Seda peab ministrilt küsima, mina ei saa siin vastust anda.

Kliimaseadusele on reaktsioone tulnud juba väga laiast spektrist ja kliimavaldkond ongi ühiskonda polariseeriv. Ma usun, et paljud inimesed lugesid ERR-i uudisteportaalist intervjuud endise peaministri Juhan Partsiga. Parts väitis selles intervjuus, et aastani 2050 maailmas fossiilsete kütuste tarbimine kasvab ja CO2 õhku paiskamine ka suureneb. Eesti konkurentsivõime kliimaseaduse mõjul aga langeks ja nõuaks palju raiskavaid investeeringuid. Nii leidis Parts, ma tsiteerin teda: "Kas me tõesti arvame, et kui meie oma viimse pallikese lauale lööme, saab kliimaküsimuses planeedil kõik korda?" Ja ma oletan, et seda lugenud inimesed ka jagunevad laias laastus nendeks, kes noogutavad nõusolevalt ja ütlevad, et Partsil on õigus ning nendeks, kes ütlevad, et Partsil kohe üldse pole õigus. Annan teile praegu võimaluse Eestimaa Looduse Fondi poolt kommenteerida endise peaministri väiteid.

See on huvitav, et muudes valdkondades me arvame, et eestlased võiksid paista silma - näiteks digipöördes või spordis või koolide kvaliteedis - et olenemata meie väiksusest me suudame olulisi asju teha. Aga miks siis keskkonna valdkonnas soovitakse juba eos alla anda? Kas see, kui sinu naabrid reostavad oma aeda, tähendab, et ka sina pead ka oma aeda reostama? Minu arust see eetika ei sõltu ju suurusest, maailmas on ka meiesugustel väikestel mängijate valik, kas püüda olukorda parandada või lasta kriisidel süveneda.

Tegelikult mina tuvastasin Partsi intervjuus ka ühe faktivea. Vaatasin, et näiteks Rahvusvaheline Energiaagentuur ja nende värskeim ülevaade leiab kokkuvõttes, et me oleme trajektooril, mille kohaselt näeme fossiilkütuste kasutamise tippu maailmas enne aastat 2030. Seega, ei kasva see aastani 2050. Samas on tõsi, energiaagentuuri aruanne nendib, et fossiilkütuste nõudlus jätkub endiselt kõrgel tasemel, mis on kaugel sellest, et täita globaalsed kliimaeesmärgid. Reedel on lubanud saatesse tulla ka kliimaminister Yoko Alender. Laura Vilbiks, on teil mõni küsimuse soovitus, millele te sooviksid, et minister raadiokuulajate ees vastaks kliimaseaduse teemal?

Ega küsimus siis otseselt ei olegi. Lihtsalt tahaks rõhutada, et kliimaseaduse koostamisel ja nende viimaste kuude jooksul, mis on jäänud [selle vastuvõtmiseni], võetaks seal ikkagi arvesse, et seda tehakse eelkõige kliimamuutuste leevendamise eesmärgil selleks, et majandus mahuks looduse piiridesse, mitte vastupidi. See on kõige olulisem.