Kaitseväe luurekeskuse ülem ja mereväe ülem ütlesid, et tuulepargid juba praegu takistavad nende luurevahendeid ja mingeid asju nad praegu ei näe ega kuule. Samas alles mõni aeg tagasi oli juttu, et need tuulepargid, mis praegu on kavandamisel, ei takista midagi. Millest tuleb selline vastuolu?

See, kui looduses on erinevaid objekte – kas tehislikke või looduslikke – ja nende objektide taga või läheduses on erinevad infokogumisvahendid – radarid või signaalluureseadmed – siis nende mõju loomulikult on olemas. On päikeseparkidel mõju olemas, on tuulikutel mõju olemas ja selle jaoks ongi kompensatsioonimeetmed.

Me oleme eraldi küsinud raha Euroopa Liidust erinevateks kompensatsioonimeetmeteks, oleme vaadanud rahvusvahelist praktikat, näiteks nende samade päikeseparkidega on meie poolt väljapakutavad piirangud kaks korda karmimad kui näiteks Soomes. Seetõttu loomulikult meie ülesanne on vaadata kahte poolt: esiteks, et meie luure ja eelhoiatus toimiks ja teiseks, et meil oleks siiski tagatud ka energiajulgeolek ja rohe-eesmärgid, mis on Eestile seatud.

Nii et selles mõttes on siin mitu erinevat tasakaalu, mis tuleb leida. Ühest küljest julgeoleku ja luure huvides ning teiselt poolt meie energiaeesmärkide täitmisel. Aga ühte asja ma tahaks rõhutada: igasuguse tuulepargi rajamine tuleb igal juhul alati kooskõlastada kaitseministeeriumiga.

Mina sain kaitseväelaste jutust aru, et nemad on juba varem esitanud oma nägemuse, aga et üks tuulepark on juba ehitatud sellele alale, mis oli piiranguala...

Kui te mõtlete nüüd Aidu tuuleparki, siis selle kohta on jõustunud kohtulahend ja selle lahendi järgi on arendajal õigus tuulikud sinna panna. Selleks, et seda kompenseerida, oligi tehtud eraldi taotlus selleks, et me saaksime täiendavaid vahendeid. Need täiendavad vahendid eraldati ja selleks on kaks erinevat kompensatsioonimehhanismi. Esiteks passiivradarid, mis alustavad tööd praeguse teadmise järgi jaanuaris ja teiseks aktiivradar, mis teatavasti praegu on Kellaveres ja nüüd tõstetakse see Ida-Virumaale (täpsustamisel selgus, et Ida-Virumaale tuleb ikka uue radariga jaam - toim), et Iisaku-Jõhvi joonest lääne poole jäävad alad vabastada täiendava roheenergia paigutamiseks.

Aga kui mereväe ülem ütleb, et ta ei saa võib-olla lasta oma laevatõrjerakette või peab hakkama mõtlema, et paigutada need laevadele või mingi muu süsteem välja mõelda, siis ma ei teagi keda uskuda. Kas nüüd on siis nii, et kaitseväe ja ministeeriumi vahel on tüli?

Ei ma siis mingit tüli küll ei näe. Kui mereväe ülemal on mingisugused riskid, siis hea meelega vaatame nendele riskidele otsas.

Samas nii laevatõrjerakettide soetamine kui kogu see protsess on kestnud aastaid: 2016 olid esimesed arutelud, 2019. aastal ehk viis aastat tagasi valitsus vastavaid õigusakte muutis ja sellest tulenevalt lepiti ka kokku need samad kompensatsioonimeetmed. Ja need kompensatsioonimeetmed, nii aktiiv- kui passiivradaritega on nüüd praegu töös või ehitamisel. Näiteks oleme täiendavalt ka Lääne-Eestisse, Kõppu rajamas uut radaripositsiooni ja erinevaid kaldaradareid, passivradareid ja teisigi.

See ongi olnud see meetmete komplekt, et ühest küljest võimaldada roheenergiat rohkem Eesti turule, et lõpetada fossiilkütuste kasutamine, teisest küljest säilitada Eesti riigi julgeolek, et oleksid tagatud luure ja eelhoiatuse töö.

Samas Rootsi ei kinnitanud oma meretuuleparkide plaane, vist ainult üks väga mitmest lubati rajada. Mis on erinevus meie ja Rootsi vahel? Rootsi eelhoiatusaeg on ju isegi pikem kui meil arvestades seda, kust hakkavad lendama raketid ja droonid. Kaitseväelastel on teada, mitu minutit rakett lendab. Kas Rootsi keelu ja meie loa vahel vastuolu ei ole?

Meie oleme oma meretuuleparkide planeeringut, mereala planeeringut alustanud juba päris mõnda aega tagasi. Seal on loomulikult kaitseministeeriumi sisendit arvestatud. Seetõttu – kui te vaatate ka alasid, kuhu meretuuleparke on lubatud rajada, siis need on valdavas enamuses ikkagi kas Läti poole või siis Läänemere lõunapoolsetesse servadesse jäävad alad, mitte meie põhja- ja lääneranniku lähedal olevad alad.

Seetõttu veelkord: see on kümme või rohkem aastat käinud protsess, kus on läbi käidud meretuuleparkide võimalikud asukohad, kus on läbi käidud maatuuleparkide võimalikud asukohad ja seetõttu ongi tõmmatud nö maa peal Jõhvi-Iisaku joon, kust ida poole keegi tuuleparke paigutada ei saa ja lääne pool on vaja võtta kaitseministeeriumi nõusolek.

Kahju, et nüüd mereväe ülemat ega luurekeskuse ülemat siin ei ole, siis oleks tulnud üks tore vaidlus. Aga kui nad nüüd tulevad ja näitavad näpuga kaardile, siis mis te nendele vastate? Ütlete, et kuulge mehed, seda on kümme aastat plaanitud, kus te varem olite?

Ei ole kellelgi soovi kana kitkuda ega suuri vaidlusi pidada. Kui on reaalsed mured, siis loomulikult on meie ülesanne need mured lahendada ja eks me siis peame vaatama. Ootaks siis kõigepealt nende poolt, et kus need murekohad on, käime need üle. Loomulikult Eesti julgeolekut me ohtu ei sea.