Veebruaris teatas ideele pikalt vastu puigelnud kliimaministeerium, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on riigi eriplaneeringu võimalused tuuleenergia arendamiseks analüüsimisse võtnud. Riiklik huvi mitme väiksemamahulise tuulepargi arendamise jaoks on pealtnäha olemas, energiamajanduse arengukava aastani 2035 näeb ette, et riigi eesmärk on 2030. aastaks toota sada protsenti Eesti aastasest elektritarbimisest taastuvatest allikatest.

Ometi näitavad hiljutised riigipoolsed otsused vastupidist, justkui valitseks tuuleenergia arendamise põhimõttelisuses vastuolud arendajate ja riigi vahel. Hiljuti andis kliimaministeerium teada otsusest mitte toetada meretuuleparkide arendamist 2,6 miljardi euroga eesmärgiga võtta aega, et tuua soodsamaid võimsusi uue riigiabi loaga, ning ka otsusest mitte algatada üleriigilist tuuleparkide eriplaneeringut põhjendusega, et puudub üleriiklik olulisus, tähtsus ja kiireloomulisus.

Kummastav on valitsuse põhjendus riikliku huvi puudumise kohta taastuvenergeetika maismaal arendamise suhtes, kui samaaegselt toimub kahe elektriühendust puudutava riigi eriplaneeringu menetlus: Eesti-Läti neljanda elektriühendus Haljala-Kukruse maanteelõigu jaoks ning Liivi lahe meretuulepargi ühendamiseks maismaa põhivõrguga. Riik ise on võtnud eesmärgiks püstitada 2030. aastaks maismaale kokku tuulikuid 2850 megavati jagu. Tegelikult on elektrienergiajulgeolek riigi tuumikfunktsiooniks, mille tagamise kohustus ei ole riigi jaoks valikuline.

Tuulearendajate seisukoht on ühtne: riik on jäänud taastuvenergeetika arendamises passiivseks, jätnud kohalikud omavalitsused vihma kätte ning sektor vajab riigilt ühtset selget ja otsustavat lähenemist.

Eriplaneering loob ühtse õigusraamistiku

Kogu tuuleenergia arendamist puudutavate regulatsioonide, erinevate nõuete ja keerukate protsesside tohuvabohus on olukorra lahenduseks siiski olemas instrument planeerimisseadusest, see on riigi eriplaneering, mis võimaldab riigikeskselt välja selgitada potentsiaalsed alad, millega Eesti elektrivajadus täita ning energiajulgeolek tagada.

Kõige lihtsamalt öeldes saab riigi eriplaneeringuga üleriiklikult välja selgitada alad, kuhu tuuleparke võiks ja saaks ehitada ning luua ühtse reeglistiku ning tingimused nende rajamiseks.

Riigi eriplaneeringu korraldamine toimub samadel alustel nagu kohaliku omavalitsuse eriplaneeringus. Esimeses etapis selgitatakse välja potentsiaalsed asukohad ning kaasatakse huvigrupid, sh kohalikud omavalitsused, teises etapis toimuvad keskkonnamõjude strateegilised hindamised ning avalikud arutelud. Kogu protsessi on kaasatud ka arvamuse avaldamiseks kohalikud kogukonnad.

Just üleriigiline lähenemine, kuhu ja mis alusel saab ehitada, kus on keskkonna või ehituslikud piirangud jne, on see, mis võimaldaks oluliselt kiirendada kokkuvõttes tuuleenergia arendust, hoida kokku aega ja raha, kuna praegu menetlevad omavalitsused iga tuulepargi planeeringut ükshaaval.

Eriplaneeringuga saaks välja selgitada ka üleriigiliselt võrgu vastuvõtuvõime piisavuse, panna paika ühtsed nõuded tuulikute vahekaugusele erinevatest objektidest, sätestada planeerimisseaduses müranormid jpm.

Riigi eriplaneeringu "tondid" pole päris

Väide, nagu riik sõidaks eriplaneeringuga rahvast ja kohalikest omavalitsustest üle, põhineb pigem hirmul kui faktidel. Avaliku diskussiooni, st nii poolt kui vastu arvamuste jaoks aja ja ruumi andmine on normaalne ja kohustuslik osa riigi eriplaneeringu läbiviimise protsessist ja Eesti ühiskonna toimimisest, mille näeb ette meie põhiseadus.

Ühtlasi pole tõsi argument, et riigi eriplaneering on võrreldes kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga väga aeglane. Reeglina võtavadki neis menetlustes kõige enam aega asukoha eelvaliku tegemine ja keskkonnamõju strateegiline hindamine, mille eeldatav maht jääb samasse suurusjärku kohalike omavalitsuste eriplaneeringutega. Vahe on selles, et riigi eriplaneeringuga saaks teha kõik ära ühe korraga.

Ka peatuksid riigi eriplaneeringuga üksnes kattuvate planeeringualade menetlused. Näiteks kui kohalik omavalitsus juba planeerib samale alale tuuleparki, siis riik viib selle menetluse lõpuni.

Täpselt nagu kohaliku omavalitsuse läbiviidavas eriplaneeringus toimub samadel alustel keskkonnamõjude hindamine ning kui välja valitud alale tuulepargi arendaja ehitust soovib alustada, tuleb läbi viia keskkonnamõjude hindamine, mis võib omakorda ehitamist takistavate leidude puhul arenduse peatada.

Riigi sekkumiseta lahendust ei paista

Riik on praegu pannud tuuleparkide planeeringute menetlemise kohalikele omavalitsustele, kes üldplaneeringudokumentides ei ole sätestanud tuuleparkide võimalikke asukohti. Taastuvenergia arendamine sellisel viisil on kontrollimatu ning võimendab hirmu, et kogu Eesti ehitatakse tuulikuid täis.

Teiselt poolt tekitab igas omavalitsusüksuses kehtiv erinev regulatsioon, sh võimalikud planeerimisalad, vahekaugused elamutest, keskkonnakaitselised piirangud jne, arendajate jaoks selgusetust ning ebakindlust. Tegemist on lahendusega, mis – eriti eelseisvate kohalike omavalitsuste valimiste eel, mil kohalikud omavalitsused ei soovi teha ebapopulaarseid otsuseid – välistab mõistlikus tempos taastuvenergeetikaalaste arenduste edasiliikumise.

Lisaks sellele, et kohaliku omavalitsuse ja riigi arusaam tuuleenergia arendamisest on erinev, sõltub riiklikul tasandil eriplaneeringuga reguleerimata tuuleenergia arendamise perspektiiv erakordselt palju ka tootjate, valitsuse, kohatlike omavalitsuste, kogukondade ning tööstustarbijate koostööst.