Eesti sõjaväeluure juht, kolonel Kiviselg, rääkis, et tuuleparkide mõju üldiselt on kaitseväe jaoks negatiivne, kuna need segavad raadioluuret, raskendavad vastase territooriumilt signaalide vastuvõtmist ja positsioneerimist ning kokkuvõttes lühendavad eelhoiatuse aega, mis on oluline vaenlase rünnaku korral. Eesti kaitsevõime halvendamise kõrval puudutab tuuleparkide mõju ka laiemalt NATO kaitsevõimet, rõhutas Kiviselg.

Mis mõju avaldavad plaanitavad ja juba olemasolevad tuulepargid?

Tuuleparkide mõju kaitseväele üldiselt on oma olemuselt negatiivne. Praegu on kehtestatud ehituse piiranguvööndid, kus on väga täpselt ära märgitud, milliseid tuuleparke võib ehitada. Piirangud on seatud sellepärast, et tuulepargid segavad raadiosignaalide vastuvõtmist, nende tuvastamist, analüüsimist ja positsioneerimist.

Nii et kui me räägime eelhoiatusvõimest, siis me räägime kindlasti sellest, et me suudame tuvastada võimalikke vaenulikke objekte või sihtmärke teisel pool riigipiiri ja ennetavalt vastumeetmeid kasutusele võtta. Tuulikuparkide rajamine ehituspiiranguvööndisse kindlasti pärsib neid võimalusi, mis meil on olemas, et eelhoiatust tagada.

Ja kui tehniliselt sisse vaadata, mis muutub tuulikuparkide rajamisega, siis ennekõike tuulikute liikuvatelt ja ka seisvatelt labadelt peegelduvad signaalid tagasi, mis tekitavad nö võltssignaale ja samuti muudavad võimatuks signaali asukoha määramise või positsioneerimise. Ja see paraku ei puuduta ainult eelhoiatust, vaid natukene ka mereväe ülesandeks pandud päästevõimekuse tagamist merel. Ehk seetõttu saab pärsitud ka merelt objektide leidmine.

Aga kuidas need juba praegu mõjutavad? Praegu on meil ka ju radarijaamad või signaalluure. Kas need ei toimi, kuna meil on tuulikud?

Signaalluures me kasutame sellist mõistet nagu signaali ja müra suhe. Ehk me elame tegelikult keskkonnas, kus igapäevaselt on juba nö tehislikke müra allikaid – on need siis televisiooni nö väljapaiskevõimsused või muu linnast tulenev müra – ja meie siis peame sealt müra seest üles leidma meid huvitavad signaalid.

Kui panna sinna lähedale tuulikud, siis me tekitame veel erinevaid häireid [juurde]. Nii et me saame öelda, et tänapäevane keskkond mõjutab meie vastuvõtuvõimekust ja kui me tekitame siin päikseparke või tuuleenergiaparke juurde, siis see müratase tõuseb oluliselt ja seeläbi meie vastuvõtuvõimekus väheneb. Seepärast ongi kehtestatud piiranguvööndid, kuhu ei tohiks tuulikuparke rajada.

Me oleme praegu koos kaitseministeeriumiga üle vaatamas kehtivat määrust, kus võimalikud piirangualad täpsustatakse – seda nii tuuleparkidele merel ja maismaal, aga samuti ka päikseparkide rajamisel.

Kas praegu on ka tuuleparke, mis juba segavad ja on näiteks vaja mingeid radareid ümber tõsta?

Meil on arendatud koostöös kaitseministeeriumi ja mõnede erasektori pakkujatega kompensatsioonimeetmed, kus konkreetselt luurevaldkonna ja eelhoiatuse mõistes on rajamisel uued positsioonid, kus me saame vähendada seda mõju, mida juba ehitatud tuulikupargid meie vastuvõtuvõimele põhjustavad. Üheks selliseks on näiteks Aidu tuulikupark, mis on püstitatud praeguse määruse järgi ehituskeelu vööndisse. Sellega seonduvalt on meil ka kompensatsioonimeetmed, mida välja arendatakse ja mis parandavad meie signaalluure võimekust.

Millal need meetmed toimima hakkavad ja mis nii kaua juhtub?

Konkreetsetest tärminitest ma siin ilmselgelt rääkida ei saa. Ma saan öelda, et nende jaamade ettevalmistamine on töös ja esimesel võimalusel need kompensatsioonimeetmete pargid tööle lähevad. Aga täna nad veel ei tööta.

Mida me siis täna ei näe või ei kuule?

Väga konkreetselt ma siin välja tuua ei saa, mida me ei näe, aga ma saan öelda, et meie vastuvõtuvõimekus, kui me räägime distantsist, mille kauguses me suudame potentsiaalse vastase signaale tuvastada, pealt kuulata ja positsioneerida – see vahemaa on vähenenud seeläbi, et müra ja signaali suhe on läinud meie vaates halvemaks ja selles mõttes eelhoiatus on juba täna natukene nõrgem kui ta oli meil kümme või viis aastat tagasi.

Kas võiks tuua näite, mida selline olukord takistab meil tegemast? Me oleme näinud siin, kuidas on segatud lennuliiklust. Näiteks, kus Soome lennuk pööras otsa ringi. Kas on võimalik tuua näide, mis praegu ei toimi, mida me ei näe?

Halvemal juhul mõjutab see kindlasti meie eelhoiatusaega. Kui me räägime siin droonirünnakutest kas Ukraina taristu pihta või sõjaliste sihtmärkide pihta Venemaal, siis sellest tulenevalt oli ka hiljuti juhtum, kus üks droon, mis oli välja lastud Ukraina sihtmärgi vastu, jõudis lõpuks Läti territooriumile.

Selliste tuulikuparkide puhul, mis vähendavad meie vastuvõtuvõimekust, jääb eelhoiatusaeg lühemaks. See tähendab, et ka selline droon, mis ei ole mõeldud Eestis paikneva objekti vastu, võib sattuda tahtmatult üle meie riigipiiri ja sellise drooni avastamine, sealhulgas, on pärsitud.

Või kui me räägime kõige halvemast stsenaariumist ehk võimalikust sõjalisest rünnakust Eesti vastu, siis eelhoiatusaeg, mis väljalastavate rakettide – olgu need siis Iskanderid või lennukitelt lastavad raketid – suhtes eelhoiatusaeg võib lüheneda, sest me ei pruugi tuvastada lennuki õhkutõusu või lennuki selliseid manöövreid, mis eelnevad raketi väljalaskmisele. Siin me räägime minutitest või kümnetest minutitest, kus eelhoiatusaeg võib jääda lühemaks. Kui me võtame Geran-tüüpi drooni lennuaja, siis selle väljalaskmisel Luugalt Tallinna suunas jääb alla tunni aja. Või kui me räägime siin ballistilistest rakettidest, siis see jääb mõne minuti sisse või lennukitelt väljalastavad raketid, siis see lennuaeg jääb kümnetesse minutitesse. Nii et eelhoiatusaeg sellisel halvemal juhul lüheneb.

Mis mõju on Liivi lahte ja Saaremaa lähistele merre kavandatavatel tuulikutel?

Ma arvan, et sellele küsimusele on kõige õigem vastama mereväe ülem, kommodoor Ivo Värk.

Rootslased lubasid oma vetesse kavandatud 14 tuulepargist rajada ainult ühe. Kuivõrd meie plaanitavad pargid mõjutavad mitte ainult meid, vaid ka naabreid?

Kui me räägime siin eelhoiatusest ja kaitsevõimest, siis me tegelikult ei räägi ainult Eesti eelhoiatusest, vaid me räägime ka NATO eelhoiatusest. Selles mõttes me peame seda pilti natukene laiemalt vaatama. Ja kui me vaatame geograafilist asukohta Eesti ja Rootsi puhul, siis rootslaste jaoks on eelhoiatusaeg, vaadates ohtu Venemaalt, märkimisväärselt pikem kui see on Eesti osas. Ja kui rootslased on näinud seal julgeolekuohtu, siis peame me sellega tõsiselt arvestama ja kindlasti neid detaile, miks rootslased on otsustanud selliseid otsuseid vastu võtta, tuleb küsida neilt endilt.

Miks te üldse lasite sinna keelualasse tuuleparke ehitada, mis nüüd juba hoiatusaega lühendavad? Oleksite võinud juba varem öelda, et mis te teete, mehed!?

See arutelu on siin käinud väga pikalt. TTJA on ka Aidu tuulikupargi ehituse seisma pannud ja hiljem on tehtud erinevate ministeeriumite vahel kokkulepe arendajatega, milles on lubatud seda tuulikuparki püstitada. Saan luurekeskuse poolt öelda, et luurekeskus kaitseväe esindajana on alati oma seisukoha välja öelnud ja me oleme öelnud, et see tuulikupark meie vastuvõtuvõimekust segab ja nii kaua, kuni kompensatsioonimeetmed ei ole rakendunud, siis meie eelhoiatusaeg väheneb.

See on ka üks põhjus, miks ma täna siin olen seda intervjuud andmas – julgeolekukeskkond meie ümber ei ole läinud kuidagi paremaks, pigem näeme, et see on läinud viimaste aastatega halvemaks ja seetõttu on meile väga oluline, et me suudame tagada eelhoiatuse nii Eesti iseseisvaks kaitseks, kui ka NATO kollektiivseks kaitseks ja eelhoiatuseks.

Kui palju mõjutavad olukorda radarid, mis on meile tulemas? Kas on võimalik seda olukorda kompenseerida mobiilsete radaritega?

Kindlasti mobiilsete radaritega on võimalik seda olukorda kompenseerida, aga detailse vastuse andmise ma jätaksin ikkagi asjatundjatele ja see on tõenäoliselt õhuväest või kui me räägime mereseireradaritest, siis mereväe ülemal.

*************

Mereväe üle, kommodoor Värk tõi omalt poolt välja, et lisaks seirevõimekuse vähenemisele võib meretuuleparkidel olla negatiivne mõju ka hiljuti Eesti relvastusse jõudnud laevatõrjerakettide kasutamisele.

Kuidas mõjutavad tuulepargid mereväge?

Meretuulepargid mõjutavad mereseiresüsteemide tööd märkimisväärselt. See ei puuduta ainult mereseireradareid, mis paiknevad kaldal, vaid ka passiivseid seiresüsteeme või elektroonilisi luuresüsteeme, see on akustilisi süsteeme ja tegelikult ka relvade kasutamist merel.

Millised tuulepargid teid mõjutavad? Juttu on olnud Liivi lahte ja Saaremaa läänerannikule meretuuleparkide ehitamisest. Alles hiljuti oli juttu, et need ei sega. Kuidas lugu päriselt on?

Kõik Eesti vetesse – olgu siis meie territoriaalmerele või majandusvööndisse - planeeritud tuulepargid segavad meie tööd ühel või teisel määral. Me peame muidugi ka aru saama, et see ei ole üks või kaks tuulikut merel. Kui me vaatame Saaremaast lääne poole jäävat meretuulepargi ala, siis see on ju tegelikult 50 kilomeetrit pikk põhjast lõunasse ja 20-50 kilomeetrite idast läänesse – see on massiivne ala, seal on väga palju tuulikuid. Sisuliselt me ehitame ju plangu või aia ette, mille taha me lihtsalt ei näe.

Kas takistused relvasüsteemide kasutamisel puudutavad ka laevatõrjerakettide kasutamist?

Jah, see on seotud nende süsteemide kasutamisega. Ehk siis laevatõrjeraketid, mida me täna kasutame, opereerivad ju maismaalt ja sel on päris palju piiranguid, mille toovad kaasa meretuulepargid.

Ma võin niipalju öelda, et see kõik, mis Rootsi välja tõi, on täiesti adekvaatne. Ma saan aru meie kolleegidest. Ja kuna meie opereerimise keskkond, kogu meresõja doktriin ja ka vastane ehk oht on samasugune, siis ma täiesti jagan nende arvamust, et meretuulepargid kujutavad endast riski julgeolekule.