Kuidas iseloomustaksite praegust aega Eesti ja Euroopa jaoks just julgeoleku seisukohast?

Eks ajad on turbulentsed ja julgeoleku seisukohast on põhifookus jätkuvalt Ukraina sõjal. Selle sõja kulg ja võimalik lõpp määravad suuresti ära, milline saab olema Euroopa julgeolekuarhitektuur.

Kui vaadata pikemat perspektiivi, siis 20. jaanuarist, Donald Trumpi ametisse astumisest alates, on tekkinud turbulents Euroopas tegelikult paljuski ka võimestanud Euroopat. Viimased sõnumid Euroopa Komisjoni presidendilt Ursula von der Leyenilt, sealhulgas valmisolek eelarvereegleid muuta ja võtta ühine laen kuni 800 miljardit eurot Euroopa kaitsevõime tõstmiseks, on selge märk sellest, et Euroopa riigid teevad tõsiseid samme oma julgeoleku tugevdamiseks. Need on positiivsed arengud, mis aitavad meil kõigil end tulevikus turvalisemalt tunda.

Samas on võimestanud Vladimir Putinit nõrgestunud liitlassuhted.

Ma lahutaksin siin kaks erinevat telge. Üks on see, mis toimub Ukrainas ja Ukraina sõja ümber – see on omaette küsimus. Teine telg on aga see, mis toimub liitlaste vahel.

NATO vaates on Ameerika Ühendriigid selgelt öelnud, et allianss on nende jaoks oluline, isegi kriitiliselt oluline, kui kasutada USA kaitseministri Pete Hegesethi sõnu. See tähendab, et liitlaste omavahelised suhted liiguvad õiges suunas. NATO kaitsekulud tervikuna kasvavad ning Haagi tippkohtumisel on suure tõenäosusega oodata kokkulepet uues kaitsekulutuste piirmääras või niinimetatud põrandas.

Teine oluline aspekt on see, et mida võimekam on Euroopa ise oma julgeolekut tagama, seda enam saame ka Ukrainale julgeolekugarantiisid pakkuda ja teda toetada.

Praegune olukord tekitab tavainimestes palju segadust. Mitmed tunnustatud julgeolekueksperdid on väljendanud muret, et USA võib Ukraina hüljata. Milline on tegelik olukord ja mida ütleksite inimestele, kelle ärevus on viimastel aegadel märgatavalt kasvanud? Kuidas saaks seda leevendada?

Kindlasti on meil palju teha, aga ma tahaksin rahustada inimesi, et Eesti riigikaitse tugevdamiseks teeme me väga palju. Meie liitlased panustavad veelgi rohkem – nagu ma juba mainisin, Euroopa Komisjon on käivitanud mitmeid algatusi, aga ka teised riigid on teinud olulisi samme. Näiteks Taani on hiljuti teatanud seitsmemiljardilisest kaitsekulude tõusust, Holland on suurendanud oma kaitsekulutusi ja Suurbritannia on meile määranud kindla brigaadi, mis tähendab, et meile on tulemas uut tehnikat ja laskemoona.

Need sõnumid, mida me teeme Eesti kaitsevõime tugevdamiseks koos liitlastega, peaksid andma inimestele piisavalt kindlustunnet. Tõsi, transatlantilised suhted on keerukad, eriti pärast seda, kui Trump avas uue dimensiooni, kus diplomaatia on taandunud ja otsesed kahepoolsed läbirääkimised majanduse baasil on tõusnud esiplaanile. Need suhted hakkavad meid rohkem mõjutama. On oluline olla konkreetne ja vajadusel öelda asjad välja, nagu need on.

Kas valitsuse ja kaitseministeeriumi jaoks on selge, milline on Trumpi administratsiooni suhtumine NATO-liikmesusse ja Euroopa kaitse küsimusse?

NATO on Ameerika Ühendriikidele oluline, seda on nad igal kohtumisel korduvalt kinnitanud. Siin ei ole kahtlust. Küll aga, kui vaadata ka kaitseminister Hegesethi sõnu, siis ta tõdes, et Ameerika Ühendriigid keskenduvad rohkem Aasiale, eriti Hiinale. Sellest tulenevalt peame me olema valmis ja tegelikult juba oleme valmis ütlema, et Euroopa peab võtma suurema rolli omaenda kaitses.

Me teeme seda, iga riik teeb oma osa ja kollektiivselt teeme me kõik rohkem. Seetõttu ütleksin, et suhted on head, neid tuleb kindlasti arendada, kuid me näeme ka, et Trumpi fookus on pigem suunatud sisepoliitikale. Tema sõnumid on peamiselt suunatud tema valijale ja kui vaadata tema viimast kõnet, siis seal oli suur rõhk just sisepoliitikal, mitte välisdiplomaatial ega välisjulgeolekul.

Pärast seda kurikuulsat ja skandaalset kohtumist Zelenski ja Trumpi vahel ovaalkabinetis on paljuski jäänud mulje, et transatlantilised suhted on saanud tõsiselt kahjustada. Kas praeguseks on need suhted paranenud või näeme endiselt, et need sõnumid viitavad sellele, et suhted hakkavad lõppema? Kas sisepoliitiline element, nagu oli näha ovaalkabineti kohtumisel, on siiani tugevalt mõjutanud neid suhteid?

Tänaõhtune kõne kinnitas vastupidist – Trump viitas Zelenskile ja ütles, et on hea, et Zelenski on valmis rääkima. See loob võimaluse, et Ukraina ja Ameerika Ühendriigid saavad jälle laua taga normaalselt asju arutada, mis ongi normaalne. Kui on mure, tulebki istuda laua taha ja rääkida, vajadusel kahepoolselt või mitmepoolselt.

Emmanuel Macron käis Valges Majas, samuti oli seal Keir Starmer. Euroopa ja Ameerika suhted on selgelt läbi räägitud. Need arutelud jätkuvad kindlasti – järgmisena toimub kohtumine Londoni ja Pariisi vahel. Nagu ma ütlesin, ei tasu vaadata seda liiga mustades toonides. Loomulikult on probleeme, aga need on arusaadavad. Me näeme, et Trumpi administratsioonile meeldib otse rääkida.

Tuleb öelda asju ilma ilustamata, ilma diplomaatiliste viisakusteta – öelda otse, nagu asjad on. Samuti tuleb rääkida, mis on mõlemapoolsed ootused. Kui vaatame näiteks Balti riikide ja Poola kaitsekulusid, siis need on praegu kõrgemad kui Ameerika Ühendriikide kaitsekulud. Seega meil on võimalus otse öelda, et meie oma osa teeme ja oma kohustusi täidame.

Uudiseid tuleb iga minut, iga tund. Kui eile hommikul kuulsime, et USA on lõpetamas relvaabi Ukrainale või pannud selle pausile, siis täna hommikul juba tuleb sõnum, et asepresident Vance arutab, millistel tingimustel saaks sõjaline abi Ukrainale jätkuda. Tulevad ka sõnumid, kuidas võib-olla Starmer, Macron ja Zelenski lendavad lähiajal uuesti Washingtoni, et kokkulepe saavutada. Mida me sellest kõikidest sõnumitest välja lugeda saame?

Ma ei taha ennast praegu võib-olla esile tuua, aga soovitan lugeda artiklit, mille ma hiljuti kirjutasin seoses Trumpi ja Valge Maja kohtumisega. Seal on sõnum, et tuleb vaadata Ameerika Ühendriikide laiemat globaalselt huvi. Üks asi on majanduse kindlustamine, teine osa on julgeolek ja kolmas suur eesmärk on Trumpi lubadus Ukraina sõda lõpetada.

Ja kolmandaks, loomulikult, kõik, mis puudutab Hiinat ja globaalseid suhteid. Nii et sellises valguses on loogiline, et Trumpi administratsioon ajab üht kindlat liini, samas kui me näeme, et nagu ma ütlesin ka selles loos, ei ole midagi tegelikult selge – ja selle taga ongi mõte, et igal hommikul tuleb uusi sõnumeid, mida me siis rahvusvahelises meedias näeme ja arutame, nagu me praegu siin teeme.

Seetõttu tuleb võtta natuke pikemaajaline, strateegilisem vaade, et mõista Euroopa, Ameerika Ühendriikide, Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhteid pikemas perspektiivis. Kõik saavad aru, et Ukraina sõda tuleb ühel päeval lõpetada, ja selleks tuleb Ukrainale anda piisavalt tugevat positsiooni, et Venemaaga läbirääkimisi pidada.

Seni on USA ja Ukraina vaheline maavarade leping viibinud selle tõttu, et Ukraina hinnangul ei ole USA pakkunud piisavaid julgeolekugarantiisid. Kas teie hinnangul võiks see lepe iseenesest ja USA huvide loomine Ukrainas toimida kui julgeolekugarantii?

Julgeolekugarantii Ukraina jaoks peab tähendama, et Ukraina iseseisvus püsib ja ta saab vabalt teha oma otsuseid. Samuti peab see garantii tagama, et rahu, mis Ukrainas ühel päeval sõlmitakse, on kestev ja õiglane. Need on need "vaiad", millest ei saa taganeda.

Euroopa seisukoht on olnud väga selge: kui me võtame suurema vastutuse Ukraina julgeolekugarantiide tagamisel, siis peavad Ameerika Ühendriigid kindlasti olema kaasas, sest ilma nendeta ei ole võimalik seda ühiselt kokku leppida. See ei pea tingimata olema NATO-garantii.

Ma mõtlen kohest NATO-liikmesust Ukrainale, mida Ameerika Ühendriigid on välistanud. Aga ma usun, et see võib olla liitlaste hea tahte koalitsioon. Samas, olen kindel, et me ei saa lubada, et Ukrainalt võetakse ära võimalus NATO-ga liituda. See võimalus peab Ukrainale alles jääma. Seda oleme me alati toetanud ja samamoodi oleme öelnud, et me ei hakka kunagi tunnustama jõuga muudetud piire.

Ameeriklased räägivad ilmselt aktiivselt ka venelastega. Kui te vaatate, kuidas rahuleping võiks edasi liikuda, siis kui tõenäoliseks te peate sellise stsenaariumi, et mingil hetkel USA võib maha võtta sanktsioonid, näiteks kõrgetasemelisele sõjatehnikale, mis aitab Venemaal arendada tippsõjatehnikat?

Ma ei taha spekuleerida selle üle, millised võivad olla ühe või teise otsuse tagajärjed. Siiski olen veendunud, et Ameerika Ühendriigid ei käsitle Venemaa suhetega seotud otsuseid lihtsalt kui ühe kaardi lauale panekut. Tegelikult Ameerika Ühendriigid võtavad Venemaaga suhetes arvesse palju laiemat teemaderingi.

Ma arvan, et see ei ole ainult Ukraina, millest räägitakse. Esimestest kohtumistest on juba näha, et Ameerika Ühendriikide ja Venemaa kahepoolne suhtlus ei keskendu ainult Ukrainale, vaid sisaldab ka palju muid teemasid.

Seetõttu ongi Ukraina rahu küsimus see, kus Euroopa, Ameerika Ühendriigid ja Ukraina peavad hoidma oma seljad koos. Lõpuks peab jõudma ühisele rahuleppele, kus Euroopa aitab Ukrainas rahu tagada ja Ameerika Ühendriigid, lähtudes oma globaalsetest huvidest, arvestavad Venemaaga peetavate läbirääkimiste positsioonis palju laiemate teemadega.

Kas teie hinnangul teab USA administratsioon täpselt, mida ta praegu teeb? Näiteks julgeolekuekspert Rainer Saks ütleb, et selgelt ei ole neil plaani. Mida te sellest arvate?

Vaadates Valgest Majast tulevaid sõnumeid, siis on selge, et nende plaan on suures plaanis üheselt mõistetav: sõda tuleb lõpetada. Teiseks, Ameerika Ühendriikide majandusele tuleb sealt omakasu sisse võtta, olgu see siis maavarade lepe või muud Euroopa liitlastega seotud teemad. Teisipäeva öösel oli isegi juttu Gröönimaast, samuti on korduvalt räägitud tariifidest (tollimaksudest - toim.). Valge Maja sõnum on olnud üsna selge, kuid selle sõnumi tõlgendamine ja interpreteerimine, olgu see Pentagonis või välisministeeriumis, on olnud kohati segane ja on jäänud lünk, kus enne täidesaatvaid otsuseid oleks veel vaja selgust.

Kuid kindlasti triigitakse need asjad korralikult ära ja need positsioonid, millega läbirääkimistesse minnakse, olgu need Euroopa või NATO laua taga või siis Ukrainaga või Venemaaga, on lõppkokkuvõttes väga selged.

Nüüd liigume teemani, mis puudutab otseselt Eestit ja Euroopa julgeolekut. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas hiljuti, et 800 miljardi euro suurune summa suunatakse kaitsevaldkonda. Mida see täpselt tähendab, mida see sisaldab, ja kuidas see aitab Eesti kaitsevõime tõstmisel?

Jah, see jaguneb enam-vähem kaheks: esimene osa puudutab eelarvereeglite leevendamist, mis tähendab, et kaitsekulud ei kuuluks enam Maastrichti ülemäärase defitsiidi kriteeriumi alla. Teine osa on see, et Euroopa Komisjon võiks luua keskselt kaitse jaoks finantsinstrumente, näiteks kaitselaenu, mille maht võiks ulatuda umbes 150 miljardi euroni, ning riigid ise panustaksid veel täiendavalt 650 miljardit. Kokku annaks see 800 miljardit eurot nelja-viie aasta jooksul kaitsekuludeks, mida riigid saaksid investeerida ilma eelarve defitsiidi piiranguteta.

Eestis tähendab see kindlasti seda, et me saame teha oluliselt kiiremini vajalikke investeeringuid oma kaitsevõime tõstmiseks. Samuti annab see meelerahu, et meil on eelarve koostamisel suurem paindlikkus, kuna senimaani on eelarvereeglid meil sageli piiravaks teguriks kaitsekulutuste tõstmisel. Nüüd need piirangud on kadumas.

Kas te saate tuua ka mõned näited, milliseid investeeringuid saaks kiiremini teha ja mida võiks selle raha eest täiesti uut osta?

Meil on selge plaan, mis koosneb kolmest osast. Esiteks on need investeeringud ja arendused, mis on kooskõlas NATO väevõime eesmärkidega. Need arendused on seotud meie kaitseväe tugevdamisega, kuid hetkel ei saa me neid täpselt kommenteerida, kuna need kinnitatakse lõplikult kõigi liitlaste poolt juuni NATO kaitseministrite kohtumisel.

Teine osa puudutab meie kaitseväe arengut, mis ei ole otseselt seotud NATO väevõimekustega, kuid on meie enda julgeolekuks vajalik. Näiteks räägime uute laevade kiirest ehitamisest ja teistest olulistest arendustest.

Kolmas osa hõlmab investeeringuid liitlastega tehtavatesse koostööprojektidesse, sealhulgas liitlaste kohaloleku tagamist Eestis.

Nii jagunevad meie plaanid kolme ossa: NATO väevõimekustega seotud arendused, meie enda kaitseväe arendused ning koostöö liitlastega.

Need on kolm sammast, mille esitan lähinädalatel valitsusele, täpsete arvutustega viivad meid lõpuks ligi viie protsendini SKT-st kaitsekuludena.

Näiteks on riigikogu liige Leo Kunnas öelnud, et praeguse plaani järgi on suurtükke liiga vähe – ei piisa 48-st, oleks vaja 72. Kas on plaanis suurtükke juurde osta?

Ma olen valmis neid küsimusi täpsemalt kommenteerima, kui NATO väevõime eesmärgid on lõplikult kokku lepitud ja selgeks saanud, kui palju me sellest avalikult rääkida saame. Kuid üldiselt, kui rääkida suundadest, siis süvatuli ja pikamaatuli on need valdkonnad, mida me oma arendustes näeme ja vajame. Samuti ei ole üllatus, et vajame juurde laskemoona. Kuigi Eesti seisund Euroopa riikide päevavarude kontekstis on hea, on meil siiski vajadus rohkemat varuda.

Tõepoolest, me vajame rohkem seda moona, mis meil Eestis olemas on. Seetõttu on meil ka kinnisvarainvesteeringud, mida peame tegema, näiteks moonahoidlatele. Samuti, kui räägime näiteks suurtükkide lisahankimisest või uue väevõime arendamisest, siis tuleb arvestada ka selliste võimetega nagu luure ja õhutõrje. Näiteks keskmaa õhutõrje hankimine on sadadesse miljonitesse ulatuv investeering.

Kui me räägiksime ballistilise kaitsevõime tekitamisest, siis see läheb juba miljarditesse.

Keskmaa võimekus, mida Eesti on saamas, katab ära üsna väikese osa maast.

Keskmaa õhutõrje puhul tuleb arvestada selle eesmärkidega. Loomulikult on peamine eesmärk esmaõhutõrje, mille ülesanne on tagada kaitseväe kiire formeerimine kriisiolukorras, et üksused saaksid viia oma positsioonidele. Samuti on oluline, et keskmaa õhutõrje arendamine jätkuks, seda tuleb juurde hankida.

Seoses sellega leppisime Vilniuses liitlastega kokku ka rotatsioonilises õhukaitsemudelis. Eesmärgiks on, et kui liitlased toovad siia õhuturbe jaoks hävitajad, siis peavad neil olema kaasas ka maa-õhk tüüpi õhutõrjesüsteemid. Need tegevused on kõik aktiivselt töös.

Tõepoolest, need on väga kallid arendused, ulatudes sadadesse miljonitesse, ja nagu ma mainisin, ballistilise kaitse puhul võivad investeeringud ulatuda isegi miljarditesse. Kujutage ette, et praegu on meie kaitse-eelarve umbes 1,34 miljardit eurot, ehkki see liigub 1,4 miljardi kanti. Lähiaastatel võib see tõusta 1,6–1,8 miljardini. Kuid näiteks Patrioti õhutõrjesüsteem ise maksab juba kaks miljardit eurot. See tähendaks kaitsekulude järsku kasvu, mis viiks need täiesti uuele tasemele, kus me ei räägiks enam isegi viiest protsendist SKT-st.

Aga siis on küsimus ka elanikkonna kaitsest õhutõrjega.

Jah, loomulikult, kuid nagu ma ütlesin, tulebki vaadata seda, et meil on õhutõrje valdkonnas oma plaanid olemas. Meil on kihiline õhutõrjesüsteem, lisaks sellele on meil liitlased, kes toetavad õhutõrje täiendamist, sealhulgas hävitajatelt õhutõrje võimalus. See süsteem, mida oleme koos liitlastega planeerinud, peab tagama, et meie üksused suudaksid esmajärjekorras võidelda. Ja teiseks, see peab kindlustama, et meie kriitilised asukohad üle Eesti oleksid kaitstud.

Kas Euroopa Komisjoni 800 miljardi suurune otsus motiveerib ka teisi Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kaitsesse panustama? Kuidas välistatakse olukord, kus eelarve reeglite lõdvendamist hakatakse kasutama mitte kaitse, vaid teiste siseriiklike valdkondade rahastamiseks, jättes kaitse siiski kõrvaliseks ja ebaoluliseks?

Ei, ma ei usu seda. Eesmärk on ikkagi see, et kaitsesse suunataks rohkem raha. Samuti on eesmärk, et kaitsetööstus, millest me pole veel palju rääkinud, suurendaks oma tootmisvõimet oluliselt. Seetõttu oleme Eestis rajamas lõhkeainetehast ja laskemoona tehast. Samuti uurime võimalusi suurkaliibrilise rasketehnika või muude süsteemide tootmiseks, sest huvi Eesti vastu on olemas.

Nüüd on meie ülesanne vaadata ja valitsuses arutada, kas suudame kiiresti midagi otsustada, et kaitsetööstust Eestis veelgi kiiremini arendada. Samuti on see väga oluline sõnum teistele riikidele, eriti Itaaliale, Hispaaniale ja Prantsusmaale. Neile on tähtis, et kaitsekulud saab eelarve defitsiidi reeglitest välja jätta, sest see annab neile tegelikult rohkem vabadust. Itaalia kaitseminister on korduvalt öelnud, et nende suureks takistuseks on olnud just eelarvereeglid.

NATO kaitse kontekstis käsitletakse Balti riike ühtse operatsioonialana. Kas olete suhelnud kolleegidega? Kas need riigid tegutsevad sama kiiresti ja panustavad samal moel kui Eesti? Või on ehk mõnes valdkonnas tegutsetud veelgi paremini? Teame, et Läti on seni olnud Balti riikidest kõige nõrgem lüli, kuna neil puudub suurem reservarmee ja ajateenistus.

Läti on viimastel aastatel teinud palju olulisi ja õigeid otsuseid. Esiteks on nad otsustanud taastada ajateenistuse. Teiseks on nad sel aastal tõstnud kaitsekulutusi umbes kolme ja poole protsendi peale ning liiguvad jõuliselt nelja protsendi piiri ületamise suunas. Samuti teeb seda Leedu, nii et tegelikult on kogu Balti regioon seadnud eesmärgiks jõuda viie protsendini. Kui võtame arvesse ka Poolat, kus kaitsekulutused on juba üle nelja protsendi ja liigutakse viie protsendi või isegi suuremate numbrite poole, siis näitavad Balti riigid ja Poola kogu NATO-le selgelt eeskuju. Siinkohal pean kindlasti meie lõunanaabreid kiitma – nad on viimastel aastatel teinud väga häid ja vajalikke otsuseid.

Kas Eesti peaks arvestama ka halvimat stsenaariumi seoses USA toetusega? Kui peaks juhtuma, et USA toetus kaob, näiteks kui Eestile ei müüda USA relvi või kehtestatakse piirangud, näiteks HIMARS-i kasutamisel, kas oleks mõistlik mitmekesistada oma relvaarsenali, ostes rohkem relvi erinevatelt riikidelt?

Kaitseväe juhatajaga arutame seda väga intensiivselt ka praegu. Kui räägime võimalikest uutest pikamaa tulesüsteemidest, sealhulgas HIMARS-itest, mis on meedias kõige rohkem kajastatud, siis tegelikult on laual ka alternatiivid. Nende erinevate alternatiivide maksumused on meile täpselt teada. Loomulikult on igal süsteemil oma plussid ja miinused. Uue süsteemi puhul tähendab see varuosade tarneahela loomist, hooldust ja uue süsteemi väljaõpet.

Kui valitakse HIMARS, siis tuleb olla kindel, et seda süsteemi saab kasutada ja et sinna saab vajalikku laskemoona. Iga süsteemi puhul oleme me juba hinnanud plussid ja miinused. Kui ma olen valitsusele väevõime eesmärke tutvustanud, siis tehakse lõplikud otsused selle kohta, milliseid süsteeme lisaks juurde hankida.

Milline on Eesti jaoks ohupilt lähikuudel ja võib-olla lähiaastatel?

Lähiaastate olukorda on keeruline lõplikult hinnata, lähinädalaid ja -kuid me monitoorime ja hindame seda pidevalt. Praegu saan kinnitada, et Eestile ei ole vahetut sõjalist ohtu. Luurekeskuse ja välisluureameti hinnangul saame olla kindlad, et viimastel kuudel või isegi rohkem olnud ohupilt ei ole meie jaoks muutunud. Venemaa ei ole meie lähipiiridel ega piiride läheduses midagi oluliselt aktiivsemat ette võtnud. Venemaa teostab väljaõpet oma baasides ja suunab üksuseid Ukraina rindele. Seis on stabiilne, kuid me oleme valvsad.

Esmaspäeval selgus, et peaminister, siseminister ja kaitseminister on ühel ajal läinud puhkusele. Mis riske see hõlmab?

Võin kinnitada, et valitsuse liige on valitsuse liige 24/7. Isegi kui mina või mõni teine valitsuse liige, sealhulgas peaminister, on puhkusel, on meil alati telefon olemas, 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas. Ka siis, kui mina olin puhkusel, töötasin ma tegelikult iga päev, vähemalt sisulises mõttes. Kui vaatan oma viimase kahe kuu töögraafikut, siis on reaalsus see, et mul on olnud sadu tunde tööd nädalas ja praktiliselt ei ole olnud ühtegi vaba nädalavahetust. Nii et tegelikult on minister ka inimene, aga kõik valitsuse liikmed hoiavad oma telefoni sees ja ka minul oli pidev suhtlus.