Euroopa Liidu justiits- ja siseasjade nõukogu arutas neljapäeval viise, kuidas parandada sisserändajate tagasisaatmist kodumaale.

Mitmed EL-i riigid kurdavad, et nende varjupaigad on ülekoormatud. Probleem on eelkõige nende sisserändajatega, kelle varjupaigataotlus on tagasi lükatud, kuid keda koduriik enam tagasi ei võta.

Riigid otsivad probleemile lahendust kolmandatelt riikidelt.

Ühendkuningriigi hiljuti mahakantud plaan saata varjupaigataotlejad Rwandasse näitab, et taolised tehingud kolmandate riikidega on tülikad ja kallid. Saksamaa andis aga märku, et ei välista sarnaseid variante.

"See on poliitilises päevakorras väga kõrgel kohal," ütles Rootsi migratsiooniminister Johan Forssell ajakirjanikele.

Ühe võimalusena arutas nõukogu nn tagasisaatmiskeskuseid, kus inimesed ootaksid oma väljasaatmist. "Me ei tohiks ust selle mõtte ees sulgeda," ütles Forssell. "Ma arvan, et oleme nüüd valmis sellega järgmisse etappi liikuma."

Võimaliku asukohana tõi nõukogu esile Lääne-Balkani riike, tuues paljutõotava näitena Itaalia ja Albaania asüülilepingu. Ametnikud lisasid, et vaja on rohkem tehnilist tööd, et mõista, kas sellised keskused on juriidiliselt teostatavad ja milline riik sellega nõustub.

Nõukogu kutsus ka Euroopa Komisjoni üles ajakohastama tagasisaatmisseadust, mis on seni Euroopa Parlamendis toppama jäänud.

Forssell lisas, et EL peaks muutma oma suhtumist nendesse riikidesse, kes oma kodanikke tagasi ei võta. "Kui me kavatseme nendega koostööd teha, peavad nemad meiega koostööd tegema," ütles ta.