Vikerraadiole antud intervjuus avas Merilo pisut ka oma plaane, kuidas ajateenistust reformida ning rõhutas, et kaitsevägi ei saanud tuule- ja päikeseparkide negatiivsete mõjude küsimuses vaikida.

Üha enam näib, et hiljemalt järgmisel aastal jääb Ukraina sõda moel või teisel seisma. Vaevalt ta lõppeb, aga räägitakse konflikti külmutamisest. Paistab, et lääs otsib mingisugust väljapääsu ja see tähendab, et me jõuame tõenäoliselt juba järgmisel aastal sellesse paljuräägitud olukorda, kus Venemaal vabaneb oluline hulk sõjalist ressurssi. Mida see meie jaoks tähendab?

Ma arvan, et lääs ei otsi tegelikult väljapääsu, vaid üritatakse jõuda loogilise lahendini, et see tapmine kasvõi ajutiselt peatuks, kuni leitakse mingi lahendus käimasolevale väga suuremahulisele sõjale. Tõepoolest võib 2025. aasta tuua meile uusi arenguid, kaasa arvatud teatud sorti läbirääkimisi. Kas ja kuidas see asi välja näeb, näeme me tõenäoliselt juba lähikuudel. Aga külmutatud konflikti tõenäosus keset Euroopat on järgmisel aastal väga tõenäoline.

Paar nädalat tagasi ütlesite te kõrgemate riigikaitsekursuste konverentsil Venemaa edasist tegutsemist hinnates: "Peaksime võtma seisukoha, et eskalatsioon järgneb. Küsimus on, kus, millal ja milline see välja näeb." Küsin teilt sellele ka vastust. Ehk missugune on Venemaa kõige tõenäolisem ja missugune kõige ohtlikum stsenaarium?

Stsenaariumeid on alati tänamatu töö välja mõelda ja ette kalkuleerida.

Aga planeerimise paratamatu osa.

Täpselt. Ja me oleme siin viimastel nädalatel näinud väga uusi arenguid ka käimasoleva globaalse konkurentsi tingimustes, kaasaarvatud Süüria režiimi langemine. See kindlasti ei olnud lihtsalt ootamatu tegevus, vaid pikalt etteplaneeritud samm, mis käivitati õigel hetkel, mil nii Assadi režiim kui Venemaa toetus Assadi režiimile oli piisavalt nõrk. Ja ma arvan, et täpselt samamoodi peaksime vaatama ka eskalatsiooni tõenäosust.

Olen kõikides oma intervjuudes öelnud, et me elame julgeoleku mõttes keerulistel aegadel ja need ajad lähevad aina keerulisemaks. Ja Venemaa ei ole 2021. aastal esitatud ultimaatumeid ühelgi ajahetkel laualt maha võtnud. Seetõttu pole minul ühtegi indikaatorit, mis ütleks, et eskalatsiooni ei järgne, aga küsimus on selles, kus, millal ja milline see eskalatsioon välja näeb.

Sellepärast on meil vaja kiiresti oma sõjaline kaitse veelgi tugevamaks teha. Et kui Venemaa strateegiliste eesmärkide saavutamiseks kaarti vaatab ja plaani teeb, siis ta jõuab järeldusele, et Balti regioonis kukub tema avantüür igal juhul läbi.

Aga kas Venemaal on potentsiaalseid kohti, kus eskaleerida mujal kui Balti regioonis?

Me oleme ju näinud Venemaa nii-öelda hübriidtegevusi. Ka globaalselt ja Euroopas on tehtud erinevaid asju. Gruusia langemine Venemaa haardesse, Moldova valimiste mõjutamine – Venemaa näitab, et ta on igal pool aktiivne. Ka Aafrikas pole ta järeleandmisi teinud.

Aga ma julgen väita, et ka meie regioonis on väga palju asju muutunud. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga on viinud kogu julgeolekupildi teistsuguseks. Tegelikult on Venemaa oma ultimaatumi kontekstis pidanud meie kandis nende mõne aastaga järele andma ja sõna otseses mõttes taluma kaotusi. Nii, nagu ta talub seda Süürias.

Ma proovin korra veel küsida seda stsenaariumit meie regiooni kohta.

Alati on erinevad asjad laual. Venemaal on avalike allikate andmeil Ukrainas seotuna üle 600 000 võitleja. Võrreldes sõja algusega on see ikkagi mitmekordne kasv. Kui külmutatud konflikt võimaldab luua olukorra, kus 600 000 Vene sõdurist saab ära tuua 350 000 ja need kiiresti ümber paigutada, siis pole neil mingit mõtet saata väljaõppinud ja kogemustega üksusi koju kotile, vaid need tuleb kohe kuskil rakendada. Ja nende toomine meie piiride juurde ei ole mingi küsimus.

Küsimus on see, kas Venemaa tegelikult ka kalkuleerib, et tal see avantüür õnnestub. Me ei saa alahinnata seda riski, mis võib kaasneda, kui Venemaa sõjaline jõud Ukraina konfliktist kasvõi osaliselt vabaneb.

Avalikkuses on palju arutatud, kas 1,6 miljardi eest lisamoona võiks osta kiiremini kui 2031. aastaks. Selle vastu on kõlanud kolme tüüpi argumente. Ühed ütlevad, et moona ei maksa korraga nii palju osta, sest see vananeb ja tuleb peagi välja vahetada. Teised ütlevad, et me põhimõtteliselt ei saa vajalikke asju kiiremini kätte, järelikult ei maksa varasemaks ka raha planeerida. Kolmandad ütlevad, et ootame, võib-olla tuleb mõne aasta pärast midagi efektiivsemat ja odavamat. Mina ei oska neid argumente hinnata, teie kindlasti oskate.

Selle rahaeralduse otsuse on valitsus teinud, mis tegelikult indikeerib ka vabariigi valitsuse julgust teha keerulisi otsuseid keerulistel aegadel. Otsuse kaasmõju on loomulikult ka maksutõusud. Ehk me oleme riigina ikkagi selgelt demonstreerinud, et me oleme ühtsed ja valmis ise ennast kaitsma.

Neis kolmes eri arvamuses on igaühes tõetera sees. Lõplik tõde on alati kusagil mujal. Kui öelda, et moona ei tasu osta, kuna see läheb hapuks, siis osaliselt on see tõsi, aga me peame vaatama, kui pika aja peale me ostame ja mida me ostame.

Teiseks ei ole ka teatud moona keeruline saadavus mingi saladus, kuna nõudlus on nii suur. Ja kolmas teema, mis seondub alternatiividega, siis võib-olla tõesti täna ei pruugi mõnda asja veel olemas olla, mis äkki järgmine suvi on olemas.

See oligi siis teie ettepanek, et planeerime moonaraha 2031. aastani?

Ei, see ei ole olnud ühelgi hetkel. Kui inimesed vaatavad tagasi kevadistesse aruteludesse, siis on selgelt näha, mis see nõuande reaalne sisu oli.

Mina olen rahul selle kompromissiga. Kui keegi ütleb, et kaitseväelased on nii rumalad, et ei tea, kust raha tuleb, siis me teame väga hästi, kust raha tuleb. Me tunneme ise samamoodi seda mõju. Me näeme maksutõuse ja seda, et raha tuleb suunata mujale, mitte sinna, kus ta oleks meile võib-olla igapäevaelu mõttes tähtsam.

Aga meie ettepanek oli teha seda veel kiiremini. Ja uskuge mind, neid alternatiive ju analüüsiti. Kindlasti ka valitsus mõtles asju läbi ja rääkis meiega. See tulemus, et 1,6 miljardit on jagatud teatud aastate peale, võimaldab meil oma võimet üles ehitada ja kui vaja, on ka selle raha liigutamine varasemaks võimalik.

Nüüd me põrkame ikkagi selle küsimuse peale, kas on osta seda, mida meil vaja on. Riigi kaitseinvesteeringute keskus töötab palehigis, et leida need asjad, mida me saaksime endale osta. Täna ei pruugi asi olla üldse rahas, vaid saadavuses. Aga ma olen optimistlik.

70–100 kilomeetri kaugusele laseb meie suurtükkide juhitav pikamaamoon. Ka HIMARS-itele pole 70- ja isegi 150-kilomeetrist moona väga keeruline saada. Iisraeli Harpyd ulatuvad samuti 100 kilomeetri kaugusele. Aga 300 kilomeetri kaugusele küündivaid ATACMS-i rakette tahetakse tootmisest välja võtta ning ühtlasi on need väga-väga kallid. Juba mõnda aega seisab Eesti küsimuse ees, kas nende asemel saab midagi muud kasutada. Kas see arutelu on mingi lahenduse leidnud?

Hetkel arutelud jätkuvad. Kui see oleks nii lihtne, et me leiame käigu pealt mingi lahenduse, siis oleks ju väga mugav elada. Aga me näeme, et ukrainlased ründavad sihtmärke üsna kaugele oma koduse kaitsetööstuse vahenditega, mis on tehnoloogiliselt hoopis teistsugused võrreldes ATACMS-idega. Meie asi on leida need õiged alternatiivid ja seetõttu me räägime väga avatult sellest, et ka Eestis võiks olla võimekus teatud alternatiive pakkuda. Seega ma olen ikkagi optimist.

Kaitseinvesteeringute keskus kuulutas äsja välja 400 miljoni eurose varitseva õhuründemoona raamhanke, kuhu oodatakse pakkuma nii neid, kes toodavad päris väikesi lühimaadroone kui ka neid, kes küündivad kolmesaja või koguni tuhande kilomeetri kaugusele. Kas on võimalik, et ka kaitseväe plaanid hakkavad ulatuma tuhande kilomeetri kaugusele?

Me ei seo ennast kaugustega. Kui keegi tuleb ja pakub tuhande kilomeetri kaugusele lendavaid asju, siis me oleme rohkem kui valmis kuulama ja aru saama, mis efekti nad toovad. Samas need 400 miljonit, mis me praegu sinna alla paneme, on väga suur raha Eesti kontekstis. Aga kui hakata rääkima teatud võime väljatöötamisest, siis 400 miljonit pole üldsegi nii suur raha. Arenduskulud üksi võivad ulatuda sadadesse miljonitesse. Seega me eeldame, et sinna hankesse tuleb ka suuri tegijaid, kellel on juba toimivad lahendused olemas, mida on ka Ukraina lahinguväljadel võib-olla nähtud.

Läinud suvel lepiti Vilniuses kokku uued NATO kaitseplaanid. Järgmise aasta sügiseks peaks sündima kokkulepe iga riigi väevõime eesmärkidest. Sealt edasi kestab võimete väljaarendamine veel 15 aastat. Kas see natuke pikaldane ei ole? Kas ei ole ohtu, et vastane meie protsessi sisse sõidab?

NATO kollektiivkaitseplaanide tegemist juhtivad kindralid on sõjalises mõttes osaliselt geeniused, kes suudavad need asjad läbi mõelda. Ja väga paljud asjad ongi pikaajalise mõjuga. Sellepärast vaatab ka kogu see arendustegevus pikalt ette, mis annab ka signaali uute süsteemide väljatöötamiseks. Kõige tähtsam on minu meelest praegu signaali andmine relvasüsteemide tootjatele, et raha on laual.

Aga rõhutan ka seda, et NATO planeerimisprotsessis kogu aeg vaadatakse neid asju üle ja ennetatakse ka potentsiaalse vastase tegevusi. Seega kogu selle võimearenduse üks eesmärk ongi mõjutada vastase otsustusprotsessi. Vastane peab samamoodi üritama kogu aeg ennast kursis hoida, mis ei ole üldse nii lihtne. See ongi üksteise otsustusprotsessi mõjutamine, sõnalises mõttes ennetamine.

Aga kas raha on laual ja kas vastane saab uskuda, et meie Vilniuses kokku lepitud kaitseplaanid on sisuga täidetud? Paistab, et ka juhul, kui NATO riigid oma kaitsekulud 2,5 protsendini tõstaksid, ei pruugi sellest uute võime-eesmärkide täitmiseks piisata.

Kui me vaatame NATO liikmesriikide kaitse-eelarvet summaarselt, siis see ületab kordades Venemaa võimet sellele vastata. Seega küsimus ei ole rahas, küsimus on pigem otsustes, selles, mismoodi neid võimeid arendatakse ja kas on vajalik mingi regionaalne ümberpaigutamine. Me ei räägi enam nii väga rahvuslikest võimetest, vaid et rahvused annavad oma võimed, mis aitavad NATO plaane paremini täita.

On ju ka riike, kes on natukene kaugemal. Nemad saavad oma vahenditega võib-olla ohule lähemal olevaid riike toetada.

Aga kui NATO riikide maksumaksjad ikkagi ei leia, et nende kaitse-eelarved peaksid märgatavalt kasvama. Kui me ei suuda võime-eesmärke igal pool täita, kas siis tuleb kaitseplaanid õhemaks joonistada? Korpuselaiune nool näiteks kahe diviisi laiuseks kujundada? Sest raske on ju planeerida, kui kaardi peal on rohkem vahendeid kui päriselt käes.

Veel kord, me ei saa täna öelda, et võimeid ei ole, et kaitseplaani täita. Meie oleme kogu aeg tegutsenud, kuigi Ukraina sõja eskalatsiooni järel me panustame veelgi rohkem. Õnneks Venemaa on alati teinud mingi sammu, mis aitab meie liitlastel veenduda, et meie juttu tasub tõsiselt võtta ja küll ta teeb nüüd ka, enne, kui ta täiemahuliselt meie vastu tuleb, järgmist sammu, mis neid väheseid mitteuskujaid või mittevalmistajaid täiendavalt kõnetab ja mõjutab, et kuulge, tegutsege nüüd.

Donald Trumpi tuleku suhtes olete optimistlik?

Kindlasti ei ole ma pessimistlik, seda ma võin öelda. Pole kaitseväelase asi kommenteerida poliitilisi juhtkondi, aga mina ei näe selles valimistulemuses erilist draamat. Vaates tagasi Donald Trumpi eelmisele ametiajale, siis tema käis ja rääkis Euroopas, et kaitsekulusid tuleb suurendada. Ta ei rääkinud midagi valesti.

2004. aastal liitus Eesti jalaväevastaseid miine keelustava Ottawa konventsiooniga. Toonase eelnõu seletuskirjas seisis, et "pärast NATO-ga liitumist jääb Eestit ähvardava otsese sõjalise ohu võimalus kaduvväikseks". Nüüd on olukord teine ja kaitsevägi peab paari aasta jooksul juba teist korda analüüsima, kas Eesti võiks maamiinid kasutusele võtta. 2022. aastal leidis kaitsevägi, et oht on liiga suur ja kasu liiga väike. Kas on võimalus, et uus analüüs pakub teistsuguse vastuse?

Ottawa konventsiooni uuesti fookusesse tõstmine on poliitiline initsiatiiv ja ma igati tervitan poliitikute sellist lähenemist, et tõstetakse lauale oluline teema. Peastaap tegeleb lisaanalüüsiga, sest situatsioon on muutunud ja selle nädala lõpuks ma esitlen kaitseministrile oma sõjalist hinnangut, et mis moodi ja kuidas jalaväevastaste miinide teema meid mõjutab, ning kas on mõistlik Ottawa konventsioonist välja astuda või mitte.

Aga kindlasti on täna olukord muutunud ka selles osas, et jalaväevastaste miinide asemel on väga palju alternatiive, mida varem ei kasutatud. Ukrainas teevad droonid väga palju asju ära.

Kui räägitakse, et panna miinid kuskile pimedasse sektorisse maha, ja et seal ei ole vaja valvet peal hoida, siis miiniväljad peavad olema alati tulega kaetud ja valvatud. Seda võib teha ka õhus droonidega, selle asemel, et maamiine kasutada. Alternatiive on erinevaid.

Nii et me analüüsime ja minu jaoks on üks olulisemaid faktoreid vaadata ajalooliselt, missugune efektiivsus jalaväevastastel miinidel on. Ja vaadata ka seda, millised on kaasaegsed alternatiivid. Anname oma sõjalise hinnangu ja vaatame, kuidas poliitiline debatt jätkub. Meie kaitseväena oleme õppinud, kuidas oma ülesannet täita ilma jalaväevastaste miinidega ja me saame ka täna väga hästi hakkama.

Kas raadio teel initsieeritav ja mõne tunni või mõne päeva pärast iseennast hävitav seadeldis võiks olla see, mis absoluutselt Ottawa konventsiooni alla ei lähegi?

Jah, see võimalus on täiesti olemas. Me peame ka vaatama, mis asjad sinna alla lähevad ja võib-olla need uued lahendused ei vajagi, et me teeksime sammu, mis õõnestab ka meie enda seisukohta, et tänane maailmakord põhineb riikidevahelistel kokkulepetel. Et me ei hakka kohe ise esimese hooga välja astuma mingist kokkuleppest, mis ei pruugi olla meile piirang.

Aga kindel on, et kaasaegsed süsteemid ei ole enam needsamad odavad masstootmises olevad jalaväevastased miinid, mida võib külvata maha ja loota, et me hoiame kulusid all. Seda me ikkagi teha ei saa. See on ikkagi tavainimese jaoks liiga ohtlik. Ühel päeval on rahuaeg maailmas tagasi ja me ju ei taha olla nende riikide sarnane, kus aastakümneid pärast sõjalist konflikti miinid inimesi tapavad ja sandistavad.

Mai lõpus rääkisite, et ajateenistust tuleks põhjalikult reformida, et me ei toodaks üha juurde neid reservväelasi, kes tegelikult ei jaksa või ei oska või ei soovi riigikaitsesse panustada. Et ajateenistuse läbiksid need, kes on motiveeritud ja kellest on päriselt abi. Kas te olete jõudnud seda mõtet edasi mõelda?

See on väga oluline teema. Me mitte ainult ei mõtle seda edasi, vaid me koostame praegu ka erinevaid tegevusvariante, kuidas seda asja parandada ja kuidas tõsta väljaõppe kvaliteeti, et reservüksused oleks oluliselt paremini valmis oma ülesannet täitma.

Kontseptsioonid on töös ja erinevad muutused tulevad. Osa muutusi on ka tehtud. Kas või see, et me paneme jätkuvalt rõhku füüsilisele ettevalmistusele. Oleme seda hakanud lugema rohkem lahinguvalmiduse lahutamatuks osaks.

Selliseid lihtsamaid asju me oleme teinud, aga ajateenistuse kontseptsiooni muutmine on nii või naa vajalik, sest see, mida me 20 aastat tagasi välja töötasime ja mida me väikeste kosmeetiliste muutustega oleme seni elus hoidnud, ei pruugi enam olla nii efektiivne, arvestades Ukraina sõja õppetunde.

Kindlasti ma julgen väita, et ajateenistus ei pikene ehk täna seadusega ette antud 12 kuud on see, kuhu sisse me ära mahume. Ja väga palju sõltub ka sellest, milline olukord välja näeb.

Ajateenijad ise ka küsivad, miks me ei võiks igapäevase teenistuse käigus rohkem kaitsesse panustada. Ehk me peame arvestama sellega, kuidas ka ajateenistuse käigus sõna otseses mõttes lahinguvalvesse panustada. See on minu arvates sõdurielu normaalne osa ja ettevalmistus ka sõjaaja ülesandeks.

See lahinguvalve oleks siis nende relvasüsteemide juures, mis peavad kiiremas korras reageerima. Ehk te ei räägi jalaväe lahinguvalvest, vaid näiteks HIMARS-itest ja laevatõrjerakettidest?

Jah, väga õige. Võimearendus ju tähendabki seda, et võime ei ole kusagil kuuris kinni, vaid vajadusel on see võime üleval, toimib ja toodab meile kas olukorrateadlikkust või on võimeline tegutsema. Minu arvates on see sõdurielu lahutamatu osa, et panustada läbi lahinguvalve reaalsesse kaitsesse.

See omakorda peaks aitama ajateenijal drillida tema konkreetset ülesannet, ehk ta oleks selle ülesandega ajateenistuses rohkem seotud?

Täpselt. Ta saab nii-öelda harjutada, drillida ja kõige olulisem on ikkagi see mõttemaailma mõjutamine. Lahinguvalve tähendabki seda, et sa täidad ülesannet ja kui sul läheb hästi, siis sul pole vaja päästikule vajutada. Aga valmidus peab olema nii mentaalne kui ka füüsiline. Valmidus päästikut vajutada peab olema ja seda tulebki harjutada ka ajateenistuse käigus.

Hiljuti kaitseväe juhataja teabepäeval rääkisite oma kolleegidele, et 2026. aastal võiks teha nii-öelda vaheaasta, kus me võtame ajateenistusse oluliselt vähem inimesi ehk senise ligi 4000 ajateenija asemel 1000 ajateenijat. Ning et pühendaks tolle aasta instruktorite väljaõpetamisele, et põhimõtteline reform ära teha. Rääkige see mõte pisut täpsemini lahti.

See on ikka hämmastav, kui hästi kaitsevägi saladusi hoiab. See info oli suunatud kaitseväe ülemate kohtadel olevatele ohvitseridele ja vanemallohvitseridele ja see polnud mõeldud veel avalikuks aruteluks.

See on okei, me saame nüüd rääkida.

See on praegu veel idee, mis eeldab väga mitmeid samme. Aga tõepoolest, selleks, et teha kvaliteedis oluline hüppe, me ei saa jätkata samamoodi. Ja ma arvan, et tegevväelased, kes iga päev ajateenijatega tegelevad, teavad väga hästi, et selleks, et midagi muuta, on vaja ajutiselt teha ka mingeid asju teistmoodi.

Ma ei jookseks olukorrast ette, sest see ei ole kaitseväe juhataja isiklik otsus, vaid see eeldab väga olulist veenmistööd. Kui meil on valmis lahendus olemas, siis me seda kommunikeerime.

See on üks plaanidest?

See on üks variantidest, mis tundub kõige lihtsamini teostatavana ja annab meile kõige kiiremini tulemuse. Aga pigem oli see info meie erinevate tasandite ülematele kaasamõtlemiseks ja sellega arvestamiseks, et muutused, sisulised muutused on vajalikud.

Aga teie mõte on siis see, et anda instruktoritele see õppimise aasta, kus nemad saavad valmistuda uueks ajateenistuseks? Ja kas potentsiaalne risk või küsimus, millega peab tegelema, on see, kuidas täita auk väljaõppetsüklis?

Väljaõppetsüklis mingit auku ei teki, see on tänaseks juba selge. Meil on reservväelased nii hästi välja õpetatud, et hoida väljaõpetatud üksusi natuke kauem lahingülesande võtmes valmiduses ei ole mingi küsimus.

Instruktorite taseme tõstmine on igal juhul vajalik, sest me õpime väga palju Ukraina lahinguväljalt. Iga päev saame uut informatsiooni, me teame, et me mõnes asjas oleme ikkagi täna tagaajaja rollis. Ehk selle sama asja ümberkorraldamiseks on vaja mitte ainult instruktorite, vaid kõigi tegevväelaste taseme tõstmist, et õppida tegutsemist kaasaegses lahingukeskkonnas ja võib-olla vaadata ka tulevikku, et milline see lahinguväli meie jaoks olema peab, et õppida, harjutada, tõsta sisuliselt oma enda taset, läbi mille me hakkame tõstma siis üldist väljaõppe kvaliteeti tulevikus.

See ei ole mingisugune lihtne aasta. Vaheaasta kõlab hästi atraktiivselt, aga ma väidan, et tegelikult see aasta, kui me üritame teha seda ümberkorraldust, saab olema meile kõigile oluliselt raskem, kui seni 20 aastat rutiinina tundunud iga-aastane väljaõppetsükkel.

Pärast Rootsi otsust meretuuleparkidest loobuda läks veel paar-kolm nädalat aega ja siis astusid kõrged kaitseväelase kaamerate ette ning ütlesid, et Eestisse kavandatavad meretuulepargid piiravad oluliselt meie mereseirevõimekust, et tuuleparkide taha ei saa vastast mõjutada meie uute laevatõrjerakettidega ja et Ida-Virumaal on meil praegu reaalne probleem raadioluurevõimekusega. Miks kaitsevägi selle teema nüüd sellisel kujul avalikkuse ette tõi?

Kaitsevägi ei ole seda teemat tõstatanud. Rootslaste väga jõuline poliitilise taseme otsus meretuuleparkide osas tõstis meid paratamatult jälle fookusesse. Me oleme tegelikult sedasama juttu kogu aeg rääkinud, vahepeal lihtsalt hakkas tekkima meie jaoks natuke keeruline narratiiv. Tekkisid jutud, et kaitsevägi on kõigega rahul. See ei vasta tõele. Me oleme kogu aeg oma sisendit andnud.

Meie sisendit on ka arvestatud, kui me vaatame leevendusmeetmeid õhudomeeni kontekstis. Täpselt samade asjadeni tuleb nüüd jõuda ka teiste lahendustega nii meretuuleparkide kui päikeseenergiaparkide osas. Selleks ei ole vaja insener olla, et saada aru, et need asjad segavad erinevaid distsipliine ja tegevusi. Tulebki leida need lahendused.

Öelda nüüd, et mingid asjad otsustati kümme aastat tagasi... No kümme aastat tagasi oli maailm teistsugune. Oht oli teistsugune.

Meie tegelikult ei alustanud, me olime sunnitud seisus. Me ütlesime jälle välja, et kuulge, päris nii see ei ole. Aga täna on seis see, et me oleme endiselt avatud konstruktiivsele koostööle ja meil on olemas ka kogemus õhuväe kontekstis, kus kõik lahendused on leitavad.

Minu sõnumi sisu on ikkagi see, et kui kusagil on see mõju otsustava tähtsusega, siis me ei saa selle olukorraga lihtsalt leppida, sest võibki tekkida olukord, kus me piirame enda võimekust ja kõik investeeringud, mis me teeme uutesse võimetesse, muutuvad kasutuks.

Aga veel kord, kaitsevägi ei ole mingid roheenergia- või tuuleparkide vastased. Me saame aru, et see ongi energiavajaduse katmiseks tulevik, kui me ei taha teha mingeid veel hullemaid alternatiive, et elektrit teha. Aga ma usun, et inimesed saavad ka aru, et päris nii see ei ole, et kõik on väga hästi, ükskõik, kuhu me neid parke teeme.

Kaitseministeerium ütles, et mis puudutab mereseiret, siis pannakse arendajatele vajadusel kohustus kompensatsioonimeetmete rajamist rahastada. Ja laevatõrjerakettidega saab ministeeriumi teatel vastase laeva lasta nii enne kui ka pärast seda, kui ta meretuulepargi taha ära kaob. Ja mis puudutab akustilist luuret, siis vee all kogutavat pilti ei sega meretuulepargid juba selle pärast, et taolist akustilist luuret me lihtsalt ei tee. Kas probleemid on lahendatud?

Need on viited sellele, kus kohas võib olla lahendusi. Ja ma ei näe ka mingit konflikti kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel. Me oleme nendes asjades kogu aeg samas paadis ja need lahendused tulebki leida. Aga selge on see, et poliitiliselt on asjad teistsugused kui julgeoleku mõttes. Väga paljud asjad on julgeoleku mõttes palju lihtsamad ja sirgjoonelisemad kui poliitikas.

Me ise ka teame, et me võime rakette lasta ka teisest, kolmandast ja neljandast kohast. Aga me peame siiski vaatama, et kui mõni asi on otsustava koha kinni pannud, siis me peame selle välja ütlema. Mina väidan, et see on kaitseväe juhataja kohus öelda need asjad välja, mitte olla vait ja rõõmsalt kaasa kaagutada igale asjale, mis ei ole sõjas ja kaitse mõttes õige.

Aga aidake seda laevatõrjerakettide asja selgitada, sest tõepoolest, laeva saab lasta nii enne kui ka pärast seda, kui ta meretuulepargi taha läheb. Lisaks sellele on meil liitlased ja lõpuks on meil ju ka droonid. Miks meretuulepark meid siis segab?

Ta ikkagi ju füüsiliselt segab. Kui ta on nagu ekraan, siis sa ei saagi lasta olulises olukorras.

Missugused võimalused meil selle mõju kompenseerimiseks on?

Neid ongi vaja leida. Niikaua, kui tuulikud pole püsti, on meil võimalus leida alternatiive, mõelda, kus ja kuidas me saame mingeid asju kompenseerida. Ja kui tõesti selgub, et ei saa ja see on meile sõjaliselt väga ohtlik, siis ma kaitseväe juhatajana ütlen, et ma ei saa taanduda sellest ja öelda, et see tuulepark sinna sobib, kui me ei saa aktsepteerida riske, mis sellega kaasnevad.

Soomlased ehitavad endale 1,3 miljardi euro eest neli saja meetri pikkust korvetti. Ka Eesti peab peagi oma mereväe laevad välja vahetama. On selle peale juba jõutud mõelda, et kas me soetame miinitõrje ja patrulli eesmärgiga laevastiku või me peaksime panustama sellistele alustele, mille pealt saab lasta ka neidsamu laevatõrjerakette?

Eesti on mereriik ja ilma meie mereväe merel kohaloluta me sõda ära ei hoia ja sõda ei võida. Tõepoolest, merevägi vajab laevastiku väljavahetamist. Merevägi tegeleb erinevate lahenduste otsimisega ja tõenäoliselt tulevad nad mingil hetkel välja väga konkreetse jutuga, et milliseid laevu milleks ja kui palju neil vaja on.

Meie asi on siis leida need rahalised vahendid ja otsustada, millises tempos me neid laevu välja vahetama hakkame. Aga selge on see, et merevägi peab saama omale vajalikud võimed, et vastasele mõju avaldada. Me tegelikult täna näeme, et meredomeenis juhtub ka rahuajal imelikke asju. Selleks on vaja mereväel olla merel kohal, et ka neid asju ära hoida. Millised need lahendused olla saavad, on veel vara spekuleerida.

Aga me räägime ikkagi kontseptuaalselt muutusest võrreldes seniste võimetega.

Seal võib olla kontseptuaalseid muutusi, sest olukord läheb kogu aeg teistsuguseks.

Raadioluure abil saame me teada, kui vastane meie piiride taga koondub, kui kuskil kaugel tõuseb õhku vastase lennuk ja ka seda, mida vastased omavahel kõnelevad. Kaitseminister ütles pühapäeval "Aktuaalsele kaamerale" optimistlikult, et asjad on küll halvemini kui kümme aastat tagasi, aga asjad ei ole halvasti. Ta lisas intervjuus, et võimalusi luureinfo kogumiseks on kaitseväel piisavalt. Kas asjad on siis halvemini või asjad on halvasti?

Sõjaväelase seisukohast on luureinfot alati vähe. Ükskõik millal ja millest räägime, absoluutselt alati on luureinfot vähe. Seega mina ei ole kohe kindlasti nõus, et me oleme selles punktis, kus luureinfot on piisavalt ja ma olen täiesti kindel, et see hetk ei jõua kunagi kätte mitte ainult meil, vaid ka enamusel meie liitlastest.

Luureinfo hankimine on omaette tegevus. On erinevad distsipliinid, mis seda teevad. See on sõna otseses mõttes teadus, kus väga palju on ka tehnoloogial kaasa rääkida. Ja kui me ütleme, et kümme aastat tagasi olid asjad paremini kui täna ja sinna juurde ütleme, et täna ei ole asjad halvasti, siis ikkagi on ju teistmoodi kui kümme aastat tagasi.

Aga olukord on edasi läinud. Seega me jälle peame vaatama, mis selle põhjus on ja võib-olla mitte tegema rutakaid otsuseid ja mitte seda luuretööd ise keeruliseks tegema. Jällegi, me oleme oma sisendi andnud, mida arvestada ja kuidas see tase viia mitte ainult tagasi sinna, kus me olime kümme aastat tagasi, vaid sinna, mis on meile vajalik.

See on meie murekoht. Me oleme kogu aeg oma sisendi andnud, anname edaspidi. Aga ma ei hakka praegu siin intervjuus ka ütlema, et see, mis kaitseminister ütles, oli sisuliselt vale.

Õhuseire puhul me saame juba päris hästi aru, kuidas seda kompenseerida, ehk paneme uusi radareid ja tuulepargid ei ole enam ees. Raadioluure kogumisseadmetega niivõrd lihtne ei ole. Kas seal põhimõtteliselt saab öelda, et paneme aga uusi ja võimsamaid kogujaid ja niimoodi kompensatsioonimeetmetega lahendame olukorra ära? Või seal tuleb ikkagi kujundada keskkonda?

Mõlemat tuleb teha. Tuleb nii keskkonda kujundada kui ka otsida uusi tehnilisi lahendusi luureinfo kogumiseks. Tehnoloogia areng on väga kiire. See ongi selle konstruktiivse läbirääkimise mõte, et me leiame need lahendused.

Aga veelkord, ma pean kordama, et mitte keegi ei tohiks täna öelda, et kaitseväel pole täna ühtegi probleemi või seisukohta. On küll, aga me oleme avatud konstruktiivsele koostööle. Me ei taha ka mõjutada majanduslikke otsuseid, aga samas mina kaitseväe juhatajana ei saa ohvriks tuua sõjalise kaitse vajadusi. Mul ei ole sellist õigust.

Kaitseministeerium tegi ettepaneku raadioluureseadmetest 60 kilomeetri raadiuses rajatavatele päikeseparkidele seatud piiranguid oluliselt leevendada. Nad toetuvad Soome ja Rootsi arvutustele, mille järgi võib nii-öelda raadiovaikuse tsooni, kogumisseadmetest juba mõne kilomeetri kaugusele rajada senisest kümneid kui mitte sadu kordi võimsamaid päikeseparke, sest mõju väheneb distantsi kasvades kiiresti. Kaitsevägi ütles alguses, et te ei ole päri. Kui palju seal üldse järeleandmisi saab teha?

Mina ei ole selle ala tehniline ekspert, aga ma olen kuulanud meie kaitseväes olevaid tehnilisi eksperte, kes toovad välja, et see on probleem. Ja täpselt samamoodi on ka need tehnilised eksperdid öelnud, et tulebki leida tehnilisi lahendusi, kuidas neid asju endiselt samal tasemel või kõrgemal tasemel hoida, et vajalikku informatsioon saada.

Seal on probleem sees. Mina ei oska täna siin laua taga öelda, mis see lahendus on või mitu kilovatti mingi asi võiks või peaks olema. Aga selge on see, et me ei tohi minna sinna äärmusesse, kus me ütleme, et kaitseväe eksperdid ei tea, mis nad räägivad. Alati on mõistlik teha konkreetseid mõõtmisi, teaduslikku analüüsi ja siis leidagi need lahendused.

Eesti on lubanud Ukrainat aidata kuni sõja võiduni ja ameeriklased on öelnud, et aitavad Ukrainat nii kaua kui vaja. Kui see sõda praegusel rindejoonel järgmisel aastal külmutatakse või kui ta sellel rindejoonel lõppeb, kas me saame ukrainlastele otsa vaadata ja öelda, et me oleme aidanud neid sõja võiduni?

Kõigepealt tuleb defineerida sõja võitja. Ma olen ka seda avalikult öelnud, et minu arvates sõjalisest vaatevinklist on sellele sõjale ainult üks lõppseis, mis defineerib võidu. See tähendab, et Ukraina territoriaalne terviklikkus on taastatud neisse piiresse, mis ta oli enne, kui Venemaa 2014. aastal vägivaldselt okupeeris.

Kas me sinna järgmine aasta jõuame? Vähetõenäoline. Sõjaliselt on väga keeruline ülesanne suruda vastane nendest aladest välja, mis nad tänaseks jõuga hõivanud on. Iga päev, mis nad seda territooriumi enda käes hoiavad, nad ka kindlustavad ja valmistuvad seda kaitsma.

Me kindlasti toetame Ukrainat kõikvõimalikel viisidel, nii poliitiliselt, sõjaliselt kui ka majanduslikult, sest kui me seda ei tee ja Ukraina lõpuks kaotab selle sõja, see ei pruugi olla järgmine aasta, vaid tulevikus, siis me oleme ju täiesti uues julgeolekuolukorras, mille mõjusid me täna ei oska isegi ette hinnata.

Milline 2025. aasta sõja mõttes on, kas tuleb külmutatud seis, kas Ukraina sõna otseses mõttes surutakse läbirääkimistelaua taha ja Venemaa meelitatakse läbirääkimistelaua taha, seda näitab aeg.

Aga mulle isiklikult tundub, et ukrainlastel on täielik põhjus olla läänes ikkagi pettunud. Sest need kaotused, mis Ukraina kannab, nii inimelude, saatuste näol kui ka taristu hävimise teel, on ju kolossaalsed. Ja tunne võib ju olla, et miks te meid rohkem ei aidanud otsustaval hetkel näiteks 2023. aastal? Ma isegi inimesena mõistaks ukrainlaste sellist frustratsiooni.

Aga kas me tegelikult ka sinna punkti jõuame, see on teine teema. Kuidas ukrainlased ise ikkagi seda seisu näevad, et kas nad pigem oleksid rahul alternatiiviga, et kasvõi ajutised need tapatalgud seal lahingutsoonis lõppeksid, seda tuleb nende käest küsida.

Aga kui Ukraina surutakse ja Venemaa meelitatakse läbirääkimistelaua taha, kui rindejoon külmutatakse, siis on küll vist see vaheetapp, kus me võime öelda, et me läänena tervikuna ei aidanud kaasa Ukraina võiduni ja Ukraina on selle sõja kaotanud.

Ma ei hakkaks kohe ütlema, et Ukraina on selle sõja kaotanud, sellepärast et Ukraina ju Venemaa hinnangutes pidi kaotama nädalaga. Aga lõpuks ju ukrainlased esimese ja otsustava lahingu minu hinnangul võitsid. Nad suutsid ära hoida kiire kukutusrünnaku ja panid mehiselt vastu.

Nad panevad mehiselt vastu tänase päevani ja vahepeal on nad teinud ka väga suurepäraseid operatsioone, võtnud tagasi kaotatud territooriumi ja rünnanud isegi Venemaa territooriumi. Ehk ma ei ruttaks praegu ütlema, et Ukraina kaotab, isegi, kui tekib külmutatud konflikti osa.

Aga me ajaloost näeme, ka Krimmi ülevõtmise näitel 2014. aastal, et ülejäänud maailm kipub harjuma selle olukorraga. Ja see on ikkagi panus Venemaa võiduteooriasse. Mina julgen väita, et kui tuleb külmutatud konflikt ehk vaherahu, siis on Venemaal igati võimalust deklareerida, et tema on selle sõja võitnud.

Seda teeb ta igal juhul, vaatamata sellele, mis võit see ka selline on, kui me vaatame neid kaotusi, mis ta on saanud inimeste, tehnika ja rahvusvahelise maine osas ja kuidas ta kaotab ka oma haaret väljaspool Euroopat. Ega see päris võit ei ole, aga Venemaa kindlasti ütleb seda ja elab täpselt samamoodi edasi ja valmistub järgmiseks agressiooniks. Selles pole kahtlustki.

Seda võidu ja kaotuse küsimust meie enda või ukrainlaste südames saavad lõpuks vist defineerida ajaloolased. Miks Talvesõja Soome võitis ja Jätkusõja kaotas või kas nad ka Talvesõja kaotasid, selliseid asju saabki tagantjärele vaadata.

No kõike saab ikkagi tagantjärele tarkusena öelda. Aga me teame ka seda, et ajaloo kirjutavad võitjad. Seda on ju korduvalt nähtud. Selles osas me peame olema väga-väga ettevaatlikud ja väga hoolega jälgima, mis ikkagi Ukraina suunal jätkub.

Aga ma olen optimist. Ma arvan, et meil eestlastena on nii palju mehisust küll, et me ikkagi toetame Ukrainat tema võiduni, vaatamata sellele, et võib-olla osade oma liitlastega oleme eri seisukohal mingil hetkel. Ma olen selles mõttes optimist.

Ukrainlased ikkagi täna sõdivad väga vapralt. Ukraina ei sõdi meie eest, nad sõdivad ja surevad juba mitu aastat meie asemel. Venemaa otsus rünnata Ukrainat tähendab, et tal ei olnud võimekust teha meie suunal seda sama sammu. Ja kui Ukraina oleks kukkunud esimesel sõja-aastal, esimeste nädalatega, siis ma julgen öelda, et me oleksime täna juba sõjas.