Riigil ja ühiskonnal oleks aeg pakkuda määratlemata kodakondsusega elanikele positiivseid sõnumeid ja julgustust Eesti kodakondsuse omandamiseks, mitte käsitleda neid pidevalt julgeolekuohu, "teise järgu" kodanike või "võõrastena", kes justkui ei kuulu siia. Selline lähenemine loob pigem tõrjutust kui motivatsiooni ega aita kaasa Eesti ühtsele ja tugevale ühiskonnale.

Avalik arutelu ja negatiivsed stereotüübid

Nagu on juba tavaks saanud, tõstatub kohalike valimiste eel taas määratlemata kodakondsusega isikute ja nende valimisõiguse teema. Teema kohta ilmub hulganisti arvamusartikleid ja ETV eetrisse jõudis ka temaatiline "Impulsi" saade.

Saates näeme näiteks Artjomi, kes on Eesti elus mitmekülgselt aktiivne ja on juba kodakondsuse saamisele üpris lähedal, napilt jääb puudu vaid eesti keele oskusest. Saates kõlab aga ka, et 15 000–20 000 määratlemata kodakondsusega isikut on kohtulikult karistatud ja umbes 20 000 on erusõjaväelased ning endised KGB töötajad.

Need arvud on avalikkust eksitavad. Karistusregistrisse on küll kantud kokku 20 000 inimest, kellel puudub märge kodakondsuse kohta, kuid nad ei ole kõik Eesti püsielanikud ehk tegelik sihtrühm. Paljud neist on Eestist lahkunud. Täpset arvu Eestis alaliselt elavate määratlemata kodakondsusega elanike kohta praegu ei ole. Lisaks tuleb märkida, et kodakondsuse seadus ei välista Eesti kodakondsuse andmist ka juhul, kui inimene on korduvalt karistatud.

Erusõjaväelasi on Eestis siseministeeriumi andmetel aga alla 400. Kuna telesaates esitatud väited tulevad pikaaegselt sisejulgeoleku valdkonnas töötanud inimese suust, siis tundub info usaldusväärne ja nii kujundab see loomulikult ka avalikku arvamust.

Arvamust määratlemata kodakondsusega isikute kohta avaldatakse meedias ka teises võtmes, ülekaalukalt poliitikute suu läbi, kuid seegi on peamiselt seotud kohaliku omavalitsuse volikogude valimisõigusega. Taas käsitletakse määratlemata kodakondsusega isikuid enamjaolt julgeolekuriskina ja sageli tõstatub küsimus, miks nad üldse valivad. Miks peaks üldse kohaliku elu üle otsustama keegi, kes ei viitsi riigikeelt ära õppida? Nad ei ole ju omad ega Eesti riigile lojaalsed, sest nad pole seda kodakondsuse omandamisega tõestanud. Teistsuguseid sõnumeid kohtab võrdlemisi harva ja enamasti ei tule need riigiasutustega seotud inimestelt.

Kui võtta kokku suurem osa avalikust arutelust, maalitakse määratlemata kodakondsusega isikutest sünge pilt, kelle tutvustamisel võib kasutada ka sõnapaari "viies kolonn".

Mida peaksid sellest arvama Eesti elanikud, sõltumata nende kodakondsusest, rahvusest või emakeelest? Nad võivadki hakata uskuma, et määratlemata kodakondsusega isikud on peamiselt julgeolekuoht, ebalojaalsed ja ebausaldusväärsed. Samal ajal saavad ka määratlemata kodakondsusega isikud pidevaid signaale, et nad ei kuulu siia. See tekitab tõrjutust ja pettumust.

Selliste aruteludega käib sageli kaasas oht, et nende inimeste õigusi, näiteks valimisõigust piiratakse, mis omakorda kinnitab määratlemata kodakondsusega isikutele, et nende arvamus ei loe. Selline inimeste vaadete ja arvamuse pikaajaline eiramine toob kaasa ükskõiksete ja passiivsete elanike hulga kasvu, mis ei ole kuidagi riigi huvides.

Võib-olla oleks viimaks aeg proovida teistsugust, päriselt kaasavat lähenemist, mis võiks omakorda muuta ka ühiskonna üldist hoiakut. Lõppude lõpuks elame kõik ühes riigis ja panustame ühiskonda sarnaselt, sõltumata kodakondsusest.

Mida määratlemata kodakondsusega isikud ise arvavad

Seda, mida määratlemata kodakondsusega isikud ise arvavad, saan välja tuua Integratsiooni Sihtasutuse tellitud ja Balti Uuringute Instituudi tehtud värske uuringu põhjal. Küsitlesime kokku ligi 2000 määratlemata kodakondsusega isikut ja intervjueerisime neist veel ligi 30. Kirjeldan järgnevalt mõnda teemat, mis uuringu käigus välja tuli.

Paljude määratlemata kodakondsusega isikute jaoks algab mure sellest, et arutelu käib nende üle, mitte nendega koos. See tähendab, et enam kui 30 aasta jooksul pole paljude hinnangul nende arvamust kodakondsuse teemast üldse küsitud. Seda näitab tavatult suur küsitluses osalejate arv ja kõrgendatud huvi uuringus osalemise vastu.

Suur osa osalejaid arvas, et neid sildistatakse ilma nende endi arvamust küsimata. Kuna otsuseid tehakse inimeste kohta inimesi endid kaasamata, tekib neil tunne, et nad on ühiskonnas teisejärgulised. Samal ajal maksavad nad makse, loovad ja täidavad olulisi töökohti ning osalevad kogukondlikus elus.

Lojaalsuse küsimuse osas tuleb arvestada, et enamik 60 000-st määratlemata kodakondsusega isikutest on elanud kogu elu Eestis ja rohkem kui pooled neist on ka Eestis sündinud. Nad ei ole küll võtnud Eesti kodakondsust, kuid nad ei ole ka võtnud ühegi teise riigi kodakondsust ega siit lahkunud. Eesti on nende kodu ja nad tunnevad end riigiga seotuna.

Seda kinnitavad nii küsitlustulemused – näiteks üle 80 protsenti vastanutest ei soovi Eestist lahkuda – kui ka intervjuudes antud hinnangud, mille järgi nad peavad enda majanduslikku ja ühiskondlikku panust olulisemaks lojaalsuse näitajaks kui kodakondsust. Paljude jaoks on määratlemata kodakondsus seega passiivse lojaalsuse näitaja ning Venemaa poole vaatab tõesti vaid kaduvväike osa.

Muidugi ei ole kõik Eesti suhtes positiivselt meelestatud, leidub neid, kes tundsid tugevalt pettumust, usaldamatust ja võõrandumist. Tuleb aga arvestada, et need inimesed moodustavad väga väikese osa kõigist määratlemata kodakondsusega isikutest. Suurem osa määratlemata kodakondsusega isikutest on tegelikult juba lojaalsed Eestile ja vajavad lisamotivatsiooni ning praktilist tuge, et Eesti kodakondsus saada.

Tuleks anda heatahtlik sõnum

Kahtlemata võib nõustuda, et kodakondsuse teema ei ole Eestis lahenenud nii, nagu loodeti 1990. aastate alguses. Siiski on astutud õigeid samme, näiteks 2016. aasta muudatused, millega lõpetati määratlemata kodakondsuse taastootmine.

Nüüd on aeg teha järgmine samm ja anda inimestele heatahtlik sõnum, et riik ja ühiskond toetavad neid kodakondsuse saamise protsessis ning näevad neid võrdsete elanike ja kogukonna liikmetena. Paljude jaoks võib julgustus ja tugi olla määrava tähtsusega ning sellest ei kaota keegi midagi.

Ühtlasi tuleks lõpetada teadmatusest või ükskõiksusest tingitud valeinfo levitamine määratlemata kodakondsusega isikute kohta. Ülespuhutud arvude esitamine tekitab valenarratiive ja ei aita kuidagi kaasa Eesti sisejulgeolekule, ühiskonna sidususele ega ka määratlemata kodakondsuse küsimuse lahendamisele.

Tuleb tõdeda, et me ei saa unustada ka seda, et enamikul määratlemata kodakondsusega isikutest on ka praktilisi takistusi kodakondsuse taotlemisel, neid ei aita pelgalt heatahtlik sõnum. Peamiselt ollakse kimpus vajaliku keeletaseme saavutamisega. Seda ja teisi takistusi oleme põhjalikult käsitlenud määratlemata kodakondsusega elanike uuringu aruandes. Neid tuleb mõista ja lahendada, et muuta kodakondsuse omandamine päriselt kättesaadavamaks.