Kaasamiskoosolekud on väga oluline osa planeerijate tööst. Esmalt sellepärast, et planeerimisprotsessis on kohustus küsida tagasisidet kõikidelt osapooltelt ja leida kompromisse.

Teisalt seetõttu, et head planeeringut ilma kohalike kaasabita ei saagi olema. Just nemad on need, kes igapäevaselt planeeringutega seotud piirkondades elavad ja toimetavad. Sealjuures teeme suuremate planeeringute puhul mitu kaasamislainet, et inimesed oleksid meiega kaasas iga olulise verstaposti juures. 

Arvamuste polariseerumise uus tase

Olete ilmselt isegi märganud, et mingil hetkel oli Eestis keeruline leida teemat, milles sünnipäevapeol või mistahes koosviibimisel oleksid kõik külalised ühel meelel. Olgu selleks metsad, pangandus, valitsus või tehisaru areng, iga teema kohta kujunes mitu leeri. Nüüdseks on olukord hakanud mõnevõrra muutuma.

Enne koroonapandeemiat olid inimeste huvid seotud reaalse mõjuga nende maale või elule. Kaevanduse puhul tunti huvi, kui suur on selle puhverala ja milliseid teid kasutavad veoautod, kui kaugele kostab uue maantee müra ja kas uue elektriliini alla mahuvad ka kadakad. Nüüd puutume aina rohkem kokku üleüldise skepsisega suurte projektide ja Eesti riigi eesmärkide suhtes.

Kas muutused on meie jaoks liiga kiired või usaldab rahvas tõesti riiki aina vähem, oskab ehk vastata sotsiaalteadlane. Planeerijad näevad selgelt oma igapäevatöös, et kahtlusi ja ka tüdimust tekitavad mõned konkreetsed teemad nagu näiteks kliimaregulatsioonid, üleeuroopalised või globaalsed eesmärgid.

Bürokraatia, mahukad nõuded, uuringud ning üleüldised inimeste aega raiskavad toimingud, milles on vahel raske näha reaalset väärtust või muutust eluolu parendamise suunas. Samuti tekitavad trotsi majanduslikud piirangud, eriti need, mis puudutavad Eesti traditsioonilisi tegevusalasid nagu põllumajandus, metsandus, kalandus.

Keerulised kaasamiskoosolekud

Näen kaasamiskoosolekutel, kuidas arutelu uue elektriühenduse või tuuliku paiknemisest areneb kiiresti hoopis sellises suunas: "Milleks meil neid üleüldse vaja on?" Teisisõnu võtavad koosolekutel tooni just need mainitud kahtlused ning pahatihti konstruktiivse aruteluni ei jõutagi.

Ühelt poolt täidavad kaasamiskoosolekud justkui ventileerimise rolli, kus pikalt kogunenud arusaamatused ja stress välja lastakse. Teisalt on õhus aina rohkem pingeid ja kaasamiskoosolekud on võtnud varasemast sootuks sõjakama suuna.

On igati normaalne, et inimestel on kodulähedaste planeeringute osas küsimused ja hirmudki, millele eksperdid on kohapeal vastamas, kuid sageli on eelhäälestus juba selline, et neid vastuseid ei vaevuta kuulmagi. Eriti kurb on see, kui arutelule tulnud maaomanikul on konkreetsed küsimused, kuid laiemate küsimuste foonil nendeni ei jõutagi.

Kui hea eesmärgi nimel korraldatud kaasamiskoosolek kasvab teravaks vastuseisuks, kus maad võtavad loosungid, ähvardused ja põhimõtteline vastasseis, siis kas neil sellisel kujul on enam mõtet? See tähendab, et ka planeerijad seisavad silmitsi väljakutsega leida inimeste vahetuks kaasamiseks teistsuguseid formaate. Selliseid, kust ei käi üle sõjakad hüüded ja ekspertidele suunatud vilekoor.

Eesti inimene vs poliitiline loosung

Kui proovida võtta arenguid väga lihtsalt kokku, tuleb peamiselt koosolekutest välja, et tavainimene ja poliitik kolisid just möödunud aastal erinevatesse maailmadesse. Teisisõnu ei ole tegu pelgalt selliste erinevate arvamustega, et ühed näiteks usuvad meretuuleparkidesse ja teised maismaa omadesse.

Erinevus on hoopis seal, kus tavainimene ootab uudiseid majandusest, töökohtadest ja kalli elektrihinna leevendamisest, kõlavad vastu sõnumid Eesti eesrindlikkusest kliima valdkonnas ja tulevikutehnoloogiatest. Puudub konkreetsus ja kohaliku inimese jaoks selge arusaadav sõnum, mis tema elu paremaks muudaks. Sellistes tingimustes on raske luua arutelu.

Mis puudutab planeerija tööd, siis seda muudab praegune olukord kindlasti keerulisemaks. Peame Eesti jaoks väga oluliste projektide läbi viimiseks tagama õigeaegse ja mõistliku protsessi ning selleks ületama ühiskonnas leviva valeinfo fooni ja vastasseisu.

Kahjuks ei puuduta usaldamatus ainult ühte konkreetset valdkonda, vaid laieneb ka teistesse, raskendades iga järgneva sammu tegemist. Isegi kui uus projekt eeldab olulise kaitserajatiste ehitamist, saadab teostust samasugune usaldamatus nagu iga teise projekti puhul.

Ent ka praegune aeg on märgilise tähtsusega, sest oktoobris toimuvad valimised teevad poliitikuid ettevaatlikuks ning nii mõnigi kohaliku tasandi otsus on ilmselt selle ajani ootel. Olles suhelnud erinevate planeeringute raames inimestega üle Eesti, saan soovitada kuulata neid, kes valjuhäälselt oma eelistusi ei avalda. Nemad on vaikiv enamus, kes aduvad hästi nii toimunud muutusi ühiskonnas kui loevad ära ka olukorrad, kus olulised planeeringud takerduvad pelgalt poliitika taha.

Planeeringuprotsessi ei saa teha ilma kohalike inimeste ega võimuta, mistõttu on planeerijatele kriitiliselt oluline see, et ei seataks riigile olulisi eesmärke kahtluse alla, vaid keskendutakse sellele, mida räägivad inimeste seas läbiviidud uuringutulemused ning kinnitavad teaduspõhised faktid.

Enne resoluutset "ei" vastust soovitan usaldada eksperte ja lasta uuringutel toimuda. Ainult nii saab jõuda mõistlike valikuteni, mis lähtuvad uuringute tulemustest ja mitte emotsioonidest. Selleks on meil vaja aga selgeid ja julgeid otsuseid, mis lähtuksid vaikivast enamusest.