Selle aasta lõpus pidi jõutuma raadamisvabade toodete määrus, millega keelatakse raadatud aladelt pärit toidu ja toodete müümine Euroopa Liidus. Tänu EPP (Euroopa Rahvapartei) grupi initsiatiivile lükkas Euroopa Komisjon määruse edasi. Kuid see ei tähenda, et ühel hetkel võiks tont tuhast tõusta. Kasutagem tekkinud pausi ära, et selgitada, millega tegu ja kuidas see meid kõiki puudutab.

Selguse huvides olgu mainitud, et raadamine on metsamaa kasutamine muuks otstarbeks kui metsa kasvatamine. Lageraie ei ole raadamine, kuna raiealal pannakse uus mets kasvama. Raadamine tähendab aga metsa lõppu.

Õilis eesmärk

Määruse peamine eesmärk on õilis: piirata (vihma)metsade hävitamist kolmandas maailmas. Seda soovitakse saavutada, mitte lubades Euroopa Liidu turule veiseliha, puitu, kakaod, soja, palmiõli, kohvi, kummi ja nendest valmistatud tooteid, näiteks nahka, šokolaadi, rehve või mööblit, mis on toodetud hävitatud vihmametsade arvelt. Kuna EL selliseid reegleid kolmandatele riikidele kehtestada ei saa, tuleb sarnaseid meetmeid kasutusele võtta ka EL-i siseselt.

Paraku saab tegelikkus olema loodetule vastupidine ja seaduse jõustumine toob kaasa õudused nii metsaomanikele, põllumeestele kui ka tarbijatele laiemalt.

Tegu on näitega halvast seadusandlusest. Määrus valmistati ette liigselt kiirustades, majandusliku mõju, sh rahvusvahelisele kaubandusele, uuringut teostamata ja osapoolte arvamust arvestamata. Nüüd on ehk lootust, et enne jõustamist need elementaarsed uuringud vähemalt ära tehakse.

Mida seadus kaasa toonuks?

Määruse rakendamisega kaasnev lisabürokraatia oleks vältimatu. Praegu jõustuma pidanud määruse kohaselt tulnuks luua kas päris uus ametiasutus, mis sertifikaate väljastama ja kontrollima hakkab või lisada need ülesanded olemasoleva asutuse turjale. Kas see nõue ka edasi püsib, näitab aeg. Euroopa Komisjon on siiani küll lubanud põllumajanduspoliitikat lihtsustada, kuid selline lahendus saaks olema risti vastupidine.

Eestis valmistaks praegune määrus enim keerukusi metsandussektorile. Metsaomanike jaoks ei ole realistlik, et nad hakkavad ükshaaval oma raiealasid üles märkima, et igale langetatud puidukoormale tuleb saada Euroopast juurde nõutud kood. Pealegi, kui Euroopasse või Eestisse tuleb USA-st või Lõuna-Ameerikast puidukoorem, kuidas saab Eesti ametnik seda kontrollida? See pole lihtsalt võimalik.

Mõelgem korraks raamatuärile. Kas iga raamat, mis trükist tuleb, peab selgitama koodide keeles, kust tuleb tselluloos, mis iga konkreetse eksemplari tarvis kulus. Nende koodide markeerimine võtaks teise raamatu jagu ruumi.

Põllumeeste seisukohast ei ole võimalik kontrollida, kas teises maailma otsas kasvatatud tooraine on kasvanud raadatud maa peal. Selle jõustumisel tekiks juurde tohutu hulk bürokraatiat. Tarneahelas osalejad peavad hakkama arendama süsteeme ja palkama tööjõudu, et tõestada, et kõik on seadusega kooskõlas. Teisalt peavad riigid teostama järelevalvet. See kõik maksab. Toiduainete hinnatõusu maksab kinni aga tarbija. Või leiutab valitsus välja mõne järjekordse maksu, et oma kulud kaetud saaks.

Eesti veisekasvatajate suurim mure saab õnneks lahendatud. Raadamine elurikkuse eesmärgil (meie puhul pärandniitude taastamine) ja sealt pärit puidu ja veiseliha müük on määruse järgi lubatud. Tõsi, see punkt vajab veel kinnitamist.

Loomasööda kasutatava soja import puudutanuks juba paljusid EL-i riike. Eestis toodetakse õnneks loomasööt paljuski kohapeal ja meist oleks see mööda läinud. Siiski, kuna oleme EL-i ühisturul, siis igasugused turukatkestused ja hinna muutused jõuavad kaudselt ka meieni, kuid hilinemisega. Kas peame nendeks edaspidi valmis olema, oleneb jällegi juba sellest, kas Euroopa Komisjon viib määrusesse vajalikud muudatused sisse või mitte.

Töötus ja rohepesu

25. septembril esitasid Brüsseli katusorganisatsioonid ühispöördumise, milles tõid selgelt välja, et paljudele väikestele ettevõtetele tähendanuks seaduse jõustumine lõppu. Koos nendega kadunuksid ka maapiirkondades töökohad, kasvanuks töötute arv, tekkinuks turutõrked ja tarneahelate katkestused. Tulemuseks olnuks takistatud EL-i jaoks elutähtsate toidu-, sööda- ja metsatoodete turulepääs. Päris must stsenaarium praeguses nii raskes olukorras.

Lisaks pole kuidagi välistatud, et määrus ei viiks tõsisema rohepesuni. Toorainet kasvatatakse endiselt raadatud maa peal, kuid seaduse silmis "pestakse" see kuskil tarneahelas puhtaks ja näidatakse teist päritolu. Seega saame kaela küll bürokraatia ja vaevad, kuid metsade raadamine jätkub samamoodi.

Jääb üle tänada Euroopa Rahvaparteid ja Brüsseli huvigruppe, kes suutsid loodetavasti suurema katastroofi ära hoida. Kas Euroopa otsustajad sellest õpivad ja määruse paremaks kohandavad, seda me veel näeme.