Kui põhiseadust ette valmistati, olin mina 11-aastane ning ja sain seda ainult kõrvalt vaadata. Mul on väga hea meel, et põhiseaduse koostajatel oli toona tarkust panna kirja ühiskondlik kokkulepe, et Eesti riik on loodud tagama eesti rahvuse ja kultuuri kestmise läbi aegade ning et Eesti riik on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele. See ühiskondlik kokkulepe annab meile kõigile suuna tegutsemiseks.

Erinevalt paljudest riikidest on meie põhiseaduses loodus- ja keskkonnakaitse väga olulisel kohal. Paragrahvis 5 on sätestatud, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Paragrahvi 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.

Sellest tulenevalt on meie seadustes erinevad keskkonnakaitsega seotud põhimõtted, näiteks keskkonnaohu vältimise põhimõte ja saastaja maksab põhimõte, mida peab otsuste tegemisel kaaluma. Keskkonnakaitse kohustused oleme võtnud liitudes erinevate rahvusvaheliste lepingutega, näiteks Montreali protokoll osoonikihi taastamiseks ja Helsingi konventsioon Läänemere kaitseks.

Kõiki neid põhimõtteid peame arvesse võtma ka kliimakriisiga tegelemisel. Oleme neis ühiselt kokku leppinud ja vaevalt, et keegi riigikogu saalis sooviks neist taganeda.

Rääkides kliimamuutuse mõjust õigusruumile peame aga meeles pidama, et ajal, kui suurt osa neist lepinguist sõlmiti ning seadusi vastu võeti, lähtuti toona avaldunud keskkonnaprobleemidest. Näiteks saadi aru vajadusest kaitsta Eestimaa merd naftareostuse eest või õhku Kunda tsemenditehase lähedal.

Nüüdseks on lisandunud mitmed uued probleemid, näiteks mikroplastireostus, mille tekitatud kahjustused inimeste tervisele avalduvad alles aastate jooksul. Veel keerulisem on tajuda kasvuhoonegaaside mõju. Need on lõhnatud ja värvitud ning nende kuhjumise tagajärjed avalduvad aastakümnete pikkuse viitega, muutes loodusnähtuseid nagu näiteks põuad, tormid, vihmavalingud ja rahe, üha intensiivsemaks ning sagedasemaks.

Kliimamuutus on raskemini tajutav ja reguleeritav, sest saaste tekib ja hajub üle maailma. See aga ei muuda kliimamuutuseid kuidagi vähem ohtlikuks.

Kliimamuutuse tagajärjed mõjutavad meid kõiki. Euroopa eri nurkades näeme tõsiseid üleujutusi igal nädalal ning Vahemere piirkonna metsatulekahjud ohustavad nii kohalikke elanikke kui ka turiste.

Eestis hakkame juba harjuma munasuurusest rahest purustatud auto- ja kasvuhooneklaasidega, üle ujutatud viljapõldudega, üraskist näritud kuuskedega metsades ja sagenevate puugihaigustega. Kuumalainete esinemissagedus on Eestis kahekordistunud. Sellel on väga tõsised tagajärjed, sest kuumalained põhjustavad paljude haiguste ägenemist ning suurendavad suremust 30–40 protsenti.

Inimtekkeliste kliimamuutuste peamine põhjus on fossiilkütuste põletamine energia saamiseks. Oleme Eestis saanud põlevkivienergiast palju kasu oma riigi ja majanduse üles ehitamiseks, see on andnud meile kindlust ja energiasõltumatust.

Samal ajal oleme kujunenud üheks Euroopa energia- ja ressursimahukamaks majanduseks. Saja aastaga oleme lihtsamalt kättesaadavast põlevkivivarust tarvitanud ära ligikaudu poole. Kas nõnda jätkates kasutame oma loodusvara säästlikult ning jätame tulevastele põlvedele pandiks sellise riigi, milles meiegi sooviks elada? Millised valikud jätame neile oma jõukuse loomiseks?

On selge, et kliimamuutuse pikaajalised kahjud meie elukeskkonnale, inimestele ja majandusele kaaluvad üle fossiilkütustest saadava kasu. Meil on aeg edasi liikuda ja põhilised lahendused on teada: üleminek taastuvenergiale, ressursside taaskasutus ja ringmajandus. Miks me neid lahendusi ellu ei vii?

On mitmeid tegureid, mis muutuste tegemist takistavad. Üks neist on õiguslik takistus, see on kehtivas õiguses olevate keskkonnakaitse põhimõtete puudulik rakendamine päriselus. Hoolimata "saastaja maksab" ning loodusvarade säästliku kasutamise põhimõtetest oleme kogu maailmas mässinud end nõiaringi, kus toetame üksteise võidu looduse kahjustamist.

Ainuüksi fossiilkütuste subsiidiumide maht on globaalselt umbes seitse triljonit dollarit aastas ehk seitse protsenti maailma SKP-st. Eestis on riigikontrolli esmase kaardistuse järgi ainuüksi põlevkiviga seotud riigitoetused, maksuerisused ja muud meetmed umbes 300 miljonit eurot aastas.

Euroopa Liidu heitmekaubanduse ühiku hind on 70 euro juures, kuigi CO2 tegelik kulu ühiskonnale ja loodusele on hinnatud tuhandele dollarile tonni kohta. Turba kaevandamise keskkonnatasu on vähem kui kaks eurot tonni kohta.

Selliste soodustuste tõttu ei kajastu suurema osa toodete ja teenuste hinnas nende tootmiseks kasutatud loodusvarade tegelik keskkonnakulu: lisaks süvenevale kliimakriisile kaevandamisega lõhutud maapind ja kemikaalide ning pestitsiididega saastunud vesi, hävitatud elupaigad, hukkunud loomad ja linnud ning palju muud. See keskkonnakahju jääb suures osas ühiskonna ehk meie kõigi kanda. Peame ühiselt üle vaatama, kuidas muuta olemasolevat õiguslikku raamistikku, et meie ühiseks rikkuseks olevaid loodusvarasid tõesti kasutataks säästlikult.

On oluline tähele panna, et seniste tehnoloogiate toetamine takistab uute ja puhtamate tehnoloogiate konkureerimist vabal turul. See tekitab vajaduse riikidel ka uusi tehnoloogiaid rahaliselt toetada.

Kas riigil on piisavalt raha, et toetada samaaegselt keskkonnakahjude süvendamist ja nende kahjude leevendamist? Kas see on üldse mõistlik rahakasutus? Selle probleemi lahendamiseks tuleks kaardistada riigi meetmed, mis on vastuolus keskkonnaeesmärkidega. Selline ettepanek tehti ka kliimakindla majanduse seaduse eelnõus.

Riigil on vaja selget plaani, kuidas tegutseme järgmistel kümnenditel keskkonnakriiside leevendamiseks, et meie enda inimesi kaitsta. Oluline osa sellest plaanist peab olema tugeva ja teaduspõhise kliimaseaduse vastuvõtmine, mis tagaks õigusselguse ja kaitseks inimesi ja loodust kliimamuutuste eest. Kliimaseadus peab tagama ka ettevõtetele kindluse, millises suunas me ühiskonnana liigume.

Kahjuks on kliimakindla majanduse seaduse eelnõus välja pakutud eesmärgid oluliselt nõrgemad kui Eestis kehtivad kliimaeesmärgid. Eelnõu järgi kasvaks põlevkiviõli tootmise heide 40 protsenti aastaks 2030 ja Eesti hakkaks kasvuhoonegaaside heitmeid vähendama alles kuue aasta pärast. Kui kõik riigid seaksid oma eesmärgid sarnaselt sellele eelnõule, viiks see vähemalt kolmekraadise keskmise temperatuuri tõusuni aastaks 2050, millel oleksid inimkonnale katastroofilised tagajärjed.

Eelnõus välja pakutud eesmärgid ei võimaldaks Eestil täita ka Pariisi kokkuleppest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevaid kohustusi. Väikeriigina on Eesti julgeoleku jaoks eluliselt oluline, et püsiks rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord. Ka meie ise peame sellesse panustama, täites rahvusvaheliste lepetega võetud kohustusi, muu hulgas neid, mis puudutavad kliimamuutuste ohjeldamist.

Teame, et tegelikult suudaks Eesti heitmeid vähendada kiiremini. Juba kehtivate 2030. aasta taastuvenergia eesmärkide saavutamisel vähenevad heitmed kliimaseaduses plaanituga võrreldes kümnendiku võrra rohkem. Kui lisada siia vanade Enefit 140 õlitehaste kasutamise lõppemine, saavutame praegu kehtiva eesmärgi vähendada heidet 70 protsendi võrra.

Miks leppida vähem kui miinimumiga, kui suudame inimeste, looduse ja majanduse kaitseks teha rohkem?

Keskkonnakriise on võimalik lahendada, kui tegutseme kõik koos ja kohe. Julged otsused on need, mis aitavad meil kiiremini lahendusteni jõuda. Praegused 11-aastased ei saa kaasa rääkida kliimaseaduse kujundamisel. Nemadki loodavad, et siin saalis on piisavalt julgust ja tarkust võtta vastu seadus, mis võimaldab Eesti riigil olla pandiks nende ühiskondlikuks eduks ja üldiseks kasuks. Nii nagu põhiseaduses kirjas.

Kommentaar põhineb keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kliimamuutuste mõju Eesti õigusruumile ja majandusele" arutelul peetud ettekandel.