Ehkki elame ebamugaval hetkel, mil nähtavus on madal ja tundub, et suurem pilt ja komplekssemad probleemid tuleks hetkel ootele panna, ei saa me seda endale siiski lubada. Lisaks sellele, et ühiskonnad ei saa endale kestlikkuse teemade edasilükkamist lubada, on ettevõtetel tegelikult mõtestatud jätkusuutlikkuse poliitikast võita.

Võib-olla tundus jätkusuutlikkus kunagi pelgalt turunduse tööriist, nüüdseks on see aga jõudnud arvudesse ja Exceli tabelitesse ehk muutunud reaalselt ettevõtete tulemusi mõjutavaks nähtuseks. Samamoodi nagu keegi ei vaidlusta finantsaruande olulisust või selle auditeerimise vajalikkust, on aeg jõuda arusaamani, et ka kestlikkus on äri mõõdetav osa, mis mõjutab otseselt tulemusi ja mida on mõistlik silmas pidada mitte ainult ega peamiselt aruandekohustuse tõttu.

Tuletan meelde, et juba 2015. aastal sõlmisid riigid Pariisis kliimakokkuleppe, millega nenditi ühiselt, et kliimamõjuga tuleb tegelema hakata. Mida ei järgnenud, olid vabatahtlikud sammud. Sellest ka rakendumas olev kohustus kestlikkuse teemadega aktiivselt tegeleda.

Aastakümnetega on finantsraporteerimise osas tekkinud tublisti kogemust, loodud on IT-lahendused, mis teevad selle palju lihtsamaks. Kogu protsess on olnud üsna ajakulukas ja elu paberi-pliiatsiga mäletavad vast vaid vanemad finantsistid.

Võime mõelda näiteks nii, et kui finantsaruandlus on nüüdseks doktorikraadiga akadeemik, siis kestlikkuse raamatupidamine on alles maimikueas. Ent see ei tähenda, et sel poleks tulevikku, me lihtsalt alles õpime, kuidas seda teha nii, et see oleks reaalselt informatiivne ja ettevõtetele endile tegelikult kasulik tegevus.

Ettevõtted, mis paigutavad kestlikkuse tiimi finantsüksuse tiiva alla, astuvad õiges suunas, sest just seal on kogemus raporteerimisest ja sellega kaasnevatest võimalustest. Kui lisame neile ka juristid, saame kolmnurga, mis suudab hakata tõlkima rohepöörde kõlavate lubaduste keelt selgeks äriprotsesside keeleks.

Kestlikkus ei ole sõnakõlks, vaid tegelik äri osa

Keegi ei pea mõistlikuks raporteerimist raporteerimise enda pärast, ehkki kriitilisemad hääled kestlikkuse raporteerimist sel viisil näitama on kippunud. Kestlikkuse raport ei ole dokument, mida oleks vaja kodulehele riputamise jaoks. Kodulehele pannakse see vaid läbipaistvuse suurendamiseks. Ilmselt ei eelda ükski ettevõtte juht, et kliendid käiksid aktiivselt kodulehel tutvumas ettevõtte majandusaasta aruandega, ei peaks eeldama ka seda, et tuhanded inimesed hakkavad kestlikkuse raporti PDF-i alla laadima. See pole nimelt selle raporti eesmärk.

Aga mis siis on kestlikkuse raporti eesmärk? Kui seni oli jätkusuutlikkusega tegelemine ja selle valdkonna tegevuste raporteerimine justkui turunduse ja PR-i tööriist, siis nüüd on see muutumas ärilise läbipaistvuse tööriistaks.

Ettevõtted ei tee seda (enam) selleks, et saaks "rohelise" kleepsu külge. Me teeme seda, et aru saada, kust tulevad meie kaubad, kui palju maksame turutingimustega võrreldes palka, kuidas mõjutame kogukonda, milline on meie tootmis- või müügikoha mõju keskkonnale. Eesmärk on, et juhtkond ise vaataks sinna sisse ja näeks võimalusi.

Finantsraport on elementaarne osa ettevõtlusest ja nii peabki olema. Sama tulemuseni peab jõudma ka kestlikkuse raport, see on tööriist, mille alusel hindame riske, seame sihte ja hindame tegevuste tulemuslikkust, otsime äri arenguvõimalusi. 

Euroopa väärtusruumi vääramatu osa

Kui tahame olla osa Euroopast, ei saa me oma väärtusmaailma vaid Eesti kogemusele ja siinse tarbija ootusele vastavalt kujundada. Oleme 20 aastat rõõmuga vastu võtnud Euroopa Liidu ehk teiste liikmesriikide finantstuge, mida on jagunud kõigile Eesti ühiskonnas. Me ei saa olla lõputult "kiired ja näljased" idaeurooplased, kelle pilk ei ulatu kaugemale kui meie enda 45 000 ruutkilomeetrit. Kui me tahame olla osa Euroopa väärtusruumist, siis peame võtma osa ka selle vastutusest ja kestlikkus on vääramatult osa Euroopa ärikultuurist. See tähendab ka kestlikkust.

Niinimetatud vanadel Euroopa riikidel on olnud kohanemisaega ja ruumi, nende n-ö elukogemus on sootuks erinev meie omast ja eks see ole ka loomulik, sest 30 aastaga ei omanda samu teadmisi ja kogemusi kui saja aastaga. Paraku peame kiires tempos järele võtma.

Ega Lääne-Euroopa tarbijagi loe kestlikkuse raporteid õhtuti unejutuks, aga ta ootab, et ettevõtetel need eksisteeriks ja et need kajastaksid tegelikkust. See on inimeste ootus Euroopa ettevõtetele ja kui me seda eeldust ei täida, jääme kõrvaliseks, seda mitte ainult vana Euroopa tarbijate hinnangutes, vaid ka investeeringutes, rahastuses ja partnerluses. Ajapikku jõuavad samad hinnangud muide vääramatult ka Eesti tarbijate ja investorite valikuid ja koostöösuhteid mõjutama.

Kostab hääli, et elame äreval ajal, mil peame ennekõike tegeleme hetkeprobleemidega. Mõistetav ja osati ka tõsi. Paraku ei saa jätkusuutlikkust siiski riiulisse "paremaid aegu" ootama tõsta, sest nii võime end praeguste probleemide lahendamise järel avastada silmitsi väga kompleksse kriisiga, millega toimetulek võib käia üle jõu.

Selles, et end kiirete julgeoleku ja toimetulekuga seotud probleemide lahendamise järel mitte senisest suuremast hädast avastada, vajavad ühiskonnad, teiste seas ka Eesti, süsteemseid lahendusi. Eraisikute teadlikkuse tõstmise ja käitumismuutuste nügimisega tegeletakse palju, see on mõistlik ja vajalik, ent tegelik muutus ei ole siiski tarbija teha, see algab ettevõtetest ja riigist.

Praegu istuvad juhiistmel ettevõtted, mitte kogukonnad ja eraisikud. On vaja, et looksime ettevõtjatena koos riigiga reeglid, mida on lihtne mõista ja jõustada ja mille toel sünnib mõtestatud muutus, mida tarbijatel on lihtne omaks võtta. Ma olen üsna kindel, et ühiselt kokku lepitud reegleid on meil vaja, sest vabatahtlikku lähenemist oleme juba kümme aastat proovinud ja teame, et see ei tööta.